esmaspäev, 28. mai 2018

üks kohustus ajab teist taga 🤦‍♀️



Eelmise postitusega seoses tahaksin tegelikult veel natukene mõtteid mõlgutada ja kirja panna. 
Nimelt, mulle on ikka väga palju öeldud kui tubli ma olen ning küsitud, kuidas ma kõike jaksan teha?
Ärge mõistke mind valesti, ma ei tulnud siia end kiitma. Neid lauseid on öelnud teised inimesed minu kohta. 😂
Ning väga tihti olen ma leidnud end olukorrast, kus ma mõtlen, et "MA ENAM EI JAKSA!" Või et "Mu õlgadel on liiga raskem koorem". Jnejne.

Kohustusi on mul ju tegelikult palju, aga samas kindlasti mitte vähem, kui mõnel teisel mitme lapsega emal. 

Üks laps tuleb viia hommikul lasteaeda, õhtul ära tuua. Päeval koristada, aiamaad kasta, rohida. Pesu pesta, jälle koristada. Beebiga (kes polegi enam nii beebi) tegeleda, teda toita, temaga mängida, teda õpetada, temaga rääkida, teda lohutada, mähkmeid vahetada, temaga jalutada. 
Poest süüa osta, mõelda mis süüa teha, söök õigeks ajaks valmistada. Lapsi pesta, nende küüsi lõigata. Silma peal hoida, et keegi endale midagi sobimatut suhu ei topiks, või näppe kuskile vahele ei jätaks. 

Aga see pole kõik. Oma pere kõrvalt on mul kohustus ka emaga poes käia. Surnuaeda korras hoida, seal kasta.

Ja vot, vahel kasvabki kõik üle pea. Mu akud saavad tühjaks. Mu närvid on läbi. Ma olen väsinud, tahaksin magada, aga kurat, õuest nööri pealt on veel pesud korjamata. Ja söök külmkappi panemata, nõud pesemata.  jnejne 😅 
Üks kohustus ajab teist taga ning ma tunnen end üksikuna, sest kõik kohustused on ühtäkki langenud just minu õlule. 
Samas, see on ELU. Lapsed oli minu enda valik. Ning ega vinguda ei ole mul ka õigus. Kuigi vahest tahaks sedagi teha. 😅


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar