teisipäev, 29. mai 2018

Miks mõni inimene ei mõtle oma lastele??


Ei pea vist mainimagi, et kõik inimesed on erinevad. Kõigil on oma unistused, oma eesmärgid, oma arvamused jne. 
Samamoodi on ka inimeste ellusuhtumine täiesti erinev. Mõnel on elust ükskõik, mõni naudib elu täiel rinnal. Mõni joob iga päev alkoholi, teine elab selle nimel, et lastel oleks soe toit iga päev laual.
No nii erinevad elud ümbritsevad meid.

Minu arust inimese igapäevased käitumise rutiinid näitavad ära, mis inimesega tegelikult tegu on.
Kui Sul on kodus ootamas pere ja lapsed ning Sa ostad oma viimase nelja euri eest neile süüa, siis näitab see, et pere on Sinu elus esikohal. Kui Sa aga ostad viimase nelja euri eest hoopis suitsupaki, siis see näitab mida? Ikka seda, et las lapsed nälgivad, peaasi, et Sa ise saad oma vajadused rahuldatud.

Kui palju on siin samas väikeses linnas neid peresid, kus lapsed on õnnetud, sest vanemad raiskavad raha mõttetustele. Lapsed on õnnetud, sest peavad sööma igapäev kiirnuudleid, kui sedagi.

Uskuge või mitte, aga siit samast minu kodust mõned sajad meetrid edasi on perekondi, kellel raha jagub selleks, et juua, suitsedada, teha narkotsi, aga mitte selleks, et maksta arveid ja toita oma lapsi.
Nii kurb on. Kui mul oleks suur maja, siis võtaksin ma vist kõik sellistes perekondades kasvavad lapsed enda juurde, söödaks neil iga päev kõhud täis ja hoolitseks nende eest.

Narkoprobleem on selles väikeses linnas nagu Tapa väga suur. Ma ausalt tean rohkem inimesi, kes tarbivad narkootikume, kui selliseid inimesi, kes ei tarbi. Ja taaskord, uskuge või mitte, sellised narkomaanid on pereinimesed. Inimesed, kellel on väikesed lapsed kodus kasvamas. Mul on sellistest inimestest ükskõik, aga lapsed??? Mis elu ootab ees neid lapsi, kui vanemad peaks surema näiteks üledoosi? Ma olen päriselt õnnetu, sest inimesed ei mõtle üldse oma lastele. Nad ei mõtle, mis saab nende lastest, kui nendega juhtub nende endi astutud sammu tõttu mingi õnnetus.

Olen minagi pidanud lapsepõlves nägema palju joomist ja ausalt, ma ei joo ise just seetõttu, et ma ei tahaks kunagi oma lastele sellist elu, nagu olen mina pidanud elama. Minu jaoks on lapsed kõige tähtsamad. Ja tähtis on, et neil oleks kõht täis ja hea olla.

Üks päev kui ma poes käisin, trügis leti järjekorras minust ette üks täiesti purjus meesterahvas, kellega koos oli umbes viie aastane poiss. Mis te arvate mida ta ostis? Pudeli viina muidugi. Ja siis tuigedas ta mingi purjus seltskonnaga minema, laps järgi lonkimas.

Nii õudne ja kurb on vaadata seda. Ja teada, et lastega inimesed on nii hoolimatud ning ei suuda laste nimelgi oma pahedest loobuda. Kurb.


2 kommentaari:

  1. Kui sa tead rohkem narkomaane ja alkohoolikuid kui normaalseid inimesi, siis sa peaks üle vaatama oma sõprussuhted. Igas linnas on narkoprobleem, mitte ainult väikses kohas nagu Tapa. Seda on igal pool. Lihtslt mina isiklikult mina neid inimesi ei tea, sest ma ei suhtle sellise kontingendiga. Tean, et on ka joodikuid, aga neid ma lihtsalt näen linnapildis, aga ma ei tea neid nimepidi ja kui pereinimesed nad on.


    VastaKustuta
  2. See on kurb tõesti, aga selline on kahjuks elu väga paljudes peredes. Kas sa oled teinud midagi selle jaoks, et neil lastel oleks parem? Kui sa nii täpselt tead, et ongi nii, et lastel pole süüa, arved maksmata, kuid ostetakse alkoholi/narkootikume jne, kas oled näiteks andnud teada lastekaitsele/valla sotsiaaltöötajale/koolile/politseile, kellele iganes, kes saaks midagi ette võtta, et kuidagi aidata, lapsed vajadusel asenduskodusse suunata või mis iganes vaja teha oleks? Näen, et sellel jutul siin üleval oleks suurem mõte siis, kui midagi selle teadmisega teha - unistus, et kui sul oleks kõike pakkuda, siis aitaksid, ei aita ju hetkel kedagi. Tuleb reaalselt toimida ning teha asju, mis oleks hetkel eriti olulised. Kas oled seda teinud?

    VastaKustuta