kolmapäev, 14. veebruar 2018

Ma ❤ aidata!

Ma ikka pean jätkama sõbrapäeva meeleolus ning rääkima millestki, mis mul on hingel. Ma ükskord rääkisin Teile enda sõltuvustest (LINK) ning ma jätsin ühe olulise sõltuvuse mainimata. 
Nimelt mul on sõltuvus teistele inimestele abi pakkuda. Vahepeal tundub see mulle endale juba haiglane, kui heasüdamlik inimene ma olen. 

Aga nagu öeldakse, "Kui viga näed laita, seal tule ja aita" ning nagu ma näen, et kellelgi on kehvasti, siis ma tunnen suurt vajadust seda inimest aidata. 
Vahel ma omaette jälle mõtlen, et ma vist oleks nõus oma viimased sokid ka jalast ära andma, et kedagi aidata. 

See peaks tegelikult olema ju hea, et ma teisi tahan ja aitan. Aitan nii kuis saan, kasvõi kuulan muresid. Samas on aga nii, et teiste mured, on ka minu mured ning vahel tunnen ma end ülekoormatuna teiste inimeste muredest. Ei, ärge mõistke nüüd mind valesti. See ei ole otseselt halb, aga samas mul on vahel endalgi raske toime tulla teiste inimeste probleemidega. Kui mul on raske, siis kui raske on veel sellel inimesel, kelle probleemid need on? 

Ma ei taha olla mingi maailmaparandaja, aga mulle meeldib olla olemas teiste inimeste jaoks. Võib-olla sellepärast, et kunagi polnud mul kedagi kellega oma muresid jagada. Aastaid olen olnud see positiivsuse ja headuse, kuidas nüüd öelda, etalon? 
Ennast kiitmast ma ei väsi, aga nii on. Ma näen vahel end ise kõrvalt ning siis mõtlen, et kuidas on mul küll jaksu ja viitsimist tegeleda teiste inimeste muredega. Kuidas ma viitsin oma pead vaevata selle üle, kuidas läheb kellegi teise lastel? Või kuidas keegi homme tööle saab? Või kuidas ma julgen õhtul pimedas autoga sõites tee äärest peale korjata täiesti võõra mehe ja ta koju viia? 

Aga see teeb minust selle, kes ma täna olen. Inimese, keda teised inimesed saavad ja tahavad usaldada. Inimesed, kelle poole paljud oma muredega julgevad pöörduda, lootuses saada abi. Ma tunnen end nii hästi ja õnnelikult, et inimesed mind usaldavad. See on tõesti üks maailma parimaid tundeid!

Ja põhjus, miks ma täna kõigele sellele mõtlema hakkasin, on lihtne: ma olenlihtsalt viimase nädala jooksul aidanud nii paljusid inimesi, et võimatu oli mitte märgata ise seda, kui hea inimene ma tegelikult olen. 

Mulle on ette heidetud, et ma sekkun liiga palju teiste inimeste eludesse, aga see mulje on vale. Ma ei saa sekkuda kellegi elusse, kes ise seda ei taha. Kui inimene usaldab mulle enda muresid, siis ma ei nimetaks seda nina kellegi teise elusse toppimiseks. 

Ma tahaksin nüüd tänada kõiki inimesi, kes mind alati julgustavad. Kõiki neid, kes mind usaldavad ja usuvad. Kõiki, kes julgevad minult abi paluda. Kõiki neid, kes on mu sõbrad ja kuulavad vahel minu muresid. Kõiki neid, kes võtavad mind sellisena nagu ma olen!

Ärge kartke minult abi paluda! Kui ma ei saa Sind aidata nii nagu Sa päris vajaksid, siis saan ma Sind aidata ainuüksi sellega, et ma kuulan Su muret ja olen Sul olemas!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar