esmaspäev, 15. jaanuar 2018

mul on ka tunded ja elu...

Ma pole üldiselt inimene, kellele meeldiks vinguda avalikult. Tavaliselt hoian negatiivsed emotsioonid endale, kuid samas oleks see ju lugejate petmine. Petmine, sest lugejatele võib jääda mulje, et minu elus on kõik täiuslik, ainult positiivne ning mule ei lähe kunagi halvasti või mul pole kunagi paha tuju. 

Ega ikka nii pole. Ma olen ka vahel kurb ja õnnetu, vahel vihane ja vinguv ning tihti olen ma pettunud. 
"Pettunud" on tegelikult minu elu kõige pareimini iseloomustav sõna. Miks? Sest ma olen tihti pettunud inimestes, kes mind ümbritsevad. 
Ma ei räägi ainult sõpradest ja tuttavatest, vaid üleüldse inimestest.
Aga kõige hullem on ikkagi pettuda inimestes, kes on mulle lähedased..

Täna on see päev, kus ma tõsiselt vihastasin. Vihastasin ning ühtlasi ka avastasin, et mind nagu inimest polegi teiste jaoks olemas. Ma armastan inimesi aidata, ma ei oska öelda "ei" ning olen alati vastutulelik. Kuid mul on ka tunded. Ja kui ikka mõnele inimesele meenun ma vaid siis, kui midagi vaja on, siis on see ikka väga nõme tunne. Eriti kui ma tean, et ühelegi inimesele ei meeldi olla olemas vaid selle jaoks, et kellegi soove täita. 

Ma vajan enda ellu sõpru, kes niisama vahel küsiksid ILMA MINGISUGUSE TAGAMÕTTETa, kuidas mul läheb või mis ma teen.
Täna oli mul reaalne olukord, kus mu kolmekuune lapsuke nuttis, aga ma PIDIN kuskile minema. Ma olin selleks sunnitud, laps aga muudkui nuttis. Samal ajal kui mina roolima pean, on tema aga turvatooliga tagaistmel, ma ei saa teda kuidagi lohutada. Ja kui see pisike olevus nutab, tunnen mina end nii pahasti ja halvana...

Nii ma siis omaette vandusingi, et minu tunnetele, ajale ning et mul on laps, ei mõtle keegi.
Ole vaid taksojuht, tee seda, tee toda, mine sinna, mine tänna, ole seal, too poest seda ja toda jnejne. 
Eino kui hästi makstakse, niiet ma ka ise oma ajakulu eest tasutud saan, palun väga, võtaksin seda kui tööd. Aga kui vahel ei anta sõidu eest sentigi, siis ikka vihastab küll. Mina kulutan oma raha, oma kütust ja oma aega. Mis ma siin rahast vingun, kui vahel ei öelda isegi mitte "aitäh".. 

Ja teate viimasel ajal olen ma ikka nii pettunud, et kui keegi mulle ka topelt peale maksaks, ei viitsiks ma sõita. Ma olen hetkel ema ja koduperenaine, mitte taksojuht. Ma pean laste eest hoolitsema, perele süüa tegema, koristama. Mitte terve oma päeva raiskama mingile tühisele sõidule, millest ma ise ei saa mingit kasu/tasu. 

Ma tahan puhata. So, kui Sa tahad olla mu sõber, siis ole ja kirjuta mulle ns. Mitte ainult siis, kui on vaja kuskile minna või kui midagi vaja on. :)
Ausalt mulle meeldib aidata, aga ma pole ainuüksi mingi heategija, vaid mul on ka pere ja tunded. :)

Lõppu üks pildike, mis kirjeldab 101%-liselt mu elu. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar