kolmapäev, 6. detsember 2017

kus viga näed laita, seal tule ja aita

Ma arvan, et enamus inimesi teavad seda eesti vanasõna: "Kus viga näed laita, seal tule ja aita!". Aga mind huvitab, kui paljud neist inimestest ka seda vanasõna kuulda võtavad ja tõesti hädas inimesi aitavad?

Facebookis on selline väga tore grupp -  Abivajajad-heategevus ning tänu sellele grupile ma võin öelda, et eestlane polegi nii külm ja kalk rahavas, kui esmaspilgul võib välja paista. Tõesti on väga väga palju inimesi, kes suurest südamest teevad palju head ning aitavad eluraskustesse sattunud inimesi. Ma olen nii uhke selliste inimeste üle!

Kui ma võin öelda, et on NII palju inimesi, kes on heatahtlikud, siis pean ma aga tüdema, et on LIIGa palju inimesi, kellel on teistest täiesti suva. 
Kui kedagi kuskil avalikus kohas pekstakse, siis enamus inimesi passivad peale, filmivad, naeravad või kõnnivad üldse edasi. Selle asemele, et kutsuda politsei või minna inimesele, keda pekstakse appi. 

Kui keegi kuskil pargi pingil või hoopis pingi kõrval pikali, siis arvatakse kohe, et ta on kas narkomaan, joodik või kodutu. Aga vähesed mõtlevad, et võib-olla on tal terviserike, halb olla või on talle hoopiski liiga tehtud. Inimesed kõnnivad tuimalt mööda ja neid ei huvita. Võib-olla huvitaks, kui nad seda inimest oma eelarvamustest joodikuks või narkariks ei peaks. 
Aga samas ka joodik, narkomaan või kodutu on inimesed ja ka nemad ehk vajaks abi?
Meenub mulle see lugu, kui ma sügisel poodi läksin ja poe ees istus minuga samas majas elav naine, kes on jube joodik. Kui ma poest tagasi tulin, oli ta pikali maas ja tundus et tal tuli mingit vahtu suust välja. Ümber ringi oli hunnik teisi parmuuhasid, kellel oli jumala ükskõik, et ta seal maas lebas. Koputasin veel ühele mehele õlale ja küsisin, kas see naine ei vajaks abi, tema vahtis mulle lolli näoga otsa ja kõndis eemale. Teine samas seltskonnas olev naine läks selle naise juurde ja võttis ta kõrvalt ümber läinud õllepudeli, kus oli veel õlut sees ning tõstis selle endale suule ning kõndis minema. Reaalselt nad jõid samas seltskonnas, aga neil oli jumala suva, et üks neist on nüüd pikali maas. Ok võib-olla sellistel joodikutel ongi enda kaasjoojatest suva. Aga tuletan meelde, et see kõik toimus POE UKSE EES. Poest sisse-välja kõndis kümenid ja kümneid inimesi, kes mõni vaid korraks jõllitas seda maas olevat naist ja siis sammusid edasi enda rada. 
Lõpuks istusin ma autosse ja helistasin kiirabisse. Ootasin paar minutit ja siis tulidki kiirabitöötajad sellele naisele appi. 

Mulle meenub ka, et kunagi lugesin mingit artiklit selle kohta, kus üks naine Tallinna ühistraspordis tundis end väga halvasti, aga mitte keegi ei aidanud teda, sest arvati, et ta narkouimas. Kuigi tegu oli täiesti tavalise normaalse inimesega, kelle tervis lihtsalt vedas alt. 

Miks inimesed oma eelarvamustele toetudes nii kalgid on? Miks on nii vähe neid, kes tulevad ja ulatavad oma abikäe?  Mul on seda kõike nii raske mõista.. 
Ei saa ju kogu aeg mõelda, et "küll järgmine inimene, kes mööda tuleb, aitab teda". Nii mõtlevad võib-olla järgnevad kümme inimest 15 minuti jooksul ja võib-olla saab see 15 minutit juba teisele inimesele saatuslikuks?


Aidake inimesi, ärge jätke neid hätta, sest Te ei või kunagi teada, kui juhtub teiega selline olukord, kui tervis veab alt ning hoopiski teid jäetakse sellepärast aitamata, kuna Teid peetakse ekslikult narkomaaniks või joodikuks. 

Heategu tuleb ALATI ringiga tagasi, ALATI! Ning kuna on jõulukuu, siis tehke sel kuul midagi head! Aidake kedagi, annetage midagi või siis vähemalt naeratage väsinud poemüüjale. Uskuge, ka see on heategu!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar