neljapäev, 8. juuni 2017

Siis kui pole PEAAEGU nädal aega bloginud

Ma pole jõudnud nüüd blogida peaaegu nädal aega, sest tõsiselt kiire on olnud kogu aeg. 
Nädalavahetuse jooksul sain ma mega vähe magada, aga sellest hoolimata olin suhteliselt aktiivne ja krapsakas. Laupäeva õhtul oli mul lausa kolm last. Kerli tõi oma pisikesed väänikud mulle õhtul, kui Karl Hendrik juba magas. Siis oli vaja välja nuputada, kuidas oleks kõige mõistlikum keegi kuskile magama panna. Lõpuks magas Karl Hendrik üksinda meie voodis, Kaspar magas Karl Hendriku voodis ja mina, Henri ja Remi magasime põrandal. Nii oli kõige mugavam. Remile tegin piimasegu ja ta imes pudeli õhinal tõhjaks ning viskas ka siis silma looja. Siis jäi Henri magama, siis mina ja kõige viimasena Kaspar. 

Karl Hendrik aga tol ööl eriti hästi ei maganud, niiet Henri kobis öösel tema kaissu magama ning äratus oli meil juba pool 9. Remi oleks tõenäoliselt edasi maganud, aga kuna Karl Hendrik avastas, et tema semud on ka siin, siis ta läks Remit armsalt kiusama, niiet Remi ärkas ka üles. Panime multikad tööle ning natuke aega hiljem ärkas lõpuks ka Kaspar. Siis tegime lastele söögi valmis, söötsime kõhud täis ning siis kirjutas Kerli, et võiksime lapsed ise Tamsallu ära viia, et siis saaksime külla ka minna ja nende uut kodukest näha. Olime meeleldi nõus ja panimegi lapsed riidesse ja põrutasime Tamsallu. 

Tamsalus olime siis ikka oma 3 tundi vähemalt. Lapsed mängisime ja meie rääkisime juttu ja muljetasime. Siis aga kuna kõht juba tühjaks hakkas minema, otsustasime koju minna, ostsime poest grilli ja läksime kuuri juurde grillima. Henriga veel koristasime natukene kuuri. 

Esmaspäeval käis minu äratuskell juba kell pool 8, Karl Hendrik ärkas 8.10 ning 8.30 läksime juba kodust Karliga minema. Võtsin kõigepealt bensiini, käisin oes ja siis võtsin Cärolini peale. Siis läksime maale, võtsin venna ja ema peale ning suundusime Tartusse, Annikale külla. 
Tartusse jõudsime natukene peale kella 11.

Seal nägime siis ära ka 11. aprillil sündinud uue ilmakodaniku Marteni, kes pole veel kahte kuudki vana, kuid on juba meeletult suur ja raske poiss.  Karl Hendrikul oli aga Annika tütardega väga lõbus, jooksis mööda maja ringi, mängis täheklotsidega ja ründas aga keldritrepi juurde. Keldritrepist tuli teda muidugi heaga eemale hoida, sest sealt alla kukkumine oleks üks korralik pauk ja ei taha mõeldagi sellele. 
Käisime poes ja ostsime Marieti sünnipäeva (25. mai) puhul torti ka ning siis sõime, jõime ja jutustasime. 

Enne kella nelja hakkasime juba tagasi liikuma, ilma vennata, sest vend jäi Tartusse teatud põhjustel. 
Tagasi jõudsime kell seitse. Selleks ajaks oli Henri mulle teinud suure karuteene ning LÕPUKS OMETI toa ära tapeetinud. Nagu öeldakse - aega läks, aga asja sai. Kahjuks ainult suure kapi tagant jäi tapeetimata, sest kapp pidavat seina küljes kinni olema ja selleks et seda liigutada, oleks vaja akutrelli, mida meil kahjuks pole. Karl Hendriku voodi juurde läks lastetapeet, mis ka mingil põhjusel vägaväga õhumulle täis jäi. Mul on juba kergelt tunne, et asi ongi neis lastetapeetides, sest Moel jäi ka just see lastetapeet väga mulliline. Aga noh minu arust pole hullu, niikuinii mingi aeg tuleb hakata seinu soojustama ning aknaid vahetama ja siis tuleb jälle tapeedi vahetus, praeguseks kärab kah. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar