neljapäev, 22. juuni 2017

Ma olen õnnelik, sest mu laps areneb!

Nii mõnigi raudselt mõtleb selle postituse pealkirja lugedes, et "ah, imelik oleks ka ju, kui ma poleks õnnelik", aga olgem ausad, Karl Hendrik on siiski mu esimene laps ning ma ei tea ju tegelikkuses kui kiiresti või kui aeglaselt selline arenemine käia võiks. Muidugi on arenemise kiirus igal lapsel erinev, aga mina olen küll õnnelik, et Karl Hendrik niimoodi juba areneb. 
Ta veel ei räägi, kui siiski "emme", "itti", "kalli" tulevad tal regulaarselt suust välja. Üks asi mida on ta nüüd pidevalt ja väga palju hakanud "ütlema", on "wigguwiggu", nagu keegi oleks talle seda Jason Derulo - Wiggle laulu lasknud. :D Ja kui lapsel on hea tuju, siis trambib ta jalgadega tantsu ümber enese ja laseb muudkui "wigguwiggu" :D

Aga see arenemise jutt tuli tegelikult mul täna just sellepärast, et täna ma täheldasin 100% kindlalt, et ta saab asjadest aru. Nimelt hommik algas meil natukene enne pool kümmet, vahetasin tal mähkme ära, aga jätsin selle pambu voodi kõrvale vedelema. Sest hakkasin midagi muud tegema. Olin siis pliidi ees ja tegin pliidi alla parasjagu tuld, kui nägin, et Karl Hendrik tuli see pissune mähe näpus ja sammus kraanikausi poole. Olin juba valmis ütlema "Karl Hendrik ei tohi", kui sain aru miks ta tegelikult see pamp näpus kindlal sammul kapi poole läks. Kraanikausi kapis on meil ju prügikast. Tegi tema siis ukse lahti, vaatas pikalt kappi ning viskas siis potsti selle mähkme prügikasti.
Läksin kohe tema juurde ja tegin talle pai ning kiitsin teda, kui tubli poiss ta on. 

Samamoodi tegelikult on näiteks puude ja paberrämpsuga. Karl Hendrik teab väga hästi, et puud käivad pliidi alla, sest alatihti leian ma ta pliidi eest askeldamas ja pliidi alla puid toppimas, muidugi siis, kui pliidi all tuld pole. Sest kui tuli all on, siis me paneme tavaliselt pliidiluugi nii kõvasti kinni, et ta lahti seda teha ei saaks. 

Olen tegelikult teda hakanud vähem keelama, sest kuskilt ma ju ükskord lugesin, et ära sega last, kui ta mängib, sest siis ta ju arenebki. 
Käib ta mul pidevalt kapi sahtlite kallal. Mitu korda olen talle peale sattunud ning mitte midagi öelnud ning kui poiss mind märkab, siis paneb ta ilusti asjad tagasi sahtlisse ja lükkab sahtli ise kinni. 
Vahepeal oli see periood, kus ta käis kogu aeg meil riidekapi kallal. tegi kapiukse lahti ning kiskus lihtsalt kõik mis käeulatusse jäi kapist välja. Lõpuks tegi Henri kapi ustele wannabe luku, ehk pani naelad ette, et Karl Hendrik ust lahti ei saaks. 
Aga nüüd viimasel ajal ma enam neid naelu ette polegi toppinud ning isegi kui kapi uks pärani lahti on, siis Karl Hendrik ei kipu enam kapi kallale. 
Seda teab ka Karl Hendrik, et saapad käivad jalga, ükskõik kui suured nad ka poleks. Henri ostis endale alles hiljuti uued tossud ning Karl Hendrikule need meeldivad nii väga, et vähemalt päevas korra pistab ta oma pisikese jala ühte Henri kossi ning lohistab seda siis oma jala otsas mööda tuba. :D

Neid pisikesi märgatavaid arenemisi on tegelikult veel, aga kõigist järge mööda pole mõtet vast rääkima hakata. Aga tõsiselt täna ma sain aru, et Karl Hendrik tajub biiti ning jäljendab meid, oma lapsevanemaid. See tähendab seda, et kui ma tahan, et ta asju ka õigesti teeks, pean ma ise talle hea eeskuju olema. :)

Mis on Teie arvates lapse arenemise tunnusteks? 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar