esmaspäev, 16. november 2015

Positiivsus on nagu vesi, mida vajab iga elusorganism kasvuks.

Tere kallid lugejad.

Sissejuhatuseks siis seda, et kes veel ei tea, siis tegin enda blogile nüüd facebooki lehe: Leanika Elublogi ( https://www.facebook.com/Leanika-Elublogi-431473430371608/?fref=ts )
Põhjusel, et kuna arvatavasti hakkab mul tulema tihedamalt postitusi, siis ei tahaks ma neid kõiki enda Facebooki seinal jagada ning mugavam on seda teha eraldi lehel. Niiet kui oled vähegi huvitatud mu blogist ja tahad postituste ilmumisega kursis olla, siis pane julgelt sinna lehele like.

Aga asun siis tänase postituse juurde.
Täna tahaksin ma teid mõtlema panna sellele, kui positiivsed või negatiivsed inimesed Teie olete?
Kas pisikesed asjad suudavad Teie tuju tõsta? Ja KUI pisikesed need asjad olla võivad?

Mina olen positiivsusele mõelnud juba pea neli aastat. Ehk see tähendab seda et pea neli aastat olen ma üritanud näha ka kõige väiksemates asjades positiivseid külgi. Tänu sellele võin öelda, et olen üsnagi õnnelik inimene. Mulle meeldib inimestele naeratada ning ma naeratan ka kõige tuimematele inimestele, et näha kasvõi nende silmadest kas see naeratus neid natukenegi kõigutas.

Täna hommikul tulin rongiga Tallinna, mulle märkamatult olid mu kindad maha kukkunud. Mu vastas olev naine ütles mulle sellise tuima hääle ja pilguga et "Teie kindad kukkusid maha", tõstsin kindad üles, naeratasin tollele naisele ja ütlesin rõõmsalt "aitäh". Kuidagi aeglaselt ilmus ka tema näole naeratav muie.

Kui oma kortermaja ette jõudsin, siis just minu trepikojast tuli üks vanem mees välja, hoidis mulle ust lahti, lipsasin kähku sisse ja ütlesin rõõmsalt "aitäh", mees vaatas mulle järgi ja kuidagi ehmunult ja aeglaselt ütles "palun".
Olen tähele pannud, et paljud inimesed ei oskagi oodata teiste inimeste poolt viisakat käitumist. Miks? Sest eestlane on nii külm ja tuim inimene? Võib-olla, aga samas kes seda väidet muuta saab, kui mitte Sina ise.

Kui bussis minu kõrvale keegi istub ja minu peatus läheneb, ning minu kõrvalistuja minu mööda laskmiseks püsti tõuseb, ütlen ma alati aitäh. Mulle meeldib. Mis asi, Sa nüüd mõtled? Aga mulle meeldib inimesi üllatada pisikeste asjadega ja näha neid kasvõi korraks naeratamas.,
Täpselt nii pisikesed asjad valmistavadki just mulle rõõmu. Ei väsi ma ka kordamast, et inimesed on erinevad ning kõik ei peagi samu asju väärtustama, kuid killukenegi viisakust tuleb Sulle arvatavasti kunagi suure õnnena tagasi.

Nii aga tihti on nii, et kui ma räägin kogu aeg positiivsusest jne, siis paljud inimesed (kel läheb halvasti) mõtlevad "Ah, mida ta ka teab, tal kõik hästi, tal lihtne rääkida, et olge positiivsed, tal pole kunagi kurb olnud jne".
Sorri, aga ei, ma tean küll mis on ebaõnnestumised ja halb õnn jne. Aga ma lihtsalt ei pea vajalikuks kogu aeg teisi inimesi koormata enda muredega. Kui midagi lähebki halvasti, siis teinekord üritan teha paremini. Vahel ma ka mõtlen, et "miks just minuga sellised asjad juhtuvad?", aga samas ma tean, et ma pole ainus ning üritan leida ka ebaõnnestumistes positiivseid külgi.
Ja kui te arvate, et ma kurb vapsjee pole, siis eksite, lihtsalt, ma olen kurb omaette, kuna mulle ei meeldi teisi oma kurbusega nakata. Ja just tänu sellistele asjadele olen ma üldse harva kurb.
Vingumine tegelikult mulle absoluutselt ei meeldi. ind kohe ärritab, kui keegi vingub selle üle, kui halb ja raske ta elu on. Sest selle asemel, et oma häälepaelu kulutada ja vinguda, võiksid ju kasutada aega paremini ja teha paremaks asju.

Ühesõnaga, mis on minu kogu jutu iva?
Iva on selles, et kui Sa tahad et inimesed oleksid Sinuga viisakad, siis ole nendega viisakas.
Kui Sa tahad, et keegi Sulle naerataks, siis vahel tasuks astuda esimene samm ja ise naeratada.
Kui Sa tahad olla õnnelik, siis lihtsalt ole!
Ja ära vingu elu üle, ei ole sel elul häda midagi. :)

Olge tublid,
musidkallidpaid,
Teie, Leanika


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar