neljapäev, 1. november 2018

koerast loobumine


Ma algul mõtlesin, et ma ei kirjuta sellest üldse, aga samas mõtlesin, et milleks sellist asja varjata. Nimelt eilsest meie pere pole enam viieliikmeline ning ma viisin meie kutsukese minema. 

Kui ma maikuus nägin koerakutsika kuulutust, olin ma nagu "omg, ta on nii nunnu, me peame ta võtma!" Aga ma poleks elus uskunud, et see koerapidamine korteris on lihtsalt nii närvesööv ning käib meil üle jõu. 

Algul oli kutsu tõesti armas ja pisike ning ma ei uskunud ega osanud arvata, et ta nii suureks kasvab. Kui me ta mai lõpus saime, oli ta täpselt nii suur, kui hetkel on tema pea. Saate aru v? Pisike nunnu karvapall. 
Ja nüüd on ta juba suur koer, ometigi veel alles 6 kuune ehk siis tegelikult kutsikas. 


Kuna ma suvel viibisin päeval palju kodust eemal, pidi koer tihti üksi olema. Pole oma maja, siis pole ka võimalust, et jätaks koera õue mängima. Noup, koer oli üksi kodus, keeras igasugust s*tta kokku, pissis/kakas vajadusel tuppa. 

See oli tegelikjult õudusunenägu. Lõpuks saime koera ikkagi välja koolitatud, et ta enam tuppa oma häda ei teinud, vaid tegi seda siis, kui me õues kindlatel aegadel jalutamas käisime. Aga häda ei anna häbeneda ning vahel tegi ta ikkagi oma häda tuppa, aga see ei olnud enam mingi probleem, kord päevas võtta lapp ja see ära puhastada. 




Meie eelmisel suvel pandud laminaadi suutis ta oma pissimisega ikkagi täiesti pekki keerata. 
Pluss kutsikatel on teadupärast närimisvajadus suur ning ta näris kõik ära mis võimalik. Alustates puidust toolidest ja Karli lauast kuni puuhalgudeni välja (mis olid pliidi ette jäänud). 
Nälg oli tal ka ikkagi suur. Mitu korda kui me grillisime ja meil grillvorste üle jäi, panin koerale kausi täie vorsti ette. Mis te arvate, et ta sõi seda v? Noup, ta isegi ei puutunud neid. 
Samas kui ma unustasin kodust lahkudes toolid laua alla lükata, oli ta kohe laua peal, kui m toast välja astusin. 

Ühekorra sai ta kapi pealt Siimu sünnipäevaks kingitud lille kätte, ja sellega tegi ta üks null, sellest lillest ei jäänud mitte midagi alles.
Kusjuures, mõni kuu enne seda, sai ta mulle sõbrapäevaks kingitud kaktuse kätte. Terve tuba oli mulda täis. Aga õnneks kaktus elab edasi, tänu oma okastele muidugi. 

Koer pole korteri loom, vähemalt mitte JÕMM ning vähemalt mitte nii väikese korteri oma. 
Jõmm armastas õues jooksmist. Suvel ma ikkagi lasin teda vahel lihtsalt pooleks päevaks õue jooksma. Aga see lõppes peagi, sest küll ta jooksis naabrinaise aiamaal kartulite vahel või siis hirmutas teise naabrinaise oma haukumisega ära. Niiet polnud midagi teha. 

Samas pole midagi teha, elus tuleb teha valikuid, mis on nii endale kui ka koerale parimad ning sellepärast viisingi ma ta eile maale, oma ema juurde. Aga nüüd on Jõmmul hea elu, nüüd saab ta nii palju joosta kui süda lustib ning on tal ka teine kutsu seltsiks. Ning saame tal ju iga kell külas käia. Päris võõrastele me teda ei raatsinud ära anda, sest ta oli siiski meie pere esimene kutsu! Ja kuigi ta oli paras pasakeeraja, on ta ikkagi meile armas!

Aga nii imelik on. Eile kui koju tulin, ei pidanudki ma enam koerahäda põrandalt koristama. Hoopistükkis koristasin terve toa tunni ajaga otsast lõpuni ära ja siis jäi küll mulje nagu koer oleks olnud see, kes kogu aeg tuba sassi ajaks. 
Ma käisin hommikuti alati esimese asjana koeraga õues jalutamas, kas siis hommikul kella kuue-seitsme paiku, ja see jalutuskäik alati andis viimase lihvi sellele, et ma täielikult üles ärkaks. Täna hommikul ma lihtsalt passisin. 

Uut kodulooma ei kavatse ma küll enne võtta, kui me päriselt olemegi endale elamiseks maja saanud! Maja koos hooviga, kus koer saaks vabalt joosta ja elu nautida! 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar