pühapäev, 4. november 2018

Kas mulle on otsaette kirjutatud PANK?



Ma tean, et ma olen sellel teemal tegelikult päris PALJU kirjutanud, aga kuna seda ikka nii tihti juhtub, siis see lihtsalt nii jubedalt närib mu hinge. Ning blogi ongi selleks, et ma saaksin end ja oma emotsioone välja elada. 

Kas te teate kui häiriv see on, kui mulle ainult siis kirjutatakse või helistatakse, kui inimestel minust midagi vaja on? Ja ilma liialduseta ongi mul ainult paar inimest messengeris, kes mulle ka niisama kirjutavad, et juttu ajada või uurida kuidas läheb. Üldjuhul saan ma ikka ainult selliseid kirju, et "Kas saaksid raha laenata?"; "Kas viitsid mind sinna ja tänna sõidutada?"; "Kas saaksid suitsu või alksi osta?"  JNE!
Ja siis ma olen nagu, "EII, ma pole miljonär". 

Mulle meeldib inimesi aidata, kuid kuskil on ka piirid. Ma ei viitsi olla inimeste jaoks nagu mingi varuväljapääs, et kui keegi ei saa neid aidata, siis Leanika ju ikka aitab. Ja samal ajal me nagu üldse ei suhtlegi ja põhimõtteliselt, miks ma peaks laenama inimesele raha, keda ma äkki kord elus olen korra näinud ning rohkem ei tea ma temast midagi? Ma ei hakka ju riskima!

Eile sain ma ühe kõne. Tuttav helistas, andis toru enda tuttavale (ehk siis minu jaoks täiesti võõrale inimesele) edasi ja siis ta on nagu "Kas Sa saaksid 200euri laenu teha?"
Mul pidi suu peast JÄLLE kukkuma. Veel enam et tegu inimesega, kes töötab kuskil Soomes, saab normaalselt palka ja siis olen mina, kes ei käi töölgi, vaid mu ainsaks sissetulekuallikaks on miinimum emapalk. See, et mul on säästud, ei tähenda, et ma oleksin mingisugune heategevusasutus, kes Soome joodikuid toetaks. 

Ja viimasel ajal ongi selle raha laenamisega nii, et ma ikkagi teen mõnele laenu, aga valitud inimestele. Just sellistele, keda ma nagu 100% tean, et nad mulle tagasi maksavad. Kelles ma vähegi kahtlen, sellele ütlengi ma "ei". Sest miks ma pean enda säästudega riskima? Mina hindan ja väärtustan raha, aga mõne inimese jaoks on raha nagu mingi mööduv nähtus. Et kui enne uut palgapäeva otsa saab, siis laenatakse end igalt poolt lõhki, lastakse inimesi muudkui üle ja siis jääb veel jultumust üle ka. 

Ja alati aitan ma inimesi, kellel on lapsed, kui ta ikka ütleb, et kodus süüa pole ja kas ma saaks söögiraha anda, siis muidugi ma aitan, sest laste täidetud kõhud on minu jaoks kõige tähtsamad! Aga kellegi nikotiini või alkoholisõltuvusse ma ei kavatsegi panustada. Selle jaoks palun otsige mõni teine loll. 

Eks see pidev laenu andmine on mind väga palju õpetanud. See on mulle õpetanud, et on inimesi, keda saab usaldada ning on inimesi, kellel on ükskõik, kui nad mu üle lasevad. "Sa ei sure ära ju selle ilmajäänud 30€ pärast ju". 
Ei suregi. See on lihtsalt mu uue õppetunni hind. Ja mis ma sellest õppetunnist õppisin? - Ära usalda inimesi pimesi!

Aga sellest on mul küll kahju, et kuna tänapäeval on juba NII palju pettureid, siis nende inimeste pärast kannatavad ka need, kes on PÄRISELT AUSAD JA KES PÄRISELT ABI VAJAKS. Sest petturite suure hulga tõttu kaheldakse ka ausates inimestes. 
Ja näiteks kui mina vahel kelleltki mõne paki tellin ja raha ära kannan, siis ma ikka kardan, et ÄKKI NÜÜD lastakse MIND üle? Õnneks olen ma kõik asjad siiani ilusti kätte saanud ja petturite otsa pole koperdanud, ptüi, ptüi, ptüi...

Mis mind siis tegelikult ikkagi häirib, on see, et mulle kirjutakse ainult siis, kui midagi vaja on. Aga muul ajal poleks mind nagu olemaski. Nagu ma oleks mingi tühi koht, või nähtamatu või midagi taolist. Mõni muudkui kirjutab ja tahab midagi, aga tänava peal kui näeb, siis ei ütle teregi. Või kui kedagi aitan, siis mind isegi mitte ei tänata. Omg, sorry, et olemas olen and I'm so emotional, aga ma tahan ka olemas olla! 🤔





1 kommentaar:

  1. Tean, mida tunned. Jäin heast tuttavast ilma mõni kuu tagasi. Laenasin nädalaks 100 eur. No polnud neil söögi raha ja mähkmeraha jne. Lubas palgapäeval tagasi maksta. Palgapäev käes ja vaikus majas. Lubas paar päeva hiljem üle kanda, järgnes ingoorimine ja lõpuks blokkimine. 16 aastat tutvust läks vett vedama. Ja saan samamoodi miinimum emapalka. Ja samamoodi on paar inimest, kellega tunnen, et ma olen ainult andja rollis ja kogu aeg tulen vastu ja aitan ja vastu saan tühje lubadusi. Otsustasin, et hakkan end väärtustama ja õpin jälle ei ütlema. Õpi Sina ka ;) Elu on selleks liiga lühike, et selliseid inimesi enda sõbralistis hoida :) Päikest!

    VastaKustuta