reede, 9. november 2018

istu veel nina pidi telefonis đŸ€Š‍♀️


Kuigi mul pole tavaks kirjutada enda ebaĂ”nnestumistest vĂ”i feilidest, siis mĂ”tlesin, et tĂ€na ikkagi jagan teiega oma Ă€pardust. 

Nimelt viisin hommikul Karl Hendriku lasteaeda. KĂ”ik oli ilus tore. Tegime kalli, musi ja hakkasin siis minema minema. Jalutasin teise korrse trepist alla, ise nina pidi telefonis. Siis astusin lasteia vĂ€lisuksest vĂ€lja, ikka veel nina telefonis, ei tĂ”stnud ma kordagi oma silmi, et vaadata, mis mu Ă”mber toimub. 

Ja siis plĂ”ks olin ma pikali maas. Mis siis Ă”ieti juhtus? VĂ€lisuksest vĂ€lja tulles on veel ĂŒks nii öelda "trepiaste". Mina muidugi astusin sellest mööda, ĆŸongleerisin oma telefoniga, tegin veits akrobaatikat ĂŒhel jalal ningĂŒritasin veel ikkagi pĂŒsti jÀÀda, aga siis kukkusin maha nagu mingi purupurjus inimene. đŸ˜

Esimese asjana haarasin ma oma telefoni, vaatasin, kas see on terve. Teise asjana vaatasin ma oma ĂŒmber ringi, et ega keegi seda ometi ei nĂ€inud. Õnneks mitte, viuh. Ja siis alles tundsin valu ja vaatasin, et kĂ€si oli veits haiget saanud ja tundsin, et pĂ”lved on ka marraskil. PĂŒste pĂ”lved olid ka veidike katki lĂ€inud ning ega ma kuivad pĂŒkstega ei pÀÀsenud. Sest Ă”ues on ju teadupĂ€rast pĂ€ris sopane. đŸ€Š‍♀️

Vandusin end maapĂ”hja, et kui loll saab olla ĂŒks inimene ja istuda telefonis nina pidi. Oleks ma ĂŒle raudtee kĂ”ndinud, oleks ma Ă€kki rongi alla jÀÀnud? VĂ”i tĂ€naval auto alla. Mis iganes oleks vĂ”inud juhtuda, ainult sellepĂ€rast, et ma ei söandanud oma silmi sellel nutisaatanalt tĂ”sta. 

Niiet, olge ettevaatlikud ja vaadake ikka ringi ka, enne kui kuskile astute. Olen ma ju isegi nĂ€inud neid noori, kes ĂŒletavad teed, nina telefonis ning ei vaata kas auto ĂŒldse peatub neid nĂ€hes. Teate ju kĂŒll ĂŒtlust: "Õnnetus ei hĂŒĂŒa tulles!"


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar