reede, 16. november 2018

sain järjekordse bloki 👍



Ma ei tea, kas asi on minus või siis selles, et ma olen valede inimestega suhelnud? 😂
Igal juhul minu üks võlgnik pani mulle taas eile bloki. Juhuu!
Küsisin nädal tagasi temalt, et millal maksab ja eile siis otsustas ta, et võiks üldse mu ära blokeerida, sest siis ei saa ju keegi võlga ka nõuda? 😂

Ma ei tea, mulle tundub see juba täitsa naljakas. Selle asemel, et oma asjad jonksu ajada, rääkida inimese kombel minuga, et "kuule ma tõesti veel ei saa maksta, et äkki ootad veidi", selle asemel pannakse mulle tuimalt blokk 😂

No mis seal ikka, hakkan oma 250euri pärast täna õhtul patja nutma. 😂 Ja saan endale öelda, et küll ma olen ikka rumal inimene, et ma üldse kunagi kedagi usaldasin. 

Tegelikult eile olin ma ikka nii tige, et liitusin Facebookis grupiga Võlgnikud ja petturid avalikuks! ja mõtlesin kohe õhtul teha ka enda kulla armsa võlgniku kohta postituse, aga kurat süda lõi jälle härdaks ja mõtlesin, et annan tüübile veel natuke järelemõtlemise aega, no äkki ikka maksab. Püha jumal, nagu ma ei teaks, et lootus on lollide lohutus. Aga ikkagi, kui nüüd varsti raha ei laeku, eks ma siis teen ka postituse ja jätan selle nii kauaks üles, kuniks raha kätte olen saanud. 

Sest mul on ka kannatus, mis üks hetk võib katkeda. 😂
Minu arust on aga kõige iroonilisem see, et kui keegi sellele tüübile võlgu on olnud, on ta ise sellised draamad teinud, igale poole ja igale ühele kirjutanud, kuidas ta petta saanud jne.
Ma ei tea, äkki see on nakkav? Et kõigepealt sai kunagi tema üle ja nüüd laseb ise üle. 😂

Suva see 250euri, mul kasvab raha puuotsas nkn, sellepärast ma sõidangi nähtamatu x6ga ringi ning elan suures (aga nähtamatus) villas. 

Pean ikka oma kadunud isa (puhaku ta rahus!) kuldseid sõnu meenutama: "Kui tahad sõbrast lahti saada, anna talle võlgu!" Lihtsalt nii true story

Ja kui kuskil juhuslikult jagatakse auhindu inimestele, keda kõige rohkem on ära blokeeritud, siis palun nomineerige mind! 🙏😂


kolmapäev, 14. november 2018

mul on relv, mis relv?



Ma olen nüüd ikka üksjagu olnud blogija. Täpselt kuu aja pärast möödub minu päris esimesest postitusest juba 7 aastat. Päris pikk aeg on selja taga. 
Kui esimestel aastatel blogisin harva (paar korda kuus, kui sedagi), siis enne intensiivselt ja järjepidevalt olen ma blogimisega nüüd tegelnud kokku 3 aastat. Enne oma intensiivset uut blogiajastut polnud ma oma blogis aktiivne üle aasta aja.
Just tšekkisin üle, et milline mu kolme aasta tagune postitus oli ja üllatusüllatus, see postitus oli kirjutatud 13. november 2015 (st et eile mööduski täpselt kolm aastat). Seda postitust saad lugeda SIIT

Aga tegelikult ei tahtnud ma täna üldse sellest rääkida. Tahtsin oma sissejuhatusega tegelikult sinna, et paljud inimesed arvavad, et blogi on nagu relv. Relv, millega saab teisi kas kiita või laita. 
Näiteks üks päev küsisin tuttavalt, et kuidas läheb ning ta vastas, et keeruliselt ja et ta parem ei räägiks sellest, äkki kirjutan blogisse. Ee, stop, wait, what?

No ja siis üks päev küsisin teiselt tuttavalt, et millal ta mulle võla tagasi kannab, ja siis saind vastus umbes nii, et "tere, pole raha saanud, kirjuta nüüd blogisse ka et ma raha tagasi ei maksa". Mitte küll sõnasõnalt nii, aga mõte on sama. 

Ja siis ma hakkasin mõtlema, et ma pole iialgi oma postitustes maininud nimesid, kui tegu on olnud negatiivsete kogemuste/juhtumitega. Ma pole kunagi öelnud, et näe Juss on mulle võlgu, Mari ei vasta mulle, Miša ütles mulle s*tasti ja Maša räägib mind taga. 
Aga ometi inimesed kardavad mind nagu ma karjuks tervele maailma nimeliselt, kes on mulle võlgu vms. 

See on juba inimese enda mure kui ta ennast minu postituses ära tunneb ja see temas halva tunde tekitab "näe, Leanika kirjutas VIST minust". 

Muidugi, kui mulle pikema aja jooksul näkku panema hakatakse ja ma oma rahasid nt kätte ei saa, siis muidugi kavatsen ma avalikustada ka nimed, kes mind "petnud" on. Sest kammoon, nii ikka ei saa, et ma käin ja orjan pool suve metsas, teen tuttavale heast südamest laenu, olen vastutulelik ja luban tal tagasi maksta osamaksetena ja siis ta lihtsalt hakkab pistiitama. Nüüd isegi ei vasta enam. 

Aga see selleks. Mu jutu iva on tegelikult ikkagi selles, et jääb selline mulje, et inimesed kardavad mind, sest mul on "võimas" relv. Ja selleks relvaks on tegelikult tühipaljas blogi. Ise muidugi veel provotseerivad. et "mine kirjuta nüüd blogisse ka" ja ma mõtlen, et kui ma kirjutakski, oleks uus probleem, et "miks sa minust kirjutasid, kas ma lubasin v?" 😂😂

Noh jah, mis seal ikka, eks ma kirjutan ikka sellest, millest mina tahan ja keegi väga ette dikteerida seda mulle ei saa 😁

Aga kui blogi on mu relv, siis kas ma vajan relvaluba ka? 🤔
Samas luba on vast ainult siis vaja, kui ma seda relva (blogi) kavatsen kasutada.

Oh jah. 

Miks inimestel ei lasta lihtsalt olla?



Üleele ilmus igasugustes võimalikes meediakanalites "suur" uudis. Kes see Nublu siis tegelikult on? Tegemist oli nii põhjaliku artikliga, kus oli ära räägitud terve Nublu elulugu. Imestan et kirja ei pandud, mis värvi alukaid talle tavaliselt meeldib kanda ja kus ta need lahedad suusaprillid üldse ostis?

Alles laupäeval arutasime tuttavaga, et ei tea kas keegi üldse teab, kes see Nublu on? Et, mis ta pärisnimi on ja milline ta tegelikult välja näeb. Samas mõtlesime, et mis siis kes ta on? Las ta olla see tundmatu NUBLU! See on lahe, kui keegi ei tea kes Sa päriselt oled. Ega see teadmine, kes Sa oled ei muuda ju kuulajate ja "fännide" jaoks väga midagi.

Ja siis tuli mingi Delfi ja ma ei tea mis muud meediakanalid ja rikkusid kõik ära. Miks ta ei oleks võinud jääda salapäraseks Nubluks? Miks te pidite rikkuma inimese soovitud "privaatsuse"? Kui ta oleks soovinud öelda, kes ta on, siis oleks ta ju seda ise teinud.

Artikli lõpus on kirjas "Pole kahtlust, et Nublu tähelend jätkub sama hooga ka nüüd, kui mask on langenud. "
No kurja, kui te ei tahtnud tema tähelendu peatada, mis põhjusel te siis pidite selle kõva häälega välja hõikama? :D Eile hommikul juhtusin kuulma ka Skyplusi hommikuprogrammi ning seal saatejuhid arutasid, et miks olivaja teha Nublule NIII PÕHJALIK taustauuring? Et on näha, et vaeva on nähtud täiega. Aga miks? Alari Kivisaar arvas, et tegu kättemaksuga. Mis kättemaksuga, jäi mulle küll arusaamatuks, aga samamoodi jääb mulle vist igavesti arusaamatuks, mis oli vaja Nublu pärisnimi klikkide nimel maha müüa? 😂

"Uudishimu tappis kassi."
Muidugi oli huvitav teada saada, kes Nublu siis päriselt on, et ta pole mingi suvaline kaak, vaid tõesti väga intelligentne ja haritud noormees.
Aga minu arust  oleks see võinud ju ikkagi edasi olla nii öelda avalik saladus.

Eks igal ühel omad arvamused.

Ma usun ja loodan, et see identiteedi paljastamine Nublu karjäärile negatiivselt ei mõju. Muidugi pole vahet, kes ta tegelikult on, kui ta päriselt oskab laulda ja inimestele peale ja südamesse läheb. 

Ülilihtne "Merevaigu" kanapasta





Mõtlesin eile pikalt mida süüa teha. Algul mõtlesin, et teen hakklihakastet, kuid siis meenus, et mul on külmkapis paar päeva tagasi prooviks ostetud Rannamõisa Merevaigu kanafileepalad. Siis tekkis aga uus probleem, et kuidas neid siis ära kasutada, kas lihtsalt praadida pannil ja teha juurikaid kõrvale või kuidagi muudmoodi? Aga siis tuli idee, et prooviks neist teha kanapastat.
Mõeldud, tehtud. 

Koostisosad:
  • 250g pennesid
  • 500g Rannamõisa Merevaigu kanafileepalad
  • 350 ml kohvikoort
  • riivjuustu
  • soola
  • pipart
  • kirsstomatit kaunistuseks



Retsept:

  • Keetsin penned. 
  • Kanafileepalasid oli karbis umbes viis tükki ehk umbes mingi 100grammised tükid. Tükeldasin need väiksemaks ja panin pannile. Esialgu ma mingit soola ja pipart ei lisanud. 
  • Praadisin nad enam vähem läbi, lisasin pannile penned ja kohvikoore ning segasin. Siis lisasin maitse järgi soola, pipart. Ning lasin siis sel kohvikoorel niiöelda "keema" minna. Vahepeal ühtlaselt segades, et toit pannil põhja ei kõrbeks. Lülitasin pliidi välja ja lisasin veel riivjuustu, see sulas sekunditega. 
  • Siis serveerisin. Lisasin peale veel natuke riivjuustu, sest juust annab minu arust pastale veel parema maitse. Ja kaunistuseks üks poolekslõigatud kirsstomat.

Minu arust ülilihtne, kiire ja maitsev õhtusöök. 

teisipäev, 13. november 2018

Miks inimesed üksteist nii vähe kiidavad?



Nägin täna hommikul Facebookis ülihead ja mõtlemapanevat videot. Seda saad vaadata SIIT.

Lühidalt siis pereisa tuleb koju, naine serveerib talle tema lemmiktoitu, aga mees ei hakka sööma, sest laud on must. Mees pahandab naisega, et mida naine päev otsa on kodus küll teinud, et isegi koristada ei jõudnud. 

Mida siis see pereema tegi päev otsa?
  • Pani lapse riidesse, sättis kooli jaoks valmis
  • Pani pesu pesema
  • Pesi nõud
  • Koristas vannituba
  • Koristas teiste järgi maha visatud asju
  • Tegi lapsele söögi kooli kaasa
  • Viis lapse kooli
  • Käis poes, et külmkapp oleks täis
  • Tegi perele nende lemmiktoitu
Ja päeva lõpus tahab ka pereema puhata ja olla tunnustatud, et ta on nii palju teinud, et perel kodus hea oleks. 

Tuttav tunne. Oled terve päeva pingutanud, et elamine oleks korras ja perel oleks soe toit laual, aga siis ei öelda isegi "aitäh maitsva toidu eest". 
Vahel isegi mõtlen, et viskaks lihtsalt jalad seinale ja ei teeks enam kodus midagi. Seda märgatakse ju kohe, kui musta pesu hunnik kerkib, kraanikauss on musti nõusid täis, tuba on sassis, mänguasjad vedelevad, õhtusööki pole. 

Aga seda, kui kõik see on tehtud, kes seda märkab? Selle eest ei tunnusta meid keegi. Sest see on ju igapäeva elus nii tavaline, et kõik need asjad on tehtud. 

Inimesi tuleks ka pisiasjade eest tunnustada ja kiita, et inimesel oleks rohkem tahet neid asju teha ka järgmisel päeval. 



esmaspäev, 12. november 2018

korralik läbu (not) vol 2 ehk mis me laupäeval tegime

Lubasin ju kirjutada ka sellest, mida me laupäeval tegime. 
Noh jah, ärkasime siis hommikul pool seitse üles. Jep POOL SEITSE, jumal hoia, lapsi pole ja me ärkame ikka nii vara. Rutiin on sees.

Henri tegi endale kohvi ja ma lihtsalt vedelesin voodis. Kohv joodud, läks Henri juba garaazi ning vahetas mu autol veljed ära. Ehk siis pani tutikate rehvidega teised veljed alla. 
Muideks, mul oli plaanis tegelikult, et ma sõidan nii kaua kui võimalik suvekatega, AGA eelmisel õhtul juhtus selline lahe asi, et kui me auto olime puhtaks pesnud, hakkas auto hirmasti värisema. Mu auto oli varem ka värisenud, aga seekord oli selline vibra sees, et ma jäin esimese asjana tee äärde seisma ja olin 100% kindel, et nüüd on kas mul üks rehv katki või lihtsalt tühi. Aga mitte kumbagi, rehvid terved ja täis, sõitsin edasi, aga vibra oli ikka meeletu. Niiet ma üle 70 ei saanudki sõita. Järgmise peatuse tegime Kadrina tanklas ja siis Henri veendus, et tõenäoliselt pesi ta survekaga velgedelt raskused maha ja sellepärast auto värisebki. Ja sellepärast ta siis laupäeva hommikul varakult rehve läkski vahetama. Peale seda kadus vibra nagu niuhti. Problem solved, yes!

Kuna mees eelneval õhtul magama jäi, siis lubas ta mulle selle heastada ning hommikul välja sööma viia. Panimegi riidesse ning startisime Tarekesse. 9.40 olimegi platsis ning meie pettumuseks oli see veel suletud ning avamisaeg oli alles kell 11. Fail!

Õnneks mehe õde elab seal samas ning läksime nii kauaks talle külla. Ühtlasi pakkusime mehe õde perele välja, et nad võiksid meiega ühineda, kui sööma lähme.
Kell 1 liikusimegi kõik koos pubisse ning seekord läks see ka õnneks ning Tareke oli kenasti juba avatud.
Tellisime toidu, valisime laua ning istusime maha. Me mõlemad Henriga tellisime endale naturaalse šnitsli. Mina pean ausalt ütlema, et mulle see üldse ei maitsenud. Enda tehtud šnitsel on ikka palju parem. Seevastu Henrile maitses see väga ning lisaks enda šnitslile pistis ka pool minu šnitslit pintslisse. Ega toitu siis raisata ei saa!

Aga muideks, toidu kõrval oli ka riivitud peet ning oma mäletamist mööda pole ma kunagi peeti niisama söönud. Borši suppi ma armastan, aga lihtsalt riivitud peeti pole ma kunagi suu sisse ka võtnud. Seekord proovisin ära ja täiega maitsev oli. Minu uus lemmik. Kus ma küll elanud olen?


Peale söömist käisime väikesel shopingu tiirul Rakveres, kust seekord mina iskilikult endale mitte kui midagi ei saanud.

Õhtu veetsime kodus. Ja siis see juhtuski! Ma jäin lihtsalt kell seitse magama. Ma ei tea millal ma viimati nii varakult oleks magama jäänud, aga jap, ma jäin lihtsalt kell seitse magama. Henri vajus umbes kell kaheksa ära. Magasime siis nunnusti, kuniks kell 21.45 ärkasin ma ehmatusega üles. Silma kipitasid läätsedega tukkumisest. Võtsin siis läätsed silmast ära, et uuesti magama minna. Aga mida enam polnud, oli uni. Kuna seda unematit ma enam ei kohanud ja mul oli nii igav, siis panin raadio käima ning hakkasin koristama. Jep, kell 10 õhtul. Koristasin rõõmsalt, kuniks kell 11 Henri üles ärkas, mind imelikult vaatas ja küsis: "Mis kell on?"

"Kell on üksteist" vastasin ma rõõmsalt talle.

"Mida? Nii palju" ja kargas voodist püsti.

"Eiei, mitte hommik, vaid õhtul kell üksteist"

"Aaaa" ning ronis voodisse tagasi.

Mina siis koristasin edasi ja siis mees ütleb, et kuule lähme burxi sööma. Mina olin muidugi lahkesti nõus, panime riidesse ja läksime Tapa Olerexi. Jõudsime sinna kell 23.40 ja saime seal järgmise pettumuse ohvriks. Tapa Olerexi uksel kena kollane silt avamisaegadega "6-22". Tegelt ka v? Kus me elanud oleme?


Nohjah, istusime siis sama targalt tagasi autosse ning mõtlesime siis, et kuna me juba väljas oleme ja kõhud tühjad on ka, et lähme siis Käravete tanklasse. See on ju ikka 24h avatud.

Tellisime seal siis endale burxid, sõime kõhud täis ja läksime tagasi koju, magama!

Milline romantiline öö, ma ütlen. 😂

BTW: Ma olen nii tige praegu, sest ma pidin sed apostitust otsast lõpuni kaks korda kirjutama. Esimene kord lihtsalt kadus kõik ära. 😂

Maitsev Circle K burx, njam








pühapäev, 11. november 2018

selline läbu, et paha hakkab (not)



Kirjutasin mõned päevad tagasi postituse sellest, et ma ei mäleta millal ma viimati korralikult pidutsesin. (Saad postitust lugeda SIIT).

Mainisin ka ära, et nädalavahetuseks oli meil plaan lapsed maale viia ning siis midagi mehega nädalavehtusel koos ette võtta. 
Mina muidugi kujutasin vaimusilmas ette, et me päriselt lähmegi ikka kuskile klubisse ja lööme korralikult tantsulkat. Aga reaalsus oli hoopis teine. 

Ema helistas reede hommikul ja küsis, mis kell ma lapsed toon. Ütlesin, et õhtul. Tema siis sellepeale, et "Ära väga hilja peale jää, too nad enne pimedat ära!"
Noh jah, enne pimedat tähendas ju seda, et lasteaeda Karlile järgi läksin ma juba peale kella kolme. Ja enne nelja olime me juba maal. 

Õhtul läksime mehega Rakverre. Esimese asjana tahtsin ma oma auto puhtaks pesta ning läksime Põhjaka nutipesusse. Auto oli nii räpane, et mul oli lausa häbi sellega juba ringi sõita. Kui olime auto puhtaks pesnud, peatusime Põhjaka parklas ja vaatasime netist kuhu sööma võiks minna. Kuna kell oli juba 19:40, siis meie esimene valik Laada Cafe langes nimekirjast välja, sest see suletakse kell 20:00. Pakkusin siis välja, et suva lähme siis Viitnale Arturisse sööma, kui mulle meenus, et Rakveres on ju Pätsi pitsakohvik ka, kus saab muud toitu, peale pitsa.
Suundusimegi sinna. 

Võtsime menüüd, valisime laua ning hakkasime toitusid valima. Tükk aega vahtisime neid menüüsid, algul mõtlesin, et võtan Krõbedad kanafileeribad koos friikartulitega ja Henri otsustas võtta Grillitud sealiha juustuga. Kassas mõtlesin ma aga ringi ja mõtlesin, et võtan ikka sama toidu, mis Henri. 
Juurde võttis Henri vaadiõlle ning mina võtsin poolese Aura Active joogi (muideks see pool liitrit magusat jooki on selle kahe nädala jooksul ainus muu jook, mida ma peale vee olen joonud, aga mõtlesin too õhtu, et võiks hea toidu kõrvale midagi muud kui vett juua). 

Toitudega läks üpris ruttu, no vist mingi max 20 minutit. Toit nägi väga maitsev välja, aga ma ei lasknud Henril rahus enne sööma hakata, kui ta minust mõned pildid oli klõpsinud. 😂



Toit oli muidu väga maitsev, aga ainus mind häiris, oli ananass. Tegemist oli põhimõtteliselt siis nagu prantsuse lihaga - liha ja selle peal majonees ja juust. Prantsuse lihale pannakse majoneesi ja juustu vahele ka sibulat, aga seal oli sibula asemel ananass. Ja see ananassi maitse natuke häiris mind. Aga muidu salat ja friikad (ja ma tean, rämpstoit) maitsvad. Aga teinekord ma pigem söökin kas midagi muud või ütleksin, et nad ananassi sinna ei paneks. Mulle lihtsalt see maitsete kooslus ei meeldinud, aga muidu oli täitsa nitševo!

Ja teate mis me peale toitude ära söömist ja Pätsis lahkumist tegime? EI, me ei läinud klubisse tantsima. :D Baari ka ei läinud. 😂
Me läksime koju, nagu ma tegelikult ka ennustasin. Läksime koju telekat vaatama, tellisime Telia videolaenutusest filmi "Papside lahing 2" ning vahtisime seda. Õigemini, mina vaatasin selle lõpuni, Henri jäi poole filmi pealt magama ja magas hommikuni. 🤦‍♀️

Noh jah, ma siis veel mäbgisin veits telefonis ja jäin ka magama. Kuigi ma korraks mõtlesin, et lähen üksi välja, aga siis mõtlesin ikka ringi. Mida asja ma üksinda väljas ikka oleks teinud? 😂

Aga laupäev oli ju ka päev. Mis Te arvate, kas me laupäeval panime pidu v? Eks sellest kirjutan eraldi postituse. 😂

Aitäh, et oled meie lastele nii hea issi! ❤️



Tänase isadepäeva puhul tuleb ikka kohutsulikku isade juttu ka rääkida. 

Alguses ma mõtlesin, et kingin Henrile isadepäevaks kimbu roose. Kimbu roose just seetõttu, et alati kui ma küsin talt, et miks ta mulle mõne tähtpäeva puhul lilli ei too, siis vastab ta mulle, et "Aga kus MINU roosid on? Sa ei kingi mulle kunagi lilli". Ning sellepärats oligi mul üsna kindel plaan, et nüüd isadepäeval kingin talle kimbu roose. 

Noh jah, plaan võis ju hea olla, aga selleni ma ikkagi ei jõunud. Sest käisime eile Vaala keskuses shoppamas ning nägin Maksimarketis ägedat klaasi, kuhu peale oli kirjutatud: "We have only one hero and we call him Daddy!
Näitasin siis seda Henrile ja küsisin, kas tahad seda isadepäevaks. Mees pidi rõõmust lakke hüppama, ning vastas "Jaaaaaa!"
Ok, võetud, ostetud, kingitud!



Henri on meie lastele väga hea isa. Kui mina pean peres seda "kurja" emme rolli, st. kes keelab igasuguseid asju lastel teha, siis Henri on see hea issi, kes lubab lastel teha, mida hing ihkab. Vahel annab telefoni, et saaks sealt multikaid vaadata, annab lastele magusat (mida mina üldjuhul üldse ei tee) ning ostab poest lastele nänni. Minugi poolest, las lapsed siis teevad seda, kui issi pärast ka nende järgi koristab ning, kui need tegevused igapäevaseks ei muutu. :D

Kui emme pahandab, siis issi lohutab. Ja vastupidi. 

Kusjuures telefonis Karl enam üldse istu. Aga vahepeal oli selline periood, kus minu käest Karl ei küsinudki telefoni, sest ta teadis, et ma niikuinii ei anna talle seda, ükskõik kui palju ta ka ei jonniks. Oma telefonisooviga pöördus Karl Hendrik alati issi poole, sest ta teadis, et lõpuks annab ikka issi ta jonnile järgi. Ja nii on üldjuhul igasuguste muude asjadega ka. Karl ei küsigi enam minu käest, vaid läheb kohe issi juurde. 



Isana pühendab Henri tihti lapsi ka oma hobidesse. Suvel nõudis Karl maal kogu aeg, et saaks issiga ATVga tiiru teha. Kevadel oli rolleriga sama teema. 
Vahel võtab Karl tal käest kinni ning tirib ta enda laua juurde, ainult selleks, et Henri temaga puslet kokku paneks. 

Isad on poistele eeskujuks ning lapsed matkivad neid igal väiksemalgi võimalusel. See tähendab muidugi seda, et isad peavad hoolega mõtlema oma käitumisele, et lapsed midagi halba ja ebaeetilist järgima ei hakkaks. 
Siim on veel küll väike, aga Karl Hendrik teab täpselt, mida tuleb issi järgi teha. Tänagi, kui söömas käisime, tegi Karl oma kõrrejoogipaki ja Henri joogiklaasiga "proosit". Issi ju paar kuud tagasi õpetas. :D
Karl tegelikult parema meelega mängiks üldse Henri tööriistadega, kui mänguasjadega. Aga seda me lubada ei saa, sest tööriistad pole siiski mänguasjad. 

Karlile meeldib täiega selfisid teha ning alati on tal varuks sada erinevat näoilmet. :D

Aitäh, et oled meie lastele nii hea issi!
Head isadepäeva! ❤️





reede, 9. november 2018

istu veel nina pidi telefonis 🤦‍♀️


Kuigi mul pole tavaks kirjutada enda ebaõnnestumistest või feilidest, siis mõtlesin, et täna ikkagi jagan teiega oma äpardust. 

Nimelt viisin hommikul Karl Hendriku lasteaeda. Kõik oli ilus tore. Tegime kalli, musi ja hakkasin siis minema minema. Jalutasin teise korrse trepist alla, ise nina pidi telefonis. Siis astusin lasteia välisuksest välja, ikka veel nina telefonis, ei tõstnud ma kordagi oma silmi, et vaadata, mis mu õmber toimub. 

Ja siis plõks olin ma pikali maas. Mis siis õieti juhtus? Välisuksest välja tulles on veel üks nii öelda "trepiaste". Mina muidugi astusin sellest mööda, žongleerisin oma telefoniga, tegin veits akrobaatikat ühel jalal ningüritasin veel ikkagi püsti jääda, aga siis kukkusin maha nagu mingi purupurjus inimene. 😁

Esimese asjana haarasin ma oma telefoni, vaatasin, kas see on terve. Teise asjana vaatasin ma oma ümber ringi, et ega keegi seda ometi ei näinud. Õnneks mitte, viuh. Ja siis alles tundsin valu ja vaatasin, et käsi oli veits haiget saanud ja tundsin, et põlved on ka marraskil. Püste põlved olid ka veidike katki läinud ning ega ma kuivad pükstega ei pääsenud. Sest õues on ju teadupärast päris sopane. 🤦‍♀️

Vandusin end maapõhja, et kui loll saab olla üks inimene ja istuda telefonis nina pidi. Oleks ma üle raudtee kõndinud, oleks ma äkki rongi alla jäänud? Või tänaval auto alla. Mis iganes oleks võinud juhtuda, ainult sellepärast, et ma ei söandanud oma silmi sellel nutisaatanalt tõsta. 

Niiet, olge ettevaatlikud ja vaadake ikka ringi ka, enne kui kuskile astute. Olen ma ju isegi näinud neid noori, kes ületavad teed, nina telefonis ning ei vaata kas auto üldse peatub neid nähes. Teate ju küll ütlust: "Õnnetus ei hüüa tulles!"


neljapäev, 8. november 2018

ma ei mäleta millal ma viimati korralikult pidutsesin

Mina 5,5 aastat tagasi tantsupõrandat vallutamas, oma kunagise parima sõbrannaga.
Jumal hoia, miks ma tossudega olin. 😂

Kunagi, see tähendab teismelisena olin ma ikka tõeline peoloom. Mulle meeldis pidutseda, mulle meeldis juua, mulle meeldis tantsida. Aga mida aeg edasi, seda vähem on mul üldse "aega" mõelda sellisele asjale nagu "pidutsemine". 
Aga ikka vahel elian ma end meenutamas vanu aegu, vanu pidusid, vanu sõpru, vanus mälestusi ning vanu tantsupõrandaid. 

Peale seda kui ma teada sain, et ma Karl Hendrikut ootan, polegi ma tegelikult pidu pannud ning alkoholi olen ka 3,5 aasta jooksul ainult mõned korrad (kaks aastat tagasi) tarbinud. 
Alkoholi ma absoluutselt ei igatse. Aga ma igatsen inimesi ning tantsimist, ma igatsen seda, et ma saaksin minna ja olla kuskil poole ööni ja lõbutseda.  

Homme viin ma mõlemad lapsed oma emale ning plaanime mehega midagi teha või kuskile minna. Palun jumalat juba, et see plaan meil ka teoks saab, mitte me ei vaju jälle kell 10 magama. 

Ütlesin eile naljatades Henrile, et ma lähen reedel Arammi. Te oleks ta nägu pidanud nägema ja seda häält kuulma, kuida küsis "Ei lähe ju?"
Ütlesin siis, et "Ok, lähen siis Evikasse".
Ja tema uuesti sellepeale: "Ei lähe?!!"
Hakkasin siis naerma ütlesin, et ma lähen siis lihtsalt kuskile klubisse.
Mees oli muidugi shokeeritud, et just mina sellist juttu räägin ning pakkus välja, et me teeks midagi lihtsalt homme koos. Aga et jumala eest me klubisse ei läheks. Ei tea, kas ta kardab, et ei jõua minuga tantsupõrandal sammu pidada v 😂

Eks näis, mis me siis ikkagi homme õhtul teeme. Kas lähme tantsima või vahime telekat ja lähme varakult magama. 😂



eesmärk: tere puhas vesi, head aega magusained



Eelmisel esmaspäeval (29. oktoober) otsustasin ma, et midagi tuleb mul oma elus muuta ning kust ikka muutustega pihta hakata, kui iseendast. Nii ma siis võtsingi eesmärgiks, et enam ma ei söö magusat ning hakkan ainult puhast vett jooma. Ostsin endale Maximast kaalu ka, et näha, kas see muutus ka mu kaalunumbrit kuidagi mõjutab. 


Aga kuidas siis tegelikult on, kui oled iga päev harjunud sööma, kas kommi, šokolaadi või kooki ning järsku enam ei võta ampsugi ei üht ega teist? Ausalt, mega raske on! Aga iga päevaga läheb aina kergemaks. Tegelikult pole ju siin midagi üle mõistuse rasket, kõik on enda mõtlemises kinni. 
Sama lugu on vee joomisega. Vanasti jõin ma ka ju vett, aga maitsevett, kas siis mustika või mango maitselisi jne. Aga need maitseveed sisaldavad ka suhkruid, niiet väga ju vahet pole, kas ma joon päevas poolteist liitirit maitsevett või pool liitirit Coca-Colat. Sama teeb välja. 
Algul mõtlesin, et võiks hakata mahla jooma, aga mis see siis parem on kui maitseveed? Ikka sisaldavad suhkruid. Mõte sellest, et nüüdsest joon ainult PUHAST vett, oli esialgu väga hirmutav. Sest esiti oli mul vaja leida enda jaoks meelepärane vesi. 
Ostsin kohe prooviks Aura gaseerimata puhta vee ning ma armusin. 
Instagramis küsiti minult mitu korda, miks ma kraanivett ei joo. Aga kraanivesi pole meil just kõige parem. Elukaaslane küll ostis veefiltri, et asja parandada, aga siiamaani pole me veel selleni jõudnud, et see paika panna. (meie endi laiskus, I know).
Meil on olemas ka filterkann, sellest ajast, kui Tallinnas elasime. Aga see on kuskil kapinurgas tolmu kogumas.  



On siis midagi 10 päevaga muutunud ka?
On küll!
Esiteks, jääb mul raha palju rohkem alles. Pidevalt ostsin poest mingit mõttetut nänni ja kommi. Vahel läksingi poodi ainult selleks, et osta näiteks kummikomme. Niiet põhimõtteliselt on ka üleliigsed poeskäigud ära jäänud. 
Teiseks, tarbimine on väiksem. Nüüd kui ma enam magusat ei söö, on jäänud ka ära sellised mõttetu näksimised. Söön hommikust, söön midagi lõunal, söön õhtusööki. Kommi asemel ostsin üks päev tudengieinet. Ja söögiisud pole ka enam nii tihedad ning ma ei tunne enam vajadust suurt midagi näksida vahelduseks.
Maitsevett kulus mul ka päevas umbes 2-3L. Nüüd kui ma joon tavalist vett, joon ma ainult umbes 1L päevas. Ja öösiti ei joo ma enam näiteks üldse. Muidu pidi mul kogu aeg pudel voodi kõrval olema ja kui üles ärkasin, hakkasin harjumusest kohe jooma. 
Kolmandaks, see päriselt mõjub kehakaalule. 
Nagu ma postituse alguses mainisin, siis ostsin ma endale kaalu ka. Numbritest, mis mulle kaalul vastu vahivad, ma hetkel veel ei tahaks rääkida, sest mis see teadmine ikka teistele annab. Neid võin ma avalikustada siis, kui ma tõesti märgatavalt alla olen hakanud võtma. Aga ise tunnen ma end küll palju enesekindlamalt, kui ma iga päev näen, et mu "elumuutustest" on ka mingit tolku. 

Aga ma mitte ei loobunud magusast ja magusatest jookidest, vaid võtsin ka eesmärgiks vähem rämpsu tarbida. Ma ausalt kogu aeg pidin midagi näksima ja mu suu pidi kogu aeg matsuma, nii ma ajasingi endale igasugu krõpsusid ja burgereid näost sisse. Rakveres olen nüüd selle kümne päeva jooksul kolm korda käinud, kõik kolm korda olen ma unistanud Hesburgerist. Aga kõik kolm korda olema neist ka loobunud. Krõpsuletist kõnnin nüüd mööda sama tuimalt kui alkoletist. Pole mul vaja seda rämpsu näost sisse ajada. 

Peaks veel trenni ka rohkem tegema hakkama, äkki siis julgen uuel suvel randa ka minna. 

teisipäev, 6. november 2018

kuidas ma öösel kell neli sõrgkang näpus õue venelasi peletama läksin



Läksime lastega eile õhtul üsna varakult magama. Üsna varakult tähendab seda, et pool üheksa olime voodis ning hetk hiljem me kõik kustusime lihtsalt ära. Magus uni oli. Aga kell pool neli ärkasin lampi üles. Ning nagu tavaliselt, kui ma öösel juba üles ärkan, siis ei tule tükk aega enam und. Istusin telefonis, mängisin mingit mängu, ja kuskil poole tunni pärast tundsin, et on õige aeg uuesti tuttu jääda. 

Panin telefoni käest, tõmbasin teki üle pea ja hakkasin uinuma. Kui aga täielikus öises vaikuses mu kõrvu riivas mingi summutatud röökimine. Ma ei saanud esiti aru kus see tuleb. Korraks arvasin, et kuna kell oli juba neli, siis äkki altnaaber läheb tööle ja siis jutustab naisega all. Aga siis sain aru, et see ikkagi ei tule majast vaid õuest. 

Läksin siis akna juurde ja tõmbasin ruloo üles. No mitte kedagi polnud näha, aga mõmin oli ikka. Tegin siis akna lahti ning veendusin, et see röökimine tuleb ikkagi õuest. Mingi vene naiste ja meeste kisa. Mõtlesin, et pohh, lähen magama. Panin akna kinni ja läksin siis uuesti teki alla ja üritasin uinuda, aga see summutatud kisa ajas mind juba närvi. Tõusin uuesti voodist ja läksin vaatama, kiikasin aknast ühele poole ja siis teisele poole kui märkasin, et meie maja nurgas ongi mingi inimeste kamp ning et see kisa tuleb sealt. Mõtlesin, et teen akna lahti ja karjun, et nad vait jääksid, aga siis mõtlesin, et pärast tulevad ja viskavad veel akna sisse. Siis märkasin, et üks inimene kas oli pikali või istus maas ja mõtlesin, et äkki nad peksavad kedagi seal?

Panin end kähku riidesse ja otsustasin, et lähen õue ja saadan nad sealt minema, et saaks ka ükskord inimese kombel rahus magada. 
Koridoris valdas mind korraks hirm, mina olen ihuüksi, nemad on kambaga, äkki saan hoopis ise peksa?

Siis meenus mulle, et mul on koridoris kapi all sõrgkang (ärge küsige miks, igaks juhuks). Koukisin sõrgkangi välja ja läksin see pihus siis õue.
Liikusin maja nurka ja auto varjus nägin, et nüüdseks olid kõik asjaosalised püsti ja tundus, et nad nüüd hakkavad minema minema. Siis aga kuulsin seljatagant heli. Teisest trepikojast kostus kolin, mõtlesin, et pekki, nüüd tuleb veel mõni joobar sealt välja. Tardusin nagu kivikuju, sõrgkang peos, hoidsin hinge kinni, et näha kes sealt nüüd välja tuleb. Õnneks oli see kõigest naabrimees. Lippasin siis tema juurde ja ta sõnab "Kuradi venelased, lõugavad siin raisk". Näitasin talle siis sõrgkangi ja sõnasin: "Ma tulin kah sõrgkangiga välja, et nad minema peksta". 

Vanapapi ehmatas korraks ära, nägu läks kaameks, vaatas mind, vaatas sõrgkangi, vaatas uuesti mind ja siis tuli minu järel maja nurka vaatama, mis need tüübid seal teevad. Õnneks olid nad oma "tülid" ära lahendanud ning hakkasid tuikudes minema kõndima.
Papi veel sõnas "nuh, nüüd siis lähevad minema". Noogutasin ja lippasin siis uuesti sõrgkang peos tuppa tagasi, et magama minna.
Õnneks kangi seekord vaja ei läinud, kisama ise ka ei pidanud, aga une suutsid nad küll mul ära ajada, niiet mina enam magama ei suutnud jääda. 


pühapäev, 4. november 2018

Kas mulle on otsaette kirjutatud PANK?



Ma tean, et ma olen sellel teemal tegelikult päris PALJU kirjutanud, aga kuna seda ikka nii tihti juhtub, siis see lihtsalt nii jubedalt närib mu hinge. Ning blogi ongi selleks, et ma saaksin end ja oma emotsioone välja elada. 

Kas te teate kui häiriv see on, kui mulle ainult siis kirjutatakse või helistatakse, kui inimestel minust midagi vaja on? Ja ilma liialduseta ongi mul ainult paar inimest messengeris, kes mulle ka niisama kirjutavad, et juttu ajada või uurida kuidas läheb. Üldjuhul saan ma ikka ainult selliseid kirju, et "Kas saaksid raha laenata?"; "Kas viitsid mind sinna ja tänna sõidutada?"; "Kas saaksid suitsu või alksi osta?"  JNE!
Ja siis ma olen nagu, "EII, ma pole miljonär". 

Mulle meeldib inimesi aidata, kuid kuskil on ka piirid. Ma ei viitsi olla inimeste jaoks nagu mingi varuväljapääs, et kui keegi ei saa neid aidata, siis Leanika ju ikka aitab. Ja samal ajal me nagu üldse ei suhtlegi ja põhimõtteliselt, miks ma peaks laenama inimesele raha, keda ma äkki kord elus olen korra näinud ning rohkem ei tea ma temast midagi? Ma ei hakka ju riskima!

Eile sain ma ühe kõne. Tuttav helistas, andis toru enda tuttavale (ehk siis minu jaoks täiesti võõrale inimesele) edasi ja siis ta on nagu "Kas Sa saaksid 200euri laenu teha?"
Mul pidi suu peast JÄLLE kukkuma. Veel enam et tegu inimesega, kes töötab kuskil Soomes, saab normaalselt palka ja siis olen mina, kes ei käi töölgi, vaid mu ainsaks sissetulekuallikaks on miinimum emapalk. See, et mul on säästud, ei tähenda, et ma oleksin mingisugune heategevusasutus, kes Soome joodikuid toetaks. 

Ja viimasel ajal ongi selle raha laenamisega nii, et ma ikkagi teen mõnele laenu, aga valitud inimestele. Just sellistele, keda ma nagu 100% tean, et nad mulle tagasi maksavad. Kelles ma vähegi kahtlen, sellele ütlengi ma "ei". Sest miks ma pean enda säästudega riskima? Mina hindan ja väärtustan raha, aga mõne inimese jaoks on raha nagu mingi mööduv nähtus. Et kui enne uut palgapäeva otsa saab, siis laenatakse end igalt poolt lõhki, lastakse inimesi muudkui üle ja siis jääb veel jultumust üle ka. 

Ja alati aitan ma inimesi, kellel on lapsed, kui ta ikka ütleb, et kodus süüa pole ja kas ma saaks söögiraha anda, siis muidugi ma aitan, sest laste täidetud kõhud on minu jaoks kõige tähtsamad! Aga kellegi nikotiini või alkoholisõltuvusse ma ei kavatsegi panustada. Selle jaoks palun otsige mõni teine loll. 

Eks see pidev laenu andmine on mind väga palju õpetanud. See on mulle õpetanud, et on inimesi, keda saab usaldada ning on inimesi, kellel on ükskõik, kui nad mu üle lasevad. "Sa ei sure ära ju selle ilmajäänud 30€ pärast ju". 
Ei suregi. See on lihtsalt mu uue õppetunni hind. Ja mis ma sellest õppetunnist õppisin? - Ära usalda inimesi pimesi!

Aga sellest on mul küll kahju, et kuna tänapäeval on juba NII palju pettureid, siis nende inimeste pärast kannatavad ka need, kes on PÄRISELT AUSAD JA KES PÄRISELT ABI VAJAKS. Sest petturite suure hulga tõttu kaheldakse ka ausates inimestes. 
Ja näiteks kui mina vahel kelleltki mõne paki tellin ja raha ära kannan, siis ma ikka kardan, et ÄKKI NÜÜD lastakse MIND üle? Õnneks olen ma kõik asjad siiani ilusti kätte saanud ja petturite otsa pole koperdanud, ptüi, ptüi, ptüi...

Mis mind siis tegelikult ikkagi häirib, on see, et mulle kirjutakse ainult siis, kui midagi vaja on. Aga muul ajal poleks mind nagu olemaski. Nagu ma oleks mingi tühi koht, või nähtamatu või midagi taolist. Mõni muudkui kirjutab ja tahab midagi, aga tänava peal kui näeb, siis ei ütle teregi. Või kui kedagi aitan, siis mind isegi mitte ei tänata. Omg, sorry, et olemas olen and I'm so emotional, aga ma tahan ka olemas olla! 🤔





laupäev, 3. november 2018

Liiga palju toitu läheb ära viskamisele





Kas Teil on vahel olnud nii, et Te lähete poodi ainult sellepärast, et osta piima, aga tagasi tulete pätsi saia, tomatite, vorsti ja munadega jms? Ja mida te ei ostnud, on muidugi piim.

Mul on pidevalt nii, et see mille pärast ma tegelikult poodi lähen, jääb ostamata. See on siis tegelikult selle lihtsa asja süü, et ma ei tee ega kasuta poenimekirja. Ok, olen teinud paar korda poenimekirja, aga teate, mis on saanud? Ma olen need kõik paar korda selle koju laua peale unustanud. Niiet nüüd olen ma üldse loobunud sellest, et oma aega üldse mingi nimekirja kirjutamisele raisata. Kuigi tegelikult vist peaks, sest pidevalt on nii, et ma ostan juba seda, mis on külmkapis olemas.

Näiteks alles ma ostsin karbi kirsstomateid. Kaks päeva hiljem avastasin, et mul külmikus veel üks terve karp kirsstomateid, ei tea mis ajast. Osad muidugi juba pehmeks läinud, see tähendab, et minu jaoks need enam ei kõlba ja lähevad minema viskamisele. 🤦‍♀️

Üks vorst oli vaakumpakendis meil külmkapis peaaegu kuu aega, kuniks mees selle lõpuks pannil ära praadis ja ära sõi.
Saia ja leivaga on pidevalt nii, et poes on räme saia või siis leiva isu. Võtan siis pätsi, lähen koju ja siis see lihtsalt hallitab kodus ära, sest keegi ei söö seda.
Ma ei saa aru, miks inimene on loodud ostma igasugust crappy, mida ta tegelikult ei vaja ega tarbi. Ostad, raiskad raha ja mille jaoks? Selle jaoks, et Su prügikott oleks suurem. 😂

Ma alles ju nädal tagasi ostsin jäätise, sest tahtsin kodus jäätisekokteili teha ja siis järgmine päev viskasin selle minema, sest pakend oli sügavkülmas katki läinud ja jäätis ära sulanud. (Sellepärast sulas, et meie sügavkülm nii kehvasti külmetab). Aga miks ma kohe ei teinud jäätisekokteili, kui mul poes selle isu oli ja koju jõudsin? Ei tea, ei mäleta, sõin vist midagi muud ja isu läks üle. 😁

Ja vahel on nii, et lükkad millegi külmiku tagumisse nurka, teised asjad paned ette ning nii see lahtine juustupakk ära seal hallitabki.

TÄIELIK RASIKAMINE, häbi kohe hakkab. Peab ikka vist poenimekirju hakkama koostama! Või siis suurema külmkapi ostma, et kõik asjad oleksid piisavalt nähtaval kohal, et midagi ei saa kahe silma vahele jääda. 😂

Kas kellegi on veel selline probleem, et liiga palju toitu läheb ära viskamisele? 🤔

reede, 2. november 2018

7 asja, mida ma ei joo, ei söö või ei tee!


  • Ma ei joo kohvi. 1. jaanuaril saab 3 aastat sellest, kui ma kohvi pole enam joonud. Ärge arvake, et see mingi uus aasta lubadus oli, ei olnud. Lihtsalt 3 aastat tagasi, 1. jaanuaril olin ma viimast kuud rase ning kui mees hommikul kohvi mulle voodisse tõi, läks mul seda vaadates süda nii pahaks, et ma ei tahtnud kohvi nähagi. Ja järgmistel päevadel polnud mul ka mingit kohvi joomise isu ning seda tänaseni. By the way, kohv võiks maitseda ka sama hästi, kui ta lõhnab ;) Kohvi ja kohvipurulõhn mulle väga meeldib. :)
  • Ma ei joo energiajooke. Ausalt seda, kui ma viimati energiajooki jõin, ma isegi ei mäleta. Aga see oli küll uus aasta lubadus. Mul oli plaan teha nii, et ma ei joo aasta aega energiajooke, aga sellest on kujunenud tänaseks nii umbes 5 aastat kindlasti. Ma tarbisin noorena väga palju energiajooke ja sellepärast ühel hetkel mõtlesingi, et tuleks väike paus teha. VÄIKE!! Mees mul muideks joob kogu aeg energiajooke ja ma vahel võtan siis tema purgi ja lihtsalt nuusutan seda. Nii hea lõhn on! Ja tahaks täiega juua, aga ma ei saa ometi viit aastat raisku lasta. ;)
  • Ma ei joo alkoholi. Detsembris saab juba 2 aastat, kui ma pole tilkagi alkoholi joonud. Peale oma viimast joomist ütlesin ma, et "ma ei joo enam iialgi" ja ma mõtlesin seda üsnagi tõsiselt. Kaks kuud hiljem sain teada, et ootan last ning mul oli veel suurem motivatsioon mitte juua. Tänaseks ma olen endagi väga rahul. Vahel ikka mõtlen, võiks klaasikese veini juua või pudeli siidrit, aga kui ma siis seda veini või siidripudelit vaatan, läheb mul süda pahaks. Ja tõenäoliselt olen ma nüüd elulõpuni see igav kuivik, kes ei joo alkoholi. 
  • Ma ei joo piima. Ma ausalt ei tea, kuidas ma üldse koos püsin, sest piima pole ma pea 10 aastat  joonud. No kui kohvi jõin, siis sinna peale panin küll piima ja kui ma mingit kastet teen, siis sinna läheb ka piim, aga üldjuhul, "Soovid klaasi piima?" EI, tänan, ma joon pigem kraanivett. Meil olid kunagi kitsed ja kodus kästi mul juua kitsepiima. Päevas vähemalt klaasitäis. See oli nii vastik minu jaoks, et hoidsin alati hinge kinni ja kulistasin ta lihtsalt alla. Sellest viska minu piima ignoreerimine!
  • Ei mingit tatart, riisi ega mannaputru! Riisi ma nüüd see aasta proovisin, mulle maitses. Teisel korral palusin juba mehel ise teha seda, sest mul oli selle isu. Aga suureks õnnetuseks tabas mind samal päeval okseviirus ja ma oksendasin öösel selle kõik välja ning peale seda ma ei taha riisi silma otsaski näha. Tatart pole ma vist iialgi suu sisse ka võtnud. Kui koolis klassikaaslased oli vaimustuses, et lõunaks oli tatar ja külmkaste, siis mina jalutasin sööklast kiiremini välja kui ma sinna olin läinud. Aga ma arvan, et ma ikka kunagi proovin ära, see ei saa nii hull ju olla.  Mannapuder - ema oli kunagi mulle väiksena seda nii palju teinud, et tõenäoliselt sellepärast, ma seda ei taha nüüd täiskavanuna isegi mitte proovida. 

  • Ma ei suitseta. Ma tegelikult pole kunagi mingi suitsetaja olnud. Noorena ikka proovisin ära, mis see suits siis on ja miks see nii lahe on. Aga sellele ma vastust pole siiani saanud. Tegin võib-olla mingi 10 suitsu max. Ja mind ajas see nii jubedalt köhima, et ma otsustasin, et see ikka pole minu teema. Ja siiamaani ma ei talu suitsuhaisu. Nii rõve lihtsalt. 
  • Ma ei tarbi narkootilisi aineid. Ma pole iialgi tarbinud ja ei kavatse MITTE IIALGI seda ka vabatahtlikult teha. Mulle on pakutud, aga olen keeldunud. Ma vihkan selliseid asju.
Siin on terve rida asju, mida ma näiteks ei söö, aga ma pole mingi pirtsp*rse, üldjuhul mulle meeldib proovida ja katsetada ja maitsta. Näiteks ma armastan sibulat igale poole panna, ma armastan hernesuppi, kala ja maksakastet, mis paljudele üldse näiteks ei maitse. Olen õppinud isegi sinepit armastama ja erinevates toitudes seda kasutama. 
See postitus pole loodud selleks, et kedagi oma maitsete osas veenda, vaid lihtsalt tõin välja asjad, mida MINA ei joo, söö ega tee. :)

neljapäev, 1. november 2018

Mõtteid uuest rasedusest ja lapsest



Juhtusin just nägema Malluka instagrammis ta suurt rasedakõhtu ja tervet mu kere katsid külmavärinad. Mõtlesin kohe, et issand, kas minul oli ka NII SUUR kõht või? Läksin ja vaatasin, et minu kõht oli ka ikka päris massive. Ja taas valdasid mind külmavärinad. 

Ma ei ütle, et ma rohkem lapsi ei tahaks. Tahaks tegelikult ikka, tore oleks, kui peres ka üks pisike tüdruk ju kasvaks. Aga ma arvan, et ma ei taha lapsi nüüd mingi 10 aastat küll saada. 
Kõik need rasedusega kaasnevad hädad ja suur kõht ning sünnitus ja sünnitusvalud, no thanks, not anymore😂

Keegi ükskord küsis, et millal me kolmanda lapse saame, et siis saate ju viis sotti. Mul pidi suu peast kukkuma. Kes siis lapsi raha pärast teeb? No ok, ma tean küll mõnda inimest, kes lapsi raha pärast tahab, aga tegelikult olgem ausad, laste arvelt nüüd ratsarikkaks küll ei saa. 

Ja tegelikult on laste kõrvalt elu palju raskem. Kui oled saanud nt lapsed enne kooli lõpetamist, siis on kaks võimalust, Sa kas võtad end kuidagi kokku ja lõpetad ikkagi kooli ära või siis lähed oma nullise haridusega kuskile kassapidajaks.
Edit: Ma ei mõelnud päris nii, et kui saad lapse enne kooli lõppu, siis ei saa Sinust kindlasti midagi muud kui kassapidaja. Aga poetöötaja (kassapidaja, klienditeenindaja, saalitöötaja) on üldjuhul selline töö, kuhu saab ka ilma hariduseta. Ja kusjuures muideks, Tapal saab tavaline Grossipoe saalitöötaja väga head palka. Niiet minu "üldistus" pole suunatud tahtlikult kellegi pihta. 
Ok, see oli natukene karm ja võib-olla ebaaus näide, aga milleni ma hoopis tahan jõuda, on see, et nüüdsest, kui mul on lapsed, tiirleb terve mu elu nende ümber. See tähendab ka seda, et kui ma tulevikus tööle lähen, pean ma arvestama sellega, et ma jõuaksin õigeks ja normaalseks ajaks lapsele lasteaeda järgi.

Lisa viiest sotist ei ütleks vist keegi ära, aga selle pärast olla jälle üheksa kuud rase, komberdada suure kõhuga ringi, joosta arstide vahet, sünnitada, mkm, pole minu teema. 

Teiseks nagu ma varasemalt olen öelnud, ma pole kodus istuja. Ma ei suudaks olla enam kauem siin nelja seina vahel ning kasvatada veel ühte laste lasteaiaealiseks. Ma nii odan, et Siim saaks pooleteist aastaseks, et ma saaks ta lasteaeda panna ja ma saaks kas tööle või kooli minna või midagi iganes. Ma tahaks oma eluga midagi juba teha! Lapsed on eluõied ning just nende pärast peaksin ma tööle minema või hariduse omandama, et kuskile jõuda. 

Seega no more babies in my stomach kuniks ma olen saanud normaalse töö normaalse palgaga ning oma maja! Siis tulgu või 5 last korraga, ptüi, ptüi, ptüi... 😂



koerast loobumine


Ma algul mõtlesin, et ma ei kirjuta sellest üldse, aga samas mõtlesin, et milleks sellist asja varjata. Nimelt eilsest meie pere pole enam viieliikmeline ning ma viisin meie kutsukese minema. 

Kui ma maikuus nägin koerakutsika kuulutust, olin ma nagu "omg, ta on nii nunnu, me peame ta võtma!" Aga ma poleks elus uskunud, et see koerapidamine korteris on lihtsalt nii närvesööv ning käib meil üle jõu. 

Algul oli kutsu tõesti armas ja pisike ning ma ei uskunud ega osanud arvata, et ta nii suureks kasvab. Kui me ta mai lõpus saime, oli ta täpselt nii suur, kui hetkel on tema pea. Saate aru v? Pisike nunnu karvapall. 
Ja nüüd on ta juba suur koer, ometigi veel alles 6 kuune ehk siis tegelikult kutsikas. 


Kuna ma suvel viibisin päeval palju kodust eemal, pidi koer tihti üksi olema. Pole oma maja, siis pole ka võimalust, et jätaks koera õue mängima. Noup, koer oli üksi kodus, keeras igasugust s*tta kokku, pissis/kakas vajadusel tuppa. 

See oli tegelikjult õudusunenägu. Lõpuks saime koera ikkagi välja koolitatud, et ta enam tuppa oma häda ei teinud, vaid tegi seda siis, kui me õues kindlatel aegadel jalutamas käisime. Aga häda ei anna häbeneda ning vahel tegi ta ikkagi oma häda tuppa, aga see ei olnud enam mingi probleem, kord päevas võtta lapp ja see ära puhastada. 




Meie eelmisel suvel pandud laminaadi suutis ta oma pissimisega ikkagi täiesti pekki keerata. 
Pluss kutsikatel on teadupärast närimisvajadus suur ning ta näris kõik ära mis võimalik. Alustates puidust toolidest ja Karli lauast kuni puuhalgudeni välja (mis olid pliidi ette jäänud). 
Nälg oli tal ka ikkagi suur. Mitu korda kui me grillisime ja meil grillvorste üle jäi, panin koerale kausi täie vorsti ette. Mis te arvate, et ta sõi seda v? Noup, ta isegi ei puutunud neid. 
Samas kui ma unustasin kodust lahkudes toolid laua alla lükata, oli ta kohe laua peal, kui m toast välja astusin. 

Ühekorra sai ta kapi pealt Siimu sünnipäevaks kingitud lille kätte, ja sellega tegi ta üks null, sellest lillest ei jäänud mitte midagi alles.
Kusjuures, mõni kuu enne seda, sai ta mulle sõbrapäevaks kingitud kaktuse kätte. Terve tuba oli mulda täis. Aga õnneks kaktus elab edasi, tänu oma okastele muidugi. 

Koer pole korteri loom, vähemalt mitte JÕMM ning vähemalt mitte nii väikese korteri oma. 
Jõmm armastas õues jooksmist. Suvel ma ikkagi lasin teda vahel lihtsalt pooleks päevaks õue jooksma. Aga see lõppes peagi, sest küll ta jooksis naabrinaise aiamaal kartulite vahel või siis hirmutas teise naabrinaise oma haukumisega ära. Niiet polnud midagi teha. 

Samas pole midagi teha, elus tuleb teha valikuid, mis on nii endale kui ka koerale parimad ning sellepärast viisingi ma ta eile maale, oma ema juurde. Aga nüüd on Jõmmul hea elu, nüüd saab ta nii palju joosta kui süda lustib ning on tal ka teine kutsu seltsiks. Ning saame tal ju iga kell külas käia. Päris võõrastele me teda ei raatsinud ära anda, sest ta oli siiski meie pere esimene kutsu! Ja kuigi ta oli paras pasakeeraja, on ta ikkagi meile armas!

Aga nii imelik on. Eile kui koju tulin, ei pidanudki ma enam koerahäda põrandalt koristama. Hoopistükkis koristasin terve toa tunni ajaga otsast lõpuni ära ja siis jäi küll mulje nagu koer oleks olnud see, kes kogu aeg tuba sassi ajaks. 
Ma käisin hommikuti alati esimese asjana koeraga õues jalutamas, kas siis hommikul kella kuue-seitsme paiku, ja see jalutuskäik alati andis viimase lihvi sellele, et ma täielikult üles ärkaks. Täna hommikul ma lihtsalt passisin. 

Uut kodulooma ei kavatse ma küll enne võtta, kui me päriselt olemegi endale elamiseks maja saanud! Maja koos hooviga, kus koer saaks vabalt joosta ja elu nautida!