esmaspäev, 22. oktoober 2018

Puhkus lasteaiast!

Karli esimene 100tükiline pusle, mille ta esimesel korral täitsa üksinda kokku pani!

Ma loodan, et enamus vanemaid, kelle lapsed lasteaias käivad, teavad, et laps vajab ka lasteaiast puhkust. Lasteaias käimine on lapsele sama väsitav, kui lapsevanemale pikk tööpäev. Ja enamasti viiakse laps lasteaeda enne tööd ja koju tuuakse peale tööd, seetähendab ju teoreetiliselt, et laps veedab lasteaias rohkem aega, kui lapsevanem tööl. 

Sellepärast ongi soovituslik (tegelikult peaks see lausa kohustuslik olema) anda lapsele puhkust lasteaiast. See tähendab, kui Sul juhtub olema töölt vaba päev või kui lapsel on mõistev vanaema/vanaisa, kes saab lapse enda juurde võtta, kas mõneks päevaks või nädalaks, siis kindlasti kasuta seda võimalust. 

Minul on vedanud oma emaga, kes vahel ise helistab ja ütleb, et "Kuule, too Karl nüüd nädalaks minu juurde, las puhkab ja saad ise ka puhata". 
Hetkel ongi Karl Hendrik vanaema juures ning PUHKAB! Puhkab ta nii lasteaiast, kui meist. Teadagi on meil väike korter, niiet liikumisruumi on vanaema juures viis korda rohkem. Teiseks võtab kodus palju tähelepanu siiski väikevenna endale ning vanaema juures on hea, et ei pea kellegagi oma mänguasju jagama. 
Ning muidugi kõige suurem pluss on see, et vanaema juures saab Karl Hendrik olla õues. No ausalt, see poiss oleks 24/7 õues, kui vaid saaks. Maal jookseb ta reaalselt kilomeetreid metsa vahel maha. 

Kodus ma püüan siiski lastega käia nii palju õues, kui ilm lubab. See tähendab, et käime pea iga õhtu jalutamas ning vahel eksime ka mänguväljakule ära. 


Kuigi ka Karl Hendrik vajab lasteaiast puhkust, armastab lasteaias käimist väga. Ta läheb sinna alati hea meelega. Ja lasteaed arenab last väga palju. Karl muutub iga päevaga aina targemaks ja tublimaks, et ma varsti ei jõua teda enam ära kiita! 💗

Kui öelda talle, et anna vennale ka midagi (no küpsist või mänguauto vms), siis ta saab sellest väga hästi aru ning ega ta kade pole ning läheb ja annabki vennale. Aga vahel on ikka nii, et mõni mänguasi meeldib talle nii väga, et ta keeldub seda Siimule loovutamast ning annab talle mõne muu mänguasja asenduseks. :) Ilma ta vennat ei jäta. 

Muideks mis mind väga rõõmustab, on see, et Karl Hendrik on samasugune pusledefänn kamina olin lapsepõlves. Sai oma esimese 100 tükilise pusle üksinda esimesel korra kokku, tõeline wow! Ja ta pole veel kolmenegi. Pea iga nädal ostame talle uue pusle. (Mul on juba kopp ees neist Jõmmu poole ära näritud pusletükkidest🤣 ). Vot nii tubli laps Karl ongi!

Kas Teie annate oma lapsele/lastele lasteaiast puhkust? 


pühapäev, 21. oktoober 2018

Kuidas DELFI mu räigelt välja vihastas!


Teate, ma olen inimene, kes väga tihti võib väga erinevate asjade peale vihastada. No nt ma vihastan, kui toad kähku uuesti sassi aetakse või kui ma pliidi alla tuld ei saa või siis kui nt keegi mu ees uimerdab.
Aga need on sellised suvalised ja tühised vihastumised, mis korraks nagu on ja teisel hetkel on juba kadunud.  
Aga kui ma nagu päriselt millegi peale vihastan, siis jääb see mind pikalt kripeldama. 
Ja täna ma päriselt vihastasin. 

Teate ju küll, mu isa suri eelmisel aastal, ta sai insuldi, mille märke me kohe ei taibanud. Ja täna ilmus artikkel pealkirjaga "MÄRKA INSULDI TUNNUSEID! Ühe naise võidujooks ajaga". Avasin koheselt artikli, et siis lugeda, mis need tunnused on. 
Sain siis müned laused lugeda, kui edas tuli kiri "Telli" või "Osta artikkel"


WTAF???????????
Ma olin nii šokeeritud, et ma koheselt ka Facebookis sinna alla ka kommentaari jätsin, et "Delfi kas te teete nalja või? Sellised artiklid EI TOHIKS iialgi tasulised olla!!!!!!"


Kuidas üldse tullakse sellise asja peale, et teenida sellise asjaga raha????? No kuidas, kuidas saab olla nii sündsusetu?  No ma olen tõesti nii vihane, et tahaks kohe kellelegi (ma ei teagi kellele) kaikaga virutada.  

Delfi on küll viimasel ajal palju ämbrisse astunud, kuid seekord ületas ta ikka kõik inimlikkuse piirid. Mind üldjuhul kirjavead ja halvad sõnastused nii väga ei häiri, aga see asi, no mul lihtsalt pole sõnu. Mul lihtsalt POLE SÕNU!

Mitte, et mul oleks kahju nüüd see 99 senti maksta, aga kuulge asi on ju põhimõttes. See on eluliselt vajalik info! Mõne inimese elu võib sõltuda sellest infost ja Delfi, te küsite selle eest raha??

Ausalt, ma ei taha vist iialgi ühtegi Delfi artiklit näha ega lugeda. Ma olen pettunud. 

Aga ma olen õnnelik, et ma oma arvamusega üksinda pole.



reede, 19. oktoober 2018

Taarade eest jõulukingitusi?


Ma kunagi küsisin oma Facebooki lehel umbes nii, et kas te viite taarat ja kui viite, siis kui tihti. 
Noh ühesõnaga, vastuseid tuli sinna üksjagu, aga sain ühest vastusest ka väga hea idee.
Nimelt üks lugeja väitis, et nad viivad vist kord aastas taarat ning taararaha läheb jõulukingituste"fondi". 

See oli nii hea idee, et me otsustasime oma peres ka seda rakendada. Ma pole nüüd mingi üle kuu aja taarat viinud ja puukuur juba uputab. Minge pekki, kas me tõesti joome nii palju pudelitest????? 
Kui mul juba kuu ajaga kuur uputab, siis mida need inimesed teevad, kes ainult korra aastas taarat viivad? Kus te seda hoiate? Või siis teine võimalus on et, meil lihtsalt kulub neid pudeleid nii palju. Normaalsed inimesed joovad ju kraanivett. 

Mina joon aga kas Aura või Vichy maitsevett ning päevas kulub umbes kaks  (1.5L-st) pudelit. Mees joob ka igast erinevaid asju, nii vett, limpsi, energiajooki kui ka õlut. Niiet neid pudeleid muudkui koguneb ja koguneb.
Tavaliselt viisin ma taarat kas korra või siis kaks korda kuus. Noh üldjuhul igakord jäi see taara summa mingi 10€ kanti. Ega mulle ei mahugi autosse rohkem taarat. 😂

Noh ja kui ma nüüd veel mingi kaks kuud (kuni jõuludeni) taarat kogun, siis ei tea millega ma selle taara siis minema viin? Peab vist rekka tellima, ega muud üle vast ei jää. 😂

On olemas ka tore lehekülg nagu ÄRA RÄÄMA (LINK), tore on ta just seetõttu, et vahepeal on seal võimalik võita erinevaid auhindu, kui Sa oma taaratšeki registreerid!
Niiet, ÄRA RÄÄMA, vaid vii taara taaraautomaati! 

Kas Teie kogute taarat? Kui jah, siis kus Te seda hoiustate? Kui tihti Te viite taarat? Kui Te taarat ei kogu, siis mida Te teete sellega? 




Ma sain oma tissid tagasi, finally!!

LINK

Ma olen enda, kui ema üle mega uhke. Ma sain sellega hakkama - ma andsin oma lapsele aasta aega rinda! Wow!
Eks see imetamise teema ole nii paljudelegi emadele raske, sest on tõesti emasid, kellel pole rinnas piima, kellel on vähe piima jne. Aga ikka ja jälle ei saa ma ka jätta maimata, et on natuke liiga plaju emasid, kes lihtsalt on otsustanud oma lapsele MITTE rinda anda. Kuid on ka palju emasid, kelle teadmiste puuduse tõttu, jääb laps ilma rinnapiimata. 

See viimane asi juhtus just minuga, kui Karl Hendrik sündis. Karl sai rinda vaevu üle nelja kuu. Ma tundsin end tõeliselt läbikukkununa, sest ma tean, et rinnapiim on lapsele parim!
Aga teadmised puudusid, ma olin otsustanud koolis edasi käia lapse kõrvalt, see muidugi eeldas seda, et laps pidi mitmeid tunde päevas olema kas mehega või minu emaga. Ma küll pumpasin rinnast piima välja, kuid see oli minu arust üks väga ebameeldiv tegevus. Täpselt nii ebameeldiv, et Siim Sandri ajal ma ei teinud seda kordagi (v.a üks kord, kui ma üritasin seda teha, aga sellest ei tulnud midagi välja). 
Sellepärast sai Karl Hendrik juba varajases beebi eas juba piimasegu ja lutipudelit. Ja kolmandal elukuul röökis ta meeletult. Ma olin 100% kindel, et minu rindades pole enam piima ning sellepärast ta röögibki. Aga tegelikult oli see hoopis ealine iseärasus ning ta tahtis hoopis rohkem lähedust. Taaskord minu enda teadmiste puudus. 

Siim Sander sai algusest peale ilusti rinda. Ning ausalt rinnaga lapse toitmine oli minu jaoks väga nauditav. Sest see tekitas minus alati nö turvatunde, et lapsel on ilusti kõht täis. 
Aga eelmise aasta lõpus, kui käisime arsti visiidil, ütles arst, et laps on liiga vähe juurde võtnud. Andis veel soovituse et ma hakkaks piimasegu juurde andma. Ma olin tõelises meeleheites ja masendunud. Aga oma õe soovitusel, ei andnud ma lapsele piimasegu vaid ikka ainult rinda. Ja mis välja tuli? Uuel visiidil oli ta jälle ilusti kaalu juurde võtnud ning kõik oli taas korras. (Loe lähemalt SIIT)

Suvel hakkas Siim rinda saama ainult öösiti, kui ta üles ärkas. See tähendab, et üldjuhul ma talle päeval rinda ei andnud ja kui andsin, siis max 1-2 korda. Päeval hakkas ta sööma seda toitu mida meie ning tänu sellele on see poiss ikka väga korraliku isuga. Vahet pole mida talle pakkuda, ta sööb kõik, no peale paprika. :D

Nüüd kui Siim Sander aastaseks sai, otsustasin lõpetada rinnaga toitmise täitsa ära. Piima oli niikuiniii juba väheks jäänud ning olen panustanud sellele, et äkki ta siis hakkab magama ka terve öö. Nüüd kui ma pole juba nädal aega talle kordagi rinda andnud, on öine ärkamiste arv märgatavalt vähenenud. 

Niiet meie tissitrall on nüüdke täiesti läbi. Ma saavutasin enda eesmärgi - anda lapsele vähemalt aasta aega rinda, olen uhke enda üle ning tean, et see oli parim mida ma teha sain oma lapse jaoks. :) 
Ja jeshh, ma sain nüüd oma rinnad tagasi, need kuuluvad nüüd taas ainult mulle.😂

Tulevastele emadele soovitus: kui vähegi võimalik, siis andke oma lapsele rinda! Te suudate seda, kui vähegi tahate! 💗




Niisama juttu ja natuke pilte


Vaatan aknast välja ning taaskord on meid õnnistatud ilusa päikesepaistelise ilmaga. Kuigi hommikul kui ma koeraga oma tavapärasele jalutuskäigule läksin, oli maapind jääs ning sel hetkel olin ma küll veendunud, et täna tuleb üks külm sobune päev. 
Õnneks on päike end nüüd taas ilmutanud ja tuju tõstnud. 


Eesti sügise kohta on ilmad ikka meeletult ilusa nüüd olnud ning ega neid siis raisku saa lasta. 
See nädal olen iga päev käinud Karl Hendrikul lasteaias jala järgi. Ega siis muud moodi ju enam saagi, kui kütusehinnad nii kallid on. Haha. Nali. 
Ma lihtsalt tunnen vajadust enda liigutamiseks. Eile kui Siim Sander väikest lõunauinakut tegi, lasin ise ka silma looja ning sel hetkel tundsin, et see kohutav väsimus hakkab vist jälle minu üle võimust võtma. Ptui-ptui-ptui, sülitan kolm korda üle õla, et see ometi nii ei oleks. 
Sellepärast üritangi end võimalikult palju liigutada. Sest see niisama istumine, passimine, lebotamine, ongi just kõige väsitavamad tegevused. 


Siim jäi just lõunaunne ja korraks mõtlesin, et kasutaks õige just ja pikutaks ka veidi. Aga siis lõin käega ja mõtlesin, et võiks ikka midagi kasulikku teha. No näiteks kasvõi blogida, sest  ma pole ju jälle mitu päeva viitsinud arvutit avada. 



Btw, ma just avastasin, et juba järgmise nädala neljapäeval (s.t juba kuu epäeva pärast) on meil Henriga aasta päev ning meil saab juba neli aastat! Wow, samas mis juba? Pigem nagu ALLES, sest tunnen küll, nagu oleksime juba terve igaviku koos olnud. Eks me ole üksteise närve ka juba korralikult söönud. 😅Aga ma ei tea mida aastapäeva puhul teha? Paar kuud tagasi mõtlesin, et läheksime äkki Roger Restosse sööma, aga nüüd mingil minule mitte teadaoleval põhjusel on Roger Resto ainult nädalavahetuseti lahti. 🤔
Niiet see plaan jääb vist katki, kui me muidugi aastapäeva söömingut näiteks päev hiljem ei teeks. 
Samas võiks minna ju Viitnale Arturisse sööma, teisalt oleme me seal juba tegelikult omajagu käinud ja see on natuke nagu igav või nii? Raudselt me neljapäeval istume hoopis Rakveres Hesburgeris ja mina söön juustuburxi ja Henri kebabiburxi, nagu tavaliselt. 😅

Aga muidu kulgeb meie tagasihoidlik eluke päris vaikselt. Henri käib tööl, mina istun kodus, Karl käib lasteaias, Siim magab, sööb, kakab jne. Noh ja koer keerab ainult käkki kodus, kui mind ennat parasjagu kodus pole. 
Mõtlesime vahepeal, et peaks koera üldse maale viima. SEST ma olen nüüd ikka tegelikult üsna veendnunud, et koer pole korteriloom. Meie Jõmm armastab õues olemist ja õues jooksmist. Maal oleks palju lihtsam. Oleks vaid meil oma maja juba. See koer läheks vist lihtsalt ekstaasi ja ei tuleks iialgi tuppa. 
Niiet jah, võimalik, et me ikkagi varsti räägime mu emaga läbi ja ta võtab Jõmmu enda juurde. Sest koeral endal oleks palju parem elu, kui ta saaks joosta õues nii palju, kui ta süda ihkab. 



BTW, avastasin üleeile, et TV3 uudised tegid sügis pildikonkurssi, kus on võimalik võita telekas. Laadisin suure hurraaaaga pildi üles, aga õnnetul kombel jäi see minu jaoks ikka väga kehva kvaliteediga. Keegi kunagi ütles, et Facebook tõmbab kvaliteeti alla ja noh, ma loll ju võtsin selle pildi oma messengerist ja laadisin telfiga üles. Oleks pidanud ikka arvuti kaudu tegema.
Aga sellegi poolest, nii tore oleks, kui te viitsiks minna ja panna meie pildile laigi SIIT. :)


Ah, mis veel, ma ju olin suvel räige Kanes'i hull, reaalselt jõin päevas umbes kolm (suurt, 0.66l) pudelit Kanesi, see siis teeb mingi 2L Kanesi päevas. Lõpuks mul hakkas juba nii paha, et ma ei suutnud enam isegi Kanes'i pudeleid näha ja tegin siis väiksese pausi sellest. Nüüd kui ma üle kuu aja tilkagi Kanes'i ei joonud, ostsin ükspäev ühe pudeli ja saate aru, see maitses NIIIIIIII hästi.
Peabki vahepeal teatud asjadest puhkust tegema, et nad hiljem taas hästi maitseksid. No vahepeal me sõime kodus kogu aeg ainult liha. Lõpuks viskas kopa ette ja juba sõna LIHA tekitas selle effekti , et "OLE VAIT!!!"
Haha, võtsime siis lihast ka vahepeal puhkus ja nüüd maitseb liha hoopis palju paremini. Jee. 


Ok, nautige ilma ja olge niisama muhedad edasi!
Ja muideks, kui te tahate mu igapäeva tegemiste rohkem kursis olla, siis jälgige mind ka instagrammis: @leanikavetka





















esmaspäev, 15. oktoober 2018

Kui midagi ei meeldi, siis blokk peale


Ärkasin täna hommikul juba kell 5. See on tegelikult juba harjumuseks kujunenud, et kui mees hakkab tööle minema, siis mul enam und ei tule. Istusin siis telefonis, mängisin, scrollisin Facebookis ja siis järsku avastasin, et üks tuttva inimene, kellega ma alles paar kuud tagasi mega hästi läbi sain, on mind ära blokeerinud. Hakkasin siis mõtlema, et huvitav, miks ta küll mind ära võis blokeerida. 
Ega ma kaua ei pidanudki analüüsima seda teemat, kui jõudsin järeldusele, et inimestele ikka üldse ei meeldi minu ausus ja otsekohesus. 

Kusjuures ta pole ainuke, kes mind on ära blokkinud, no umbes 5 inimest kindlasti on mu lihtsalt Facebookis või mujal sotsiaalmeedias ära blokeerinud. Ja enamus juhtudel ongi põhjus ainult selles, et ma ütlen inimestele otse mis mina arvan. 

Jep, ma tean, et vahel tasuks oma suu kinni hoida või negatiivsed arvamused endale jätta. Aga samas inimesed ise alati rõhutavad, et "miks on vaja selja taga rääkida? kui ei meeldi tule ütle näkku?" Ja siis kui ma näkku ütlen, siis mõeldakse, et ma olen ikka täiega emm inimene ja et ma võiks üldse oma arvamuse endale hoida. 

Aga kuidas üks inimene saakski end üldse kunagi parandada, kui kõikide tema vigade peale ainult vilistatakse või vaadatakse mööda? Minule küll meeldib ausus, ja kui ma kellelegi ei meeldi, siis ongi minu arust ok, kui see inimene, kas ei suhtle minuga või siis ta lihtsalt ütlekski mis talle minus ei meeldi. Kui on midagi, mida saab parandada, siis dvj, we will fix it, sest ega ma ka mingi perfektne inimene pole. Aga kui Sa oled minuga muidu täiega sõbralik ja siis lähed minu juurest minema, ümber nurga näed kedagi ja hakkad rääkima, et kuule see Leanika on ikka see ja teine ja ta võiks ned üldse oksa tömmata, siis sorry, aga miks Sa siis üldse minuga suhtled?

Ja nüüd ongi see, et kui ma tahan kellegiga suhelda, aga mulle ei meeldi mõni asi temas ja kui ma talle seda ütlen (tegelikult üldse mitte paha pärast), siis saadakse pahaseks ja blokitakse mind ära. 
Suht fun, aga samas, väga hea. Mul polegi vaja selliseid inimesi oma ellu, kes ei oska hinnata mu tugevaimat külge - otsekohesust ja ausust. Kui teile meeldib, et inimesed teie vigu selja taga arutavad, siis laske aga käia. Aga sel juhul poleks teil ju õigust olla pahane, kui keegi teist selja taga räägib. ;)

Teine asi mida ma olen märganud. Inimesed kardavad mind. Või noh, pigem nad vist kardavad mu otsekohesust. Vahel selle tõttu kõnnitakse ringiga minust mööda, või ei vastata mulle. Või siis üldse kõige lihtsam variant - blokeeritakse ära. :D
Aga nii kahju, et inimesi päriselt elus ühe nupuvajutusega ära blokeerida ei saa. Kui see oleks võimalik, oleks oleks minu poolt blokeeritute list päris pikk. 




Korralik laste "läbu"



Pidasime laupäeval Siim Sandri sünnipäeva. No tegelikult, kui nüüd ikka päris aus olla, siis ei pidanud me mitte vaid ainult Siim Sandri sünnipäeva, vaid Henri õe lapse Marieli sünnipäeva ka. 
Ettevalmistustega alustasin juba eelmisel õhtul. Tükeldasin osad salatiasjad valmis, tegin singirulle jne. 
Henri läks aga laupäeva hommikul kell 4.45 kodust minema, Kihnu saarele tööle. Niiet kui mina ükskord kell 8 ärkasin, oli mul juba tamp taga. 
Sest salat oli siiski tegemata, kook oli tegemata, muud suupisted tegemata. Aga esimese asjana pidin ma nagu ikka koeraga hoopis õues käima. Sest nagu Henri ükskord ütles, et et Jõmmu uus nimi on hoopis "Kohustused". 

Ausalt, mul oli nii kiire, et ma ei jõudnud ei riideid vahetada, ega juukseid kammida. Ja kõigega sain alles umbes lõunaks valmis, kui juba külalised kohal olid. :D
"Pidu" pidasime meie väikeses korteris. Häid lambaid mahub ikka palju ühte lauta, nagu öeldakse ning mahtus ka. Algselt oli meil plaanis laste sünnipäeva üldse Rakveres Elu- ja mängukeskuses pidada, kuid kahjus oli selleks kuupäevaks juba kõik ajad broneeritud. Siis mõtlesime, et tühja kah, et teeme siis meie juures. 

Ausalt see oli kõige korralikum laste "läbu" mida ma eales olen näinud. Lapsed mängisid, panid puslesid. Ja siis meie, täiskasvanud ajasime niisama juttu, sõime ja jõime (morssi) :D
Kella kahe paiku saatsime mu õe rongile ja osad külalised koju ning siis tulid uued külalised asemele. Noh nagu vahetustega pidu või nii :D
Singirullid olid ka nii head, et kui üks ports sai otsa, pidin kohe uued portsu asemele vormima. :D

Kamp pidulisi rongijaama kõndimas. :D

Tordiks tegin jälle küpsisetorti, nagu Karl Hendriku sünnipäevalgi. Seda muidugi kõik jälle kiitsid (nii ego).
Ühesõnaga rahulik väike pidu oli, meie väikeses tagasihoidlikus korteris. Ei midagsi suurt, ei midagi ülepaisutatut. Aga sama mõnus hubane seltskond oli. Õde veel ütles, et järgmisel sünnipäeval peab igaüks kingituseks ühe toa meile tooma. :D :D

Aga ma loodan, et järgmine aasta saame juba Siimu sünnipäeva oma majas pidada. :)








teisipäev, 9. oktoober 2018

Siim Sandri ESIMENE AASTA! ❤️





Kui ma teada sain, et ma Karl Hendrikut ootan, olin ma kõige õnnelikum inimene maamunal. Ma ootasin teda nii väga. Siis ta sündis ning minust sai ema. Ma hakkasin pidama maailma kõige raskemat ametit maailmas, sest seda ju emaks olemine ongi ju - kõige raskem amet! 

Ma olin kindel, et niipea me uut perelisa ei saa. Kuid eelmise aasta veebruaris, enne oma isa surma, sain ma teada, et ma ootan teist last. Kui mu isa suri, olin ma kindel, et see laps keda ma ootan, on kindlasti jumala kingitus ning ta on lihtsalt loodud olema meie peres mu isa asemel. 
Tõenäoliselt, kui ma poleks rase olnud, oleksin ma olnud suures meeleheites peale isa surma, 99% kindlalt oleksin ma joonud end põhjas.
Aga seda ei juhtunud, just seetõttu, et minus kasvas uus elu. Uus inimene, kelle nimel edasi elada, uus inimene, kelle nimel pingutada ja olla õnnelik.
Siim Sandri sünnilugu saab lugeda (SIIT).

Nüüd olengi ma olnud KAHELAPSE EMA täpselt aasta! Ja ausalt, ma olen tõeliselt õnnelik! Ma ei kujutaks enda elu ilma pisikese Siim Sandrita ettegi. Kui ma olen kurb, siis see kurbus kaob hetkel, kui ma vaatan oma lapsi. Nemad ongi mu elu ja rõõm! Ilma nendeta oleksin ma mitte keegi. Nemad ongi põhjus, miks tunda elust rõõmu ning olla õnnelik. 
Iga hommik on Siim Sander see, kes teeb tuju heaks!


Siim Sander, kui Sa sündisid, olid Sa lihtsalt nii pisi, Sa olid nii pehme ja nii armas. Sa olid täpselt oma venna, Karl Hendriku nägu.

No vaadake vaid milline pisike imeline inimene!
Nii kalla!

Sa kägisesid vaikselt ning liigutasid õrnalt oma käekesi ja jalakesi. Sind süles hoides oli tunne nagu hoiaks käes mingit hinnalist kristallvaasi, kogu aeg oli hirm Sind maha pillata.
Kõik inimesed, keda Sa oled oma elus kohanud, on alati öelnud, et Sa oled tõeline rõõmupall. Paljud on küsinud, kas Sa tõesti oledki nii rõõmus? Jah oled küll. Sa nutad vähe, vahel küll jonnid, kui ei saa oma tahtmist, kui üldjuhul oled Sa alati nii rõõmus. 


Ja kui ma vaatan vaikselt Su poole ja naeratan Sulle, vaatad Sa mulle otsa ning Su suu lihtsalt läheb kõrvuni. Kuidas saab üks laps nii rõõmus olla?
Ja Sa oled tõesti oma vanaisa moodi, eriti oma iseloomu poolest - Sa oled vana rahu ise, nagu vanaisagi, puhaku ta rahus. 
Ma olen nii tänulik, et Sa olemas oled! 


Kuigi Sinu ja Karl Hendriku iseloomud on nagu öö ja päev, olete siiski parim tiim, kes üldse olla saaks. Venna on juba hästi aru saanud, et Sinuga tuleb maiustusi jagada. :) Kuigi mänguasjade kohapealt on ta veel kitsi, siis vahel toob ta ikkagi Sulle mõne mänguasja, et ka Sina saaksid nendega mängida. 

Aitäh Siim Sander, et otsustasid meie ellu tulla. Aitäh, et Sa oled nii rõõmus laps. Aitäh, et Sinus kiirgab nii palju positiivsust ja et Sa motiveerid mindki olema positiivne ja õnnelik! 


Palju õnne esimeseks sünnipäevaks!!! Ma loodan, et homme Sa veel välja ei koli ja nädala pärast juba naisele ei lähe!!!!  ❤️




neljapäev, 4. oktoober 2018

Auto, millega sõitmiseks polegi juhilube tarvis?


Autojuhiload on mul on juba üle nelja aasta olnud ning minu silmad on näinud igasuguseid erakordseid asju. Postitust ajendas mind kirjutama see, et meie naabrimees ostis endale rollerauto, just seetõttu, et tal juhiload ära võeti ja ta neid mingil põhjusel tagasi ei saanudki. Miks võib üldse rollerautoga sõita inimene, kellel pole juhilube? Ning seda võib teha ka inimene, kellel pole ju reaalselt liiklusest aimugi?

Seadus on küll selline, et inimesed, kes on sündinud peale 01.01.1993 peavad siiski endale rolleriga/rollerautoga sõitmiseks juhiload tegema. Kuid siiski on palju selliseid inimesi, kes on sündinud ENNE mainitud kuupäeva ning nemad reaalselt seaduse silmis EI PEA OMAMA JUHILUBA, et sõita rolleri/rollerautoga liikluses. Selles samas igapäeva liikluses, kus meie ringi liigume. 

Kuidas saab selline asi tegelikult üldse olla reaalne? Saan aru, et elu jooksul kas jalgrattaga sõites või jala käies, ikka jääb mõni liiklusmärk meelde jne. Aga samas on olemas ju ka palju keerulisi märke. Näiteks iga suvaline inimene, ei pruugi teada milline on paremakäereegli märk. Ja kui ta siis rõõmsalt oma rollerautoga paremakäereegli alasse siseneb ja esimesel ristmikul avarii põhjustab? 
Mina ausaltöeldes hoian rollerautodest üldjuhul suure kaarega eemale, ma reaalselt kardan neid masinaid. Kus mina tean, mis psühho seal roolis äkki istub?

Nagu ma postituse alguses mainisin, on mu silmad liikluses nelja aasta jooksul näinud igasuguseid erakordseid ja veidraid asju. Näiteks ükskord jalutasime lastega poodi, kui meist kimas mööda rollerauto, mille kõrval istmel istus mees, kellel oli süles turvatooliga laps. WAIT? Mida ma just nägin? Kas rollerautodele ei kehtigi tavareeglid? 

Täna nägin ma poest väljudes, kuidas üks naine turvatooliga oma lapse lihtsalt kõrvalistmele pani ja siis ise rooli istus. Aga kuhu jäi turvavöö? Kas turvavööd ei peakski turvatoolile peale panema? Oot kas rollerautol üldse on turvavööd? Rolleril ju pole? Nii palju küsimus. Ning ma reaalselt helistasin Henrile, rääkisin mida ma nägin ja küsisin, kas rollerautol on siis turvavöö või ei ole? Tema ütles, et peaks nagu ikka olema. Nüüd ma googledasin ja sain vastuse, et rollerautol ikka on turvavööd. Aga miks see naine siis oma last sellega ei kinnitanud?
Kuidas saab olla nii hoolimatu? :( Mis siis, kui juhtub õnnetus ja keegi suurel kiirusel sellisele masinale tagant sisse sõidab?

Ühesõnaga, mina ikkagi eelistaks, et liikluses sõidaksid ringi ikkagi inimesed, kellel on juhiload või kes on vähemalt autokooliski käinud. Võiks ju olla vähemalt selline seadus, et rollerautoga juhtimiseks peaks ikkagi väheamlt autokoolgi läbitud olema, et liiklusest mingitki aimu saada. :/ Päris pea eest tulle küll ei tasuks ju söösta. Rollerauto on siiski auto, minu silmis.
 
Milline on teie seisukoht, kas rollerauto juhtimiseks peaks siiski kõigil olema load? 

esmaspäev, 1. oktoober 2018

Ah, et kas ma ikkagi olen rase?


Ma käsi südamel vannun, et ma ausalt ei tulnud selle pealegi, et keegi võiks mu eilse postituse pealkirjast ("Jälle üheksa kuud ootust") midagi muud välja lugeda. Tagant järgi on see ikka päris naljakas, kuidas inimesed muudkui kirjutasid ja küsisid minult, et "kas võib õnne soovida?" ja ma mõtlesin, et nagu mis asja, miks?

Noh jah, see oli nagu tahtmatu ajakirjanduslik eksperiment sellest, kui suur mõju on ikkagi ühe postituse pealkirjal. Intrigeeriv pealkiri, millest loetakse välja üht, aga postitus on hoopistükkis millestki muust.

Mõni inimene siiski mõtles, et ma ikkagi olen rase ja üritasin seda nagu läbi lillede öelda. Aga tõesti, EI, ma pole rase ning pole veel lähime paari aasta jooksul plaanis jääda ka. Uue beebi jaoks on veel LIIGA VARA. Kaks last nõuavad hetkel piisavalt minu tähelepanu ning ruumi on meil ka ju vähe. Samas marjabeebid ju valmivadki mul 9 kuu pärast ju. :D 

Oh jah, tegin eile ikka haleda tünksi kõigile 1600 inimesele, kes mu postituse avasid. Aga no sorry, see polnud mul päriselt plaanis. :D 

See peaks olema ka päris hea õppetund, et ka tavaliste nt Delfi, Õhtuleht jne artiklite pealkiri ei pruugi vastata täpselt artikli sisule. Paljudel inimestel on ju kombeks lugeda pealkirja ja siis hakata kommentaarides igasugu asju lahmima, kuigi ise pole artiklit lugenudki. 
Niiet kui loete pealkirja, siis lugege ikka postitust/artiklit ka. :)