pühapäev, 30. september 2018

Jälle üheksa kuud ootust 😱

Mina oma paistes põsega. :D

Ma olen viimased kolm kuud olnud väga tegus ning pea igav päev on olnud käed jalad tööd täis. No ikka nii tegus, et ei olnud mul aega ei puhata, ega blogi kirjutada. Võib-olla, kui ilmad lubavad siis paar korda veel satun rabasse jõhvikale see aasta, aga üldiselt on selleks aastaks minu poolt finiito. Olen väga rahul selle marja aastaga. Kurb olen küll, et seenel see aasta käia ei saanud, aga loodetavasti järgmine aasta on selle eest kaks korda parem seene aasta, kui tavaliselt. 

Ma ei teagi mida ma nüüd need 9 kuud teen? Ma pole üldse selline kodus istuja tüüp, mulle meeldib kogu aeg olla tegus ja aktiivne, sest see hoiab mind elava ja puhanuna. Niisama istuja pole ma iialgi olnud. 

Muidugi oleks vahelduseks tore niisama kodus olla, pühendada end ainult perele, kodule ning blogile. Aga ma täiega kardan, et ma saan endale jälle selle väsimushaiguse külge. Niiet ma pean ennast liigutama. Aga kuidas, see on veel vaja välja mõelda. :D

Poole aasta pärast panen ma tõenäoliselt Siim Sandri ka lasteaeda ning pean hakkama mõtlema tööle minekule. Samas suvel tahan ma jälle ju metsa minna, niiet kas on mõtet minna kuskile kolmeks kuuks tööle? Samas pere ei toida end ju ise, niiet peaks ikka vast tööd ka vahepeal tegema. :D Kui päris aus olla, siis kõige enam ma igatsengi reaalselt töö tegemist. Heameelega potsataks kohe kuskile kohvikusse teenindajaks ning teeks tööd. Aga Siim on veel liiga väike. :D

Järgmine aasta tahaks selle uue kodu teema ka tõsisemalt ette võtta. Sest lapsed kasvavad ning ühetoaline korter jääb ilmselgelt meile liiga väikseks. Pealegi meil on ju veel koer ka, kes armastab õues jooksmist. Nüüd olen ma veendunud, et koer pole ikka korteri loom. Koer tahab vabadust, ta tahab joosta, möllata, haukuda jne. Korter pole aga selle kõige jaoks just kõige õigem koht. 

Ma nii loodan, et meie pere suur unistus ikka kas järgmisel või hiljemalt ülejärgmisel aastal teoks saab!

Aga kui kellelgi on ideid, kuidas ma võiksin need 9 kuud end tegevuses hoida, siis olen igasugustele mõtetele avatud. :) Samuti võib mulle anda ka vihjeid, millest te sooviksite, et ma täpsemalt oma blogis räägiksin. :) Sest nende 9 kuu jooksul muutub mu blogi kindlasti taas aktiivseks. :) Ideid võib kirjutada nii kommentaarisse, kui ka postkasti. 🤩

laupäev, 29. september 2018

Oh hambavalu, oh hambavalu, millal Sina küll ära lähed?


See näopool on paistes, kuhu mu käsi pildil toetub.
Õnneks pildil pole seda paistetust nii väga näha. :/

Alles ma siin blogis ju kilkasin, et tegin ikka suure eneseületuse ning läksin vabatahtlikult hambaarstile. Noh jah, ega see nii lihtsalt ei lõppenudki.
Nimelt päev pärast hambaarstil käiku hakkas mu parandatud hammas meeletult valutama. No ikka nii meeletult, et ma lausa mitu õhtut jutti nutsin. 
Peaaegu et mitte miski ei aidanud. Käisin ju apteegis ja küsisin konkreetselt rohtu hambavalu vastu. Pakuti siis sellist valuvaigistit nagu Nalgesin. 
Kui te arvate, et see mind aitas, siis NOUP, täiesti mõttetu ravim. Ei olnud sellest mitte mingit tolku. 

Õnneks ma kuulasin ka naabrinaise soovitust osta Efferalgani kihisevaid tablette. Tegin endale hästi kange rohu. Ehk siis tablett ja hästi vähe vett. Loksutasin siis segu oma valutava hamba peal ja jõin siis ta niimoodi lõpuks ära ka. 15 mintuti ja mõjus. Päeval kestis mõju 2 tundi, öösiti venitas ikka kolme tunnini välja. Siis hakkas see tappev valu mind taas piinama. Ja pidin jälle uue tableti sisse jooma. 
Nii ma kahepäevaga terve paki (16 tabletti) ära tarbisingi. 


Kolmapäeva õhtul olin ma siiski väga meeleheitel sellest valus ning kirjutasin oma hambaarstile. Ta vastas, et kuna tegu oli väga sügava auguga, siis jõudis vist infektsioon närvini. Ja et järgmisel päeval (nlejapäeval) on teine arst tööl ja et ma käiksin tema juurest läbi, et ta äkki paneb rohtu. 
Läksingi siis neljapäeval arstile. Seal aga saadeti mind pika puuga minema. Öeld, et järjekorrad on pikad ja lihtsalt vahele ei saa nad mind võtta ja et ma läheksin perearsti juurde, et too mulle antibiootikumi välja kirjutaks. Ma tegelikult ju mõistan, et järjekorrad on pikad ja et nad ei saa lampi vahele võtta, aga sealt kabinetist väljusin ma ikkagi nuttes, sest see valu oli ju nii kannatamatu. 
Käisin siiski perearstikeskusest ka läbi ja lasin antibiootikumi välja kirjutada. 
Neljapäeva öö vastu reedet oli kõige hullem. Ma tundsin kuidas pool mu nägu paiste läks, valu oli julm. 

Tegin siis reede hommikul kindla plaani - viisin Karli lasteaeda, Siimu sõbranna juurde ja läksin enne kella üheksat (enne hambaarsti vastuvõttu) hambaarsti ukse taha passima. õnneks 9.15 juba tekksiki neil väike auk ning nad said mu vastu võtta. Puuriti uude plommi auk, pandi rohi ning ajutine plomm peale. Mina, kes ma hambaarste ja puure jne meeletult kardan, seekord olin ma seal lihtsalt suu ammuli ja ei tundnud mitte midagi. Ise samal ajal mõtlesin veel, et ma olen juba nii mitu päeva seda valu pidanud kannatama, et enam küll valusam olla ei saa. Paar korda ma siiski meeletust valust seal hambaarsti toolis võpatasin, eeldan, et see oli hetk kui nad mu hambanärvi vastu läksid. 15 minutit ja oligi tehtud. Kirjutati uus aeg 26. novembriks ning küsiti 3 eurot. Sellega saigi siis kõik mu hambaravihüvitisest kasutatud. Ehk kokku kahe korra peale oli tegelikult arve 100 euro, mina maksin 15eurot ning hüvitis oli 85 eurot. 
Tore, et nii paljugi siis rahaliselt abi sain. 

Aga kui te arvate, et sellega oli piuhpauh mu hambavalu läinud, siis oooooo ei. Ikka mitu mitu tundi tundsin ma seda meeletut hambavalu, aga valuvaigistit ma enam ei hakanud võtma. Siis hambavalu kadus. Aga nüüd valutab see paistes põsk mul. Ei saa ma naerda, naeratada ega korralikult suudki lahti teha - valus on. 

Loodan, et see paistetus tõmbab ka ikka alla ning ma saan normaalselt jälle elada, süüa ja magada. 
Hambad on ju teadupärast inimese kõige kallim vara, hoidke neid ikka korras ja käige korrapäraselt hambaarstil ja peske hambaid ka!

PS: Mitu inimest soovitasid mul kasutada nelki. Panna see valutava hamba vastu, et suretada hambanärv. Aga mind see küll ei aidanud. Lugesin veel internetist, et nelk pidi hambaid langundama.  



kolmapäev, 26. september 2018

Kes siis päriselt FEIK (võlts) on?

Marimelli blogis ilmus täna uus postitus "Meelis kirjutab: kas meil on Eestis feik blogijaid?"(LINK) Kuna see teema mind kohe kaasa haaras, mõtlesin, et panen ka enda mõtted sellel teemal kirja. Polegi ammu oma arvamust, kellegi teise kirjutatud teemal avaldanud. 

Mis see FEIK ja VÕLTS üldse tähendab?
See on ikka päris erinev, kuidas inimesed neid sõnu enda jaoks lahti defineerivad. Mõne jaoks on teine inimene feik siis kui ta esineb kellegi teisena. Mõne jaoks on feik, kui Sa ei räägi/kirjuta kõigest, mis Su elus toimub. Mõne jaoks on feik see, kui Sa ütled üht, aga teed ise hoopis vastupidi. 
Nii palju kui on inimesi, on ka vist võimalusi sõna VÕLTSI defineerimiseks. 

Kes siis päriselt võlts on? 
Marimelli blogis oli tegelikult päris hea näide: "Kas tead ise mõnda blogijat, kes on päriselus hull peoloom ja blogis jätab mulje kodukanast või noh, saate aru, on totaalselt erinev."
Millisel juhul ma tegelikult siis võlts olen? Kas ma olen võlts sellepärast, et ma võib-olla olengi kodukana, aga mulle meeldib vahel ka pidutseda, aga ma ei räägi kõva häälega selllest? Või olen ma feik siis kui ma jätan endast mulje, et ma olen kodukana ja räägin, et pidutsemine on nõme, kuigi ma ise panen iga nädalavahetus pidu?
Ma pigem ütleks, et võlts oled Sa siis, kui Sa räägid üht, aga teed hoopis vastupidi. Ehk siis kui Sa ei räägi, et Sulle pidutseda meeldib, aga seda vahel siiski teed, pole selles minu arust nagu hullu midagi. Kui Sa aga ütled, et "uhh, pidutsemine on nõme ja ma ei tee seda iialgi", aga tegelikult lähed samal õhtul klubisse tina panema, vot siis oled Sa küll feik.

Kas ma olen võlts, kui ma toon välja oma elus kõik tõusud, aga jätan rääkimata oma mõõnadest? Mõnes mõttes võib-olla jah, jätan mulje, et mu elus on kõik hästi, aga samas iga lugeja peaks teadma, et perfektseid elusi pole olemas ning ka minulgi on nii tõusud, kui ka mõõnad. 
Ja kohustust kõigest rääkida pole ju kellegi, või on? Võlts oleks siis, kui ma räägiksin kogu aeg, kui hästi mul on ja lisaksin juurde, et mul ei lähe küll kunagi halvasti. 

Aga minu arvates võlts on inimene ka siis kui ta topib endale pool kilo krohvi näkku. Sest olgem ausad, siis oled Sa ju hoopis teine inimene. Kui Sa meeldid inistele meigituna ning kui nad peaksid Sind nägema üks kord ilma meigita ja ütlema, et "iu, what a monster?" Siis on ju tegu võltsinguga? Inimesed armastavad Su näomaalingut, mitte Sind. Pealt näha ilus ja sile face, aga tegelikult punne ja vistrikke täis? Kui inimesed armastavad Sind päriselt, siis ei pea Sa end ju kellekski teiseks võõpama? Ma ei ütle, et jätke nüüd meikimine, sest  kõik kes meigivad on võltsid. Oh no, tore on ju vahel ka ilus välja näha, kas või iseenda enesekindluse tõstmiseks, aga kas peab 24/7 krohvikihi all higistama, selleks, et teistele meeldida?
Mina end näiteks sellepärast ei meigigi, et meeldida inimestele sellisena nagu ma olen. Võiksin ka ju endale krohvikoti koju tuua ja end teiseks inimseks võõbata. :D Aga Naturaalsus on mu teine nimi :D

No ja mis veel on feik, muidugi ju see, kui Sul on uhke maja või auto, jätad endast vapsjee rikka mulje, aga tegelikult vireled võlgades ning sööd kodus kiirnuudleid. :D Vahin kogu aeg millised uhked masinad, mu sitasest BMW-st mööda kimavad, aga lohutan end mõttega, et minul on vähemalt oma päris auto, mille eest ma ei pea kellelegi sentigi maksma, aga pooled autod on võetud kas laenude või liisingute abil. :D

Yes, jällegi koht, kus inimestel on raudpolt erinevad arvamused, aga see arvamus kuulub mulle. Ja ma ei häbene seda ka avaldada. Sest ma oleks ju võlts, kui ma arvan üht, aga ütlen, et pole sel krohvikihil ja laenuga võetud autol häda midagi. :)

AGA!!!! You have to read it!!!! Kui Sul on liisitud/laenuga võetud auto, maja või mis iganes, aga Sa päriselt jaksad seda maksta ja Sa oled ikka see, kes Sa oled, siis noup, Sa pole võlts. Aga mõne uhke aksessuaariga näidata end kellegi teisena... Sa tead juba ise, mida ma öelda tahtsin. :)

Ja ma usun, et igas inimeses on ikkagi midagi võltsi, 100% täiuslikke inimesi ei ole olemas, aga 100% feikke võib kohata küll ;)
Aga kena oleks ikkagi iseendaks jääda, mitte näida välja nagu rikas naabrimutt, blogija Marimell või tark president. :D



teisipäev, 25. september 2018

Ma läksin VABATAHTLIKULT hambaarstile, mida??????



Nädal aega tagasi vaaritasin kodus juurikaid ja kana. Kui ma neid isuga sööma hakkasin, ragises mu hammaste vahel midagi. Ehmatasin korraks ära ja arvasin esiti, et äkki oli tegu kanakondiga. Hetk hiljem aga tundsin keelega ebatavalist auku oma hambas. Läksin siis kohe peeglisse uurima ja sain aru, et tükike mu hamast oli ära tulnud ning ma siis vist nagu sõin selle ära võin nii? :D
Esialgu mõtlesin, et mina küll hambaarsti juurde ei lähe. Kardan ma neid rohkem kui tuld ning kindlasti see hambaauk mind häirima ka ei hakka. Aga järgmisel päeval oli mul juba keel katki, sest terav hambaäär muudkui tegi sellele liiga. 

Kui Karl Hendrik reede hommikul nii jubedalt köhis, siis olin ma sunnitud temaga Kadrinasse perearsti vastuvõtule minema. Kui seal ära käidud, mõtlesin, et käin ja uurin, kas siis hambaarstile ka äkki aja saaks. 

Esimene aeg 19. oktoober. "Pagan" oli mu esimene mõte. Sest kuni lapse aastaseks saamiseni saab ju hambaravi hüvitist 85euri. Ning Siimu aastane sünnipäev on ju 9. oktoober. Rääkisin siis seda toredatele hambaarstidele ning küsisin, kas nii saaks, et nad annavad mulle märku, kui keegi peaks oma aja tühistama, et ma võtaks siis kohe selle aja endale. Arstid olid meeldivad ning nõustusid sellega ning andsin neile oma telefoninumbri. 

Eile 10. 45 sõitsin ma juba metsa, kui tuli kõne võõralt numbrilt. Muidugi oli see kõne Kadrina Hambaravist ning andsin mulle teada, et samal päeval kell 13.30 on pakkuda vaba aeg, kas soovin? Arvutasin peas kähku kellaajad läbi ja nõustusin. Mets läksin ma muidugi ikka. poolteist tundi olin metsas, siis kimasin koju, vahetasin riided ning seadsin suuna Kadrinasse. 

Kui keegi oleks mulle 10 aastat tagasi öelnud, et "Kuule Leanika, Sa lähed kunagi vabatahtlikult hambaarsti juurde", siis oleks ma tõenäoliselt öelnud, et "käi pekki, ei iialgi!!"
Ausalt ma kartsin nii jubedalt ikka hambaarste, otsisin alati mingi põhjuse miks mitte minna või siis lampi ei läinud kohale, sest no niii suur hirm oli. Nii ma siis eile värisesin koos Siimuga seal hambaarsti ukse taga. Temale muidugi tegi see kõik nalja, sest KES IKKA HAMBAARSTE kardab?
Ja siis ma veel mõtlesin enda lohustuseks, kui ma kaks last suutsin sünnitada ja elasin üle, siis elan selle hambaarsti visiidi ka üle.

Hirmuga hambaarsti ukse taga oma aega ootamas

Noh jah, pool tundi umbes läks aega ja oligi see hambake korda tehtud. Siim istus terve aja turvatoolis, siis mul polnud teda ju kuhugi mujale jätta. Muidugi ta nuttis endal silmad peast, kui ta ei näinud õieti, kus ma olen ja mis minuga tehakse, aga kannatasime mõlemad ära. 

Tasuma pidin ma vaid 12€, juhuu! Hüvitis läks seal juba maha. Hüvitisega on siis selline lugu, et 85€ on hüvitis, aga 15% hambaravist pead ikkagi ise maksma. Seega, kui arve on 100€, siis maksad ise 15€. Mina maksin 12€, seega kogu mu eilne hamba ravi läks maksma 12:0,15=80€
Niiet tore asi see hambaravi hüvitis.
Igal juhul tahan tänada ja kiita Kadrina hambaarste, selle eest et nad nii ruttu mu siiski said vastu võtta ning et nad nii kenad meie vastu olid. Sest vahepeal pidi ju üks arst ka Siimuga natuke tegelema, niiet täiega suur aitäh!!!

Hambad on mul nüüd korras, aga siiamaani hammas natuke valutab. Eile oli see valu ikka eriti hull, aga ma vähemalt ei pea ma seda hambaarsti puuri rõvedat häält enam loodetavasti mingi 5 aastat kuulma.  🤣

PS: Jälle tõestus sellest, et väikse lapsega koos saab kõike teha. Isegi hambaarsti vastuvõtul käia. 

Karl Hendrik ja logopeedi vastuvõtt

Logopeedi ukse taga kannatlikult oma aega ootamas :)


Ma pole päris ammu Karl Hendrikust ja tema arengust rääkinud.
Nimelt kuna Karl kevadel peaaegu üldse ei rääkinud, siis otsustasin temaga perearstil käia selle murega. Nii saimegi augusti kuusse aja. Perearst vaatas ta üle ning arvas nagu lasteaiatöötajadki, et võiks logopeedi poole pöörduda. ning 7. septembril käisimegi Karl Hendrikuga Rakvere Haiglas logopeedi vastuvõtul.

Pean tõdema, et ma pole kunagi nii meeldival "arsti" vastuvõtul käinud. Ma võin küll eksida, aga logopeedi nimi oli vist Ann Tamm. No täesti väga hea oli vaadata, kuidas ta kohe lapsega maha istus, mängis temaga, näitas raamatut, küsis, kus on kutsus, kus on kiisu jne. 
Ja ise oma last sellise pilguga vaadata ja kuulda, kuidas ta ikkagi üritab mitmeid sõnu öelda, on hoopis teine asi. 
Sõnad mida Karl Hendrik igapäevaselt kasutab: Daa-Daa, Ai-Daa, Anna, Tass, Emme, Auh-Auh, "Kolm, Kaks, üks, las keerleb"., Tere.

Logopeedi vastuvõtul

Kui nii võtta, siis on sõnu veel siiski vähe, kuid ta areneb iga päev üha enam. Üha enam olen õppinud ma oma last kuulama ning kuulma tema suust sõnu. Ta on nii tubli ning ma olen väga uhke tema üle!

Logopeed oli siiski väga positiivne ning andis meile ühe A4 lehe, kus on igasuguseid erinevaid häälitsusi kirjas ning soovitas, et me Karlile neid õpetaks, et ta kenasti neid järgi hakkaks kordama. Ning kui ta häälitsusi juba järgi kordab, siis peaks ta peagi ka sõnu hakkama jäljendama.
Kuid ta siiski soovitas, et Karl võiks saada lasteaias logopeedilist abi.

Sellega meie külaskäik logopeedi juurde piirduski.
Hetkel on Karl Hendrik üldse vanaema juures, "puhkamas". :)

Vahest on nõus emmega selfiesid ka tegema :D






pühapäev, 23. september 2018

Niisama juttu ka vahelduseks

Ma olen ikka üks ütlemata äge mutt eks ole :D
Mõtlesin, et vahelduseks igasugustele kindla teemaga postitustele võiks niisama ka juttu puhuda ja rääkida mis ma teen, mis ma teinud olen, mis veel tegemist vajaks. 

Iseenesest mõistevalt on tegemisi palju. Kuid mets on hetkel veel mu põhiprioriteet. Ma ausalt öeldes muutun kurvaks, kui mõtlen, et varsti tuleb lumi maha ning ma ei saagi jälle kuskil 8 kuud marju korjata. Mets teeb mind õnnelikuks, rahulikuks. Ma armastan seda rahu ja vaikust. Vaid tuulekohin ning linnulaul. Mõnus.
Mäletate kui ma umbes veebruaris vingusin, et ma olen kogu aeg nii väsinud? Nagu ma saan metsa, on väsimus kadunud. Kui ma metsa ei saa, siis muutun ma väga närviliseks ning väsimus niidab mu jalust. Niiet võib vist öelda, et mul on värske õhu puudus?


Võtsin vahepeal metsa mõne seltsilise ka kaasa, et ma
ikka värskeõhumürgitust ei saaks :D


Peale metsas käimise kasvatan ma veel ikka lapsi. No nii umbes 17 aastat veel. 😅
Ei ole mul mingit pääsu sellest. Siim Sander saab juba paari nädala pärast aastaseks ning ma ei suuda ära heietada, KUHU KURAT SEE AEG KAOB?
Alles ma käisin siin suure kõhuga ringi. 🤔

Ta on nii suur juba! :'(


Siimu aastaseks saamisega on aga jälle oma teema. Mida kinkida ühele aastasele sünnipäevaks? 😱
Karl Hendrikuga läks kuidagi lihtsamalt. Käisin Tallinnas, ostsin kingiks pealeistutava auto ja vsjoo. Aga mida Siimule kinkida? Kahe pealeistutava autoga pole meil midagi teha ja niisama mänguasju on meil ka VÄÄGA PALJU! Uue voodi (pikendatava) ostsin ka juba ära, aga selle paneme alles siis kokku, kui ta natuke edukamalt kõnnib. Niiet siiski jääb õhku küsimus, mida oma pesamunale kinkida?? 
Kellel on ideid, siis PALUN jagage minuga ka :)

Reedel oli aga suur päev. Ma nägin oma PARIMAT (ühtlasi ka ainsat) SÕBRANNAT üle aasta!!! Viimati nägin Karolinat reaalselt mingi eelmise aasta augustis ning igatsus oli meeletult suur. Leppisime aja kokku ning kohtusime reede õhtul Arturis. Mugisime, naersime, klatšisime ning rääkisime oma rõõmudest ning muredest, Teate kui hea see oli? Tõesti oli hea! Nii hea, et ma juba igatsen teda. :(
Tunnen pidevalt puudust sellest, et saaksin oma muresid kellelegi kurta. Ja uskuge, muresid mul jagub. 😄
Aga pole midagi teha, peab üle elama. 



Mis siis veel uut ja põnevat? Mind on tabanud mingisugune kodutarvete hullus ehk siis ma tahan igasugust pudipadi muudkui osta, et kodu hubasemaks muuta. See pole vist halb eks? 
Ja sellega seoses, OMFG, Rakvere Vaalakeskuses avati ikka üks õtlemata äge pood - Pepco. Ma käisin reaalselt täna kolmadat korda seal ostelmas ning ma olen sinna poodi juba umbes 60euri investeeerinud. 
KÕIK ON NIIIIIIIIII ODAV! Eriti vaimustuses olen ma lasteriiete soodsatest hindadest!! Nii äge!

Oleks mul suurem korter ja rohkem aknaid, siis paistaks mu akendest džungel. 

 Kuulge, aga olge coolid edasi ning ma üritan seda blogimist ka mitte ära unustada! :)




pühapäev, 9. september 2018

Hoiatus: netiahistaja kirjutab tüdrukutele!

Poleks uskunud, et see järg ka minu kätte jõuab ning ma reaalselt pean inimesi, kellegi eest hoiatama hakkama, aga see on reaalsus, et meie hulgas on ka selliseid, kes üldse ei mõtle, mida suust välja toodavad. 
Kirjutasin nädal tagasi postituse noormehest, kes mulle väga ebaviisakalt kirjutas Facebooki. (Postitust saad lugeda SIIT)
Järgmisel hommikul panin üles screenshoti sellest, mis ta oli mulle öösel veel kirjutanud.


Peale seda hakkas mulle laekuma, kümnete tütarlaste kirju ja kommentaare, kus sama vennike DEIVIT PILLER, on neile kirjutanud. Ja kui tüdrukud ei vasta, siis kirjutab ta neile, et nad on bitchid ja ära sureks. 
Rääkisin ka selle tüübi eksnaisega. Naine kinnitas, et ega temagi terroriseerimisest ei pääsenud. Deivit oli tema lapsepõlve pildid ning kutsekooli tunnistusedki puruks rebinud. Saatis talle smsi, et tapab ta ära.

Mitmetele tüdrukutele on ta vestlustes lausa raha pakkunud. Need alljärgnevad screenid on mu endise koolikaaslase vestlusest. 





Kas nii on siis normaalne kirjutada ühele (loe: kümnetele) naiste rahva(ste)le. Ei ole ju OK. 
Oleks see siis kõik, aga tüüp tuli veel minu postituste alla ka kirjutama. Muidugi sellepärast, et ma ta messengeris ära blokkisin. :D











Ja siis lampi kirjutas mu jõhvikate ja raba pildi alla: 


Mul oli suht kindlalt plaanis see tänane hoiatav postitus kirjutada, aaga nädala jooksul polnud aega. Aga kui Deivit end täna jälle mu kommentaariumis ilmutas, siis.... OMG, kui suur võib ühe meesterahva tähelepanuvajadus olla??? 

JAGASIN siis Märgatud: TALLINN'as postitust ning tema tuli ja kommenteeris sinna alla nii nagu mina oleksin postituse jälle kellestki kirjutanud. Boosemama. 



Ühesõnaga, kallid noored neiud, PALUN olge selle DEIVIT PILLER'i nimelise isikuga väga ettevaatlikud. Teile endale on palju lihtsam ta kohe ära blokkida, kui jääda ootama, et ta teid kuskilt internetiavarusest üles leiab ning ahistama hakkab. Neid svcreenshotte on mul veel paarkümmend tükki kindlasti. Ja mitte ühel, viielt ega kümnelt tüdrukult. VAID MITMELT KÜMNELT neiult. Ma ei tea mis selle mehe peas toimub, aga midagi on ikka väga korrast ära. 
Sest hetkel on ta vaid kirjutanud, et ta tapab ära kellegi, aga äkki ta ükskord teeb seda päriselt? 
Olge ettevaatlikud!




esmaspäev, 3. september 2018

Kas keegi on näinud kunagi tasuta taksot? 🤔



Vahel on mul tunne, et mu otsaette on minu jaoks nähtamatu, kuid teiste jaoks nähtav tempel löödud, kirjaga "TAKSO".
Teinekord on mul aga tunne, et võib-olla on sinna hoopis kirjutatud "TASUTA", sest takso hinda ei taha keegi maksta. 

Ühe juhilubadega ning autoga inimese "rõõm" on ikka see, et Sa meenud inimestele ainult siis, kui neil kuskile vaja minna on. 

Sel suvel sain ma ikka väga pahaseks oma "sõprade" peale ja lõpuks langetasin otsuse, et ma lihtsalt sellistele inimestele enam ei vasta. Ma pole ju taksojuht. Ja isegi kui oleksin, siis küsiksin ma ka täpselt sellist TAKSO hinda, sest sõidule ei kulu mitte ainult kütust, vaid rehvid kuluvad, kõik auto osad kuluvad, minu aeg kulub, kindlustuse eest peab ka maksma jnejne. 

Arvate, et päris taksod on ilma asjata nii kallid? - Noup, ei ole. Ikka täitsa asja eest pead nii palju pappi välja köhima, et punktist A saada punkti B. 

Aga tühja see raha kulunud kütus. Teate mis on kõige kallim? Minu jaoks on kõige kallim aeg. See kulutatud üks või kaks tundi, neid ei saa ma tagasi, isegi mitte raha eest. Selle ajaga oleksin saanud ma kodu ära koristada, nõud ära pesta, pesu pesta või süüa teha. Selle ajaga oleksin saanud ma ehk mitu blogipostitustki valmis kirjutada või koera ja lastega jalutamas käia. 
Kulunud kütuse saab tagasi osta, aga kulunud aega mitte. 

Ja sellepärast ma ei viitsigi kellelegi mingit taksot mängida. Sest uskuge või mitte, aga mul on oma elu ka. :)

Pealegi, päris nõme on, kui inimesed kirjutavad ainult siis kui midagi vaja on. Muidu mul sõpru polegi. :D Ainult siis, kui ma kellegi jaoks kasulik saan olla. :D

pühapäev, 2. september 2018

"Emme, palun tule koju"



Ei ole mina veel oma elu jooksul mitte ühtegi LIVE'i internetis teinud, ei ole ma isegi üheski laivis osalenud. Asi polegi vist mitte selles, et ma kardaks, vaid pigem selles, et millest ma seal küll räägin? Tahaks, et laivil oleks ikka mingi point. Muidugi vaatajate kaasabiga saab mingi teema üles kiskuda ning rääkida.

Aga minu jaoks on ikka hämmastav kui paljud inimesed teevad selliseid mõttetuid laive iga päev, kus näidatakse maailmale, kui suured joodikud, suitsetajad, narkarid või wannabe lapsevanemad nad on.
Üks päev Henri vaatas kellegi live. Mina seda ei näinud, aga ma kuulsin kõike. Mis seal siis tehti? Laivis oli mingi meesterahvas, tema juures oli mingi naisterahvas. Nemad rõõmsalt jõid, kui naise telefon helises. Ta pani kõlarile ja võttis kõne vastu. Ja see mis sealt tuli, oli minu jaoks ausalt südantlõhestav. Väike tüdruk nuttis ja anus "Emme, palun tule koju". Ema pani vastu, et saad üksi ka hakkama, ei ole häda sul midagi jne.

Peale kõnet, siis mees kommenteeris, et "mis asja, seitsmeaastane laps peaks endale juba ise tegevust leidma. mingu õue sõpradega ja leidku tegevust".
Nagu What A Actual F*KKK? Ma just kuulsin sealt laivist?
Ja see tüdruk helistas emale veel mitu mitu korda, nuttis ja palus, et emme tuleks koju.

Ja siis te inimesed imestate, miks tekivad meie ühiskonnas need noored pätikambad? Vanemad laaberdavad küla peal, joovad ja käsivad lapsel endale ise tegevust leida.

Kui lastele kodus tähelepanu ei pöörata, siis muidugi minnaks lõpuks kodust väljapoole tegevust otsima. Ning tänapäeva ühiskonnas on suure tõenäosusega noorte seas populaarsed tegevused alkoholi või narkootikumide tarvitamine ning suitsetamine. Ja nii meie suureks "üllatuseks" sünnivadki pätikambad.

Kurb. Minu arust meeletult kurb. Ma ei tahaks iialgi, et minu lapsed peaksid sellise asja pärast kannatama ning neist saaksid vanemate tähelepanu puudmise pärast pätid.
Lõpuks on nii, et oma vanemate tähelepanu pole saanud, muutud pätiks, saad kogu maailma tähelepanu. Aga sellest jääb märk külge. :(

Nüüd homme algab uus kooliaasta. Kallid vanemad, pöörake oma võsukestele rohkem tähelepanu. See on neile kõige tähtsam!


"Krdi bitch isegi vastata ei oska"



Blogin viimasel ajal nii meeletult harva ja kui tekib vaba aega, et blogida, tuleb seda teha muidugi ebameeldivatest asjadest.

Ega see marjamüüja elu lihtne pole. See ei ole nii, et korjad marjad, müüd maha ja ongi kõik. Eeltööna tuleb paljude inimestega ikkagi suhelda. Selle suvega olen ma siiski sadade inimeste juurde viinud marju, sadade inimestega pidanud suhtlema ning vahel ikka juhtub, et Facebook on nii umbes, et mõni vestlus kas kaob või jääb kahe silma vahele.

Ühel õhtul kirjutas mulle üks meesterahvas, et ta võiks minult laupäeval (nädal tagasi) mustikaid osta. Uurisin mitu liitrit. Vastas, et kaks. Uurisin siis aadressi ja telefoni numbrit ja mis kell talle sobiks. Aadressi ta andis, ütles et sobiks kell 14-16 ning siis väitis, et "mind saab fb kaudu kätte. nr pole mulle pähe jäänud. hiljem võin saata ka kui leian telefonist ülesse"

Tõenäoliselt sinna mul see vestlus teiste vestluste keskele ära kaduski, sest ma ootasin, et ta ehk saadab mulle oma telefoni numbri. Seda aga ei juhtunud, ued veslused tulid peale ja unustasin selle "tellimuse ära".

Siis oli ta mulle kirjutanud tol päeval üsna viisakalt, et "Hei! Sa pidid täna mustikaid müüma. Kuhu jäid? 🙂"
See päev oli mul väga kiire, tegus ja tellimusi oli mul ka mitu, kohe polnudki talle aega vastata.
Kuna kohe vastamiseks aega polnud, jätsin nimme vestluse avamata, et pärast kui mul vaba aeg tekib, siis on messengeris kohe näha, et kellegi vestlus on lugemata.

Aga tõenäoliseltavas kas Karl või Henri ise selle vestluse ning nii jäi mul jälle selle tüübi vestlus kahe silma vahele.
Nüüd eile kirjutas ta mulle uuesti. Õigemini saatis mulle küsimärgiga pildi. Aga seda nägin ma reaalselt alles täna, kui ta mulle koleda kirja saatis. :D
Kirjas seisis "Krdi bitch isegi vastata ei oska".
Olin hämmingus, kui mu ekraanile järsku selline kiri ilmus ja seekord küll see kahe silma vahele ei jäänud. Avasin selle ning siis nägingi, et ta oli mulle eile ka kirjutanud.



Hetkel mõtlen, et jumal tänatud, et ma talle ei vastanud ning tore, et ma unustasin tema  tellimuse. Sest selliste ebameeldivate inimestega ma küll tegemist teha ei tahaks.

Aga sel inimesel on küll natuke kupli all midagi korrast ära. Sest kui ma oma mehe vennale screeni saatsin sellest, mis ta mulle kirjutas, siis mehe vend kirjutas mulle, et tema õele (ehk siis mu Henri 16-aastasele õele) oli see sama vennike kirjutanud ja kui tüdruk talle ei vastanud, oli ta talle  umbes samamoodi kirjutanud, et "krdi bitch ei vasta".

Mina igal juhul talle isegi nüüd ei vastanud, sest rumalate inimestega pole mul mingit tahtmist suhelda.

Kui ma olen bitch, siis olen bitch :D Mis seal ikka, ok.