kolmapäev, 6. juuni 2018

Puhkus lasteaiast: Mida teha kui naaber ei luba mu lapsel elu nautida?


Nii Marimell kui Jane rääkisid oma blogis, et nende lapsed jäid lasteaiast suvepuhkusele. Ega Karl Hendrik'ki sellest puhkusest "pääsenud". 

Meil on selline tore lasteaed, et aastas kaks kuud saab võtta kohamaksuvaba puhkekuud. See tähendab et kaks kuud võib laps kodus istuda, ilma et vanem peaks sentigi maksma. 

Kuna juulis algab marjahooaeg, siis otsustasin, et Karl puhkab terve juuni. Just marjahooaja tõttu, ei saa ma Karlile tervet suve pakkuda kodus istumiseks, aga usun, et see pole ka midagi hullu, sest Karlile meeldib tergelikult lasteaias käia. 

Samas tuleb puhkus lasteaiast lapsele siiski kasuks. Just sellepärast, et mitmeid kuid on ta pea iga päev pidanud ühtesid samasid nägusid põrnitsema, ühtede samade mänguasjadega mängima jne. Puhkus on puhkus. 

Aga ikkagi pole Karl Hendrik kodus. Hetkel on ta reedest saadik maal olnud. Mul oli tegelikult kindel plaan hoida teda vähemalt nädal kodus endaga ja siis saata vanaema juurde, aga eluolud sundisid teisiti. 
Nimelt konflikt naabrinaisega. 
Aga enne sellest konfliktist rääkimist, pean ma siiski poolteist kuud ajas tagasi minema ning rääkima samal teemal ühe loo. 

Kui me kevadel aiamaad tegime, siis lasin ma Karlil rahumeeli veega sulistada, võttis oma pisikese kastekannuga tünnist vett ja lödistas. No mis seal siis on, riided saan ma iga kell ära pesta ning see ongi ju lapsepõlv, kui laps saab elu nautida. Ega vesi pole tikud, millega laps mängida ei tohiks. Aga all korrusel elav naabrimutike kukkus kisendama, et miks me laseme lapsel veega mängida. riided on läbi märjad jne. Algul ma ei teinud sellest välja ja ei öelnud midagi, aga kui ta ikka muudkui kaagutas sellepärast, võtsin ma Karl Hendriku ja läksin temaga vihaselt tuppa. Äärepealt oleksin mutile veel käratanud, et kaevaku ise nüüd mu aiamaad. 
Ja peale seda on kogu aeg sama jama nagu Karl õue tuleb, võtab mutike kohe kaitsehoiaku oma veetünni osas ning kukub kaagutama, et "ärge laske tal sinna minna, ärge laske tal seda teha" jne.
Ausalt, üks hetk väsitab see ära. 

Reedel oli Karlil esimene vaba päev lasteaiast ning panin hommikul kohe lapsed riidesse, võtsin koera kaenlasse ja läksin nendega õue. Võtsin koera õue just seetõttu, et ta saaks seal oma ihuhädad ära teha ning joosta ning ennast väsitada. Aga siis tuli mutike, võttis ta sülle ja kukkus nunnutama. Karl Hendrikule ilmselgelt see ei meeldinud ning ta tahtis koera naise käest ära võtta, aga naaber ei andnud. Sellepeale Karl vihastas ja võttis pingilt muti kohvitassi ning viskas koos kohviga põõsasse. 

Ja siis hakkas pihta. Mutike lõi käega vastu Karli kätt ning ütles "Kuradi poiss, miks Sa nii teed, üle mõistuse käib?" ning sammus siis vihaselt tuppa. 

Ja mõelge, sel päeval oli lastekaitsepäev, kui irooniline. 

Aga ise ta provotseeris Karli, sellega et ta koera endale sülle võttis ning keeldus teda Karlile andmast. Mina muidugi ka vihastasin sellepeale, et kes ta on, et minu lapsega nii käitub ning kutsusin enda alumise naabrinna enda ja lastega jalutama, et me jumala eest ei peaks lastega seal hoovi peal olema. 

Siis helistas mulle mu ema. Küsisin siis temalt, et millal ta Karli enda juurde tahaks ning ema ütles rõõmsalt, et "kasvõi kohe". Rääkisin talle ka sellest intsidendist ning ema ütles, et too muidugi aga laps siia. 
Olin tunnikese Karliga mänguväljakul, lasin tal seal möllata ning siis paningi asjad kokku ning viisin ta maale oma ema juurde, kus ta saab teha seda, mida hing ihaldab. Mängida liiva, vee, konnade või millega iganes. Seal saab tunda ta ennast vabana, seal on ruumi joosta. Ema on mitu päeva telefonis kiitnud, kui tublilt Karl Hendrik ise kõiki ta taimi kasvuhoones ja peenral kastab. Muidugi, laps tunneb maal ennast vabana, pole mingit mutikest, kes kogu aeg teda keelaks. 

See ongi lapsepõlv. 

Kas teie lapsed puhkavad lasteaiast? Kui kaua? 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar