esmaspäev, 18. juuni 2018

Esinemishirm ehk kui ei saa laval sõnagi suust?



EBA on ikka päris palju kisa-kära tekitanud ning sellepärast meenus mulle näiteks see, kuidas ma ise olen laval piinlikus olukorras pidanud olema. 

Ma olen täiega selline inimene, kes võib kirjutada kõigest, öelda kõike, aga kui ma pean suure rahvamassi ees olema, siis olen ma nagu mingi pilves kana. Ausalt. 

Nimelt mingi äkki viis aastat tagasi osalesin ma Kadrina Keskkooli üritusel CADrina, see on arvutis projekteerimise võistlus ning Kadrinas ikka väga pop ja suur sündmus. 

Tuli seal siis kord, kui pidime lavale minema, õhtujuhiks oli Urmas Vaino. Ja siis tuli kord minu kätte, kus pidin midagi rääkima ja teate mida ma tegin? Ma naersin. Ma ei saanud mitte ühtegi sõna suust, ma lihtsalt naersin, nii et pisarad olid silmas. 

Üldjuhul on laval mul ikka nii, et kui küsida, mis on mu nimi, siis ma ei suudaks vist isegi sellele vastata. Ma tõenäoliselt siis ka naeraks ja mõtleks terve aja, et eeee, mida ma nüüd vastan?
Naerma hakkamine on minu põgenemine vastuste eest, haha. 

Tagantjärgi on see mega piinlik, sest kui ma lavalt ära lähen ja hakkan oma peas neid küsitud küsimusi analüüsima, siis on mul miljon ägedat vastusevarianti peas, mida võiks vastata. Aga siis on juba HILJA!

Sellepärast ma olengi blogija. Mulle meeldib oma arvamust ja tundeid väljendada, aga seda kirjutades. Muidugi, ega ma nüüd nii häbelik inimene ka pole ning mõni kord poen oma kesta seest ikka välja ka ja võin ikka väga ausalt ja otsekoheselt vastuse ka inimstele näkku öelda. 
See on vast asi mida ma peaks harjutama. Kuidas käituda suure rahvamassi ees, kui kogu tähelepanu on minule suunatud. 😁

Ma olen miljon korda mõelnud, et teeks laivi. Haha, ja siis olen nagu, "Nonono, see pole ikka üldse minu teema". Võib-olla kui ma korra teeksin, siis hakkaks asi meeldima ja võib-olal tuleks isegi välja. Aga nii kaua kui ma ikka leia seda julgust esimest sammu astuda, jään ma ikka selleks pisikeseks häbelikuks Leanikaks, kellele õudsalt meeldib tegelikult olla aus ja otsekohene. 

Esinemisehirm on saatnud mind lapsest peale. Ma ju õppisin kooli aeg klaverit ja ega siiski polnud mul pääsu esinemistest. Ma nii jubedalt kartsin neid. Ma kartsin niisama isegi klaveritundi. See on minu kind of a kiiks. 😁

Postituse pildiks on üks mõttetera: "Tee alati seda, mida Sa kardad." No põhimõtteliselt, peaks ma siis hakkama laive tegema? Mis te asjast arvate, kas te taluksite mu lõusta vastu vahtimas teile teistelt poolt ekraani? Ja veel hullem, kas te taluksite mu häält ja võib-olla mu naeru, ahha? 😁

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar