teisipäev, 19. juuni 2018

Uus sõltuvus: Ma 💚 rohelist!



Ma olen rääkinud siin avameelselt mitmete sõltuvuste teemal. (Üht postitust saad lugeda SIIT).
Eelmine aasta kui ma olin rase, siis mul oli täielik Coca-Cola sõltuvus, veel võisin ma lõputult süüa Twisteri jäätist, aga need olid muidu sellised suvalised rasedusega kaasnevad isud. Praeguseks olen ma näiteks Coca-Cola asendanud Kanes'iga, niiet sõltuvuse uus tase või nii? 

Aga nüüd olen ma sõltuvuses päris rohelisest. Nagu täiega sõltuvuses. See on nii hea, tekitab parima söögiisu ning sobib igale poole. Ja ma ei suuda olla ilma. Ma pean seda kogu aeg tarbima. 

Ma nüüd kindlasti olen nii mõnegi inimese ajud krussi pööranud, ja te mõtlete, mis rohelisest ma räägin ja kas ma räägin SELLEST SAMUSEST rohelisest?

No ikka sellest rohelisest, millest siis veel. Ega ma ka mingi kuivik pole ja kasutan iga päevaselt rohelist. Söögi alla ja söögi peale. 
Ja kõige parem on ikka see iseenda kasvatatud roheline, ma arvan, et nii mõnigi teab, millest ma räägin. 😉

Sellepärast minust aiapidaja saigi, et ma rohelist nii väga armastan. Minu peenralt leiab kõiksugu head paremat, rohelist - tilli, peterselli, sibulat, murulauku, lehtsalatit, rindelist sibulat. ja nii ma kasutangi rohelist igal pool, kus vähegi võimalik. Jooksen muudkui aiamaa vahet, nopin sibulat ja tilli ja siis jälle tuppa söögi peale seda tükeldama. 




Ma ei kujutaks ettegi, kui mul poleks aiamaad ning ma ei saaks supi hulka värsket sibulat ja tilli tükeldada. Või kui ma ei saaks tavalise hapukoore salati hulka murulauku panna. Eelmine aasta üritasin potis ka kasvatada tilli ja peterselli, aga toas ei olnud neil eriti soodne kasvada. Kuivas ära kuidagi, haha.
Eelmine aasta olin ma muidugi laisk ka ei ja ei viitsinud isegi oma peenraid rohida ja nii oligi mu peenramaa nagu üks heinamaa. See aasta olen ma palju hoolsam ning rohin hoolega nii palju kui võimalik. 
Ma 💚 rohelist!*

*Räige tüngapostitus, I know, sorry inimesed, kes lootsid midagi muud lugeda. 🤣

8 kuud on möödunud silmapilgul



Täna oli mul Siim Sandriga järjekordne kaalumise-mõõtmise visiit pereõe juures. Kuna Karl Hendrik on lasteaiast puhkusel, siis ei jäänud mul muud üle kui temagi kaasa võtta. 
Nii me siis poole 11 paiku hakkasimegi end Kadrina sättima. 

Arsti aeg oli 11:20, kohale jõudsime 11:05 ja siis pereõde ütles, et kas saaksime veel oodata, kuna kedagi polnud vastuvõtu lauas ja ta pidi seal telefonile vastama. Ütlesin, et meil aega on ja niikuinii on meil aeg alles 11:20.
Karl Hendrik hakkas kohe muidugi mänguasju lauale sättima ja mängima. Meie Siimuga istusime niisama. Vaatasime ringi, uudistasime. 
Kuskil 11.40 saime siis meiegi sisse, võtsin Siimu riidest lahti ja asetasin ta kaalule, kus ta muidugi siples nii mis sai. Kaalu number tuli siis sipeldes keskmiselt 9200g. 
Pikkust oli 71,5 cm. 
Viimasel visiidil, 15. mai kaalus ta 8770g ning oli ka 71,5 cm. Pikemast kasvanud pole ja õnneks lühemaks ka jäänud ei ole. 

Siis uuris pereõde, mida Siim Sander juba teha oskab. Mõned nädalad tagasi õppis ta istumise ära. Keeranud, pööranud ja roomanud on ta juba ammu. Käputamist peab ta veel natuke harjutama, aga tuleb seegi tal vahepeal välja. Arst muidugi arvas, et hea oleks, kui ma ise teda istuma ei paneks, vaid aitaksin/õpetaksin teda ise istuma tõusma. Näitas ta mulle ka ette, kuidas seda teha ja siis tõdes ta isegi, et ega palju vaja polegi, kuna Siim teeb seda juba päris edukalt. 

Pereõde uuris veel mida Siim sööb. Sööb ta meil KÕIKE. Ausalt, alustades rinnapiimast ja lõpetades kuskil vedelema jäänud salvrättidest. Okok, ega me nüüd päriselt teda ainult salvakatega toida, saab ikka päris toitu ka. 

Seda päris toitu tahab ta saada vähemalt kolm korda päevas, hommik, lõuna, õhtu. Sinna hulka siis kuuluvad igasugused pudrud (riisipuder, täisterapuder, kaerapuder jne). erinevad tuubis olevad smuutid ning puuviljad. Nind oleme hakanud andma ka seda sama toitu talle, mida ise sööme. Kartul või ja lihaga maitseb talle eriti. Poes müüdavad püreed kana ja lihaga talle ei istu, ei tea miks, aga ka Karl keeldus neid söömast. 
Noh ja siis selle päris toidu kõrvale imeb ta endiselt rinda. Päeval muidugi vähem, õhtuti ja öösel rohkem. 
Nagu näha numbritest, siis kaaluprobleemi meil pole ning areneme ka juba kenasti. 

Natuke pilte ka: 

See on täna hommikul tehtud pilt.
Ja minu arust on ta sel pildil niii äge ja armas.
Issi ükskord tegi klõpsu. :D
   


esmaspäev, 18. juuni 2018

Esinemishirm ehk kui ei saa laval sõnagi suust?



EBA on ikka päris palju kisa-kära tekitanud ning sellepärast meenus mulle näiteks see, kuidas ma ise olen laval piinlikus olukorras pidanud olema. 

Ma olen täiega selline inimene, kes võib kirjutada kõigest, öelda kõike, aga kui ma pean suure rahvamassi ees olema, siis olen ma nagu mingi pilves kana. Ausalt. 

Nimelt mingi äkki viis aastat tagasi osalesin ma Kadrina Keskkooli üritusel CADrina, see on arvutis projekteerimise võistlus ning Kadrinas ikka väga pop ja suur sündmus. 

Tuli seal siis kord, kui pidime lavale minema, õhtujuhiks oli Urmas Vaino. Ja siis tuli kord minu kätte, kus pidin midagi rääkima ja teate mida ma tegin? Ma naersin. Ma ei saanud mitte ühtegi sõna suust, ma lihtsalt naersin, nii et pisarad olid silmas. 

Üldjuhul on laval mul ikka nii, et kui küsida, mis on mu nimi, siis ma ei suudaks vist isegi sellele vastata. Ma tõenäoliselt siis ka naeraks ja mõtleks terve aja, et eeee, mida ma nüüd vastan?
Naerma hakkamine on minu põgenemine vastuste eest, haha. 

Tagantjärgi on see mega piinlik, sest kui ma lavalt ära lähen ja hakkan oma peas neid küsitud küsimusi analüüsima, siis on mul miljon ägedat vastusevarianti peas, mida võiks vastata. Aga siis on juba HILJA!

Sellepärast ma olengi blogija. Mulle meeldib oma arvamust ja tundeid väljendada, aga seda kirjutades. Muidugi, ega ma nüüd nii häbelik inimene ka pole ning mõni kord poen oma kesta seest ikka välja ka ja võin ikka väga ausalt ja otsekoheselt vastuse ka inimstele näkku öelda. 
See on vast asi mida ma peaks harjutama. Kuidas käituda suure rahvamassi ees, kui kogu tähelepanu on minule suunatud. 😁

Ma olen miljon korda mõelnud, et teeks laivi. Haha, ja siis olen nagu, "Nonono, see pole ikka üldse minu teema". Võib-olla kui ma korra teeksin, siis hakkaks asi meeldima ja võib-olal tuleks isegi välja. Aga nii kaua kui ma ikka leia seda julgust esimest sammu astuda, jään ma ikka selleks pisikeseks häbelikuks Leanikaks, kellele õudsalt meeldib tegelikult olla aus ja otsekohene. 

Esinemisehirm on saatnud mind lapsest peale. Ma ju õppisin kooli aeg klaverit ja ega siiski polnud mul pääsu esinemistest. Ma nii jubedalt kartsin neid. Ma kartsin niisama isegi klaveritundi. See on minu kind of a kiiks. 😁

Postituse pildiks on üks mõttetera: "Tee alati seda, mida Sa kardad." No põhimõtteliselt, peaks ma siis hakkama laive tegema? Mis te asjast arvate, kas te taluksite mu lõusta vastu vahtimas teile teistelt poolt ekraani? Ja veel hullem, kas te taluksite mu häält ja võib-olla mu naeru, ahha? 😁

EBA-st, haigusest ning FB-st põgenemisest


Eesti Blogiauhinnad on selleks aastaks läbi. Huhh, finally!
Ma olen ikka üks kummaline inimene. Suurte asjadega on alati nii, et kuu aega enne üritust olen ma täiega excited, paar nädalat enne üritust hakkan ma juba kahtlema, kas minna või mitte minna ning kui üritus kätte jõuab, siis ma lihtsalt ei lähe. Ja kui üritus on läbi, siis olen ma täiega kurb, et ma ei läinud. 

Paar nädalat enne blogiauhindasid rääkisin ma Janega, ja ütlesin talle, et võin kihla vedada, et kui see päev kätte jõuab, mõtlen ma endale mingi haiguse külge ja lihtsalt ei tule. Muidugi, seekord "joppas" ning  haigust endale külge ma mõtlema ei pidanud, sest ma päriselt jäin 10 päeva tagasi haigeks. Köha, nohu ja palavik. Suvel, jesh!

Esimestel päevadel olin ma nagu elav laip, sest palavik oli minust jagu saanud ja mu põhimõtteliselt voodihaigeks teinud. Kui aga töönädal kätte jõudis ning Henri tööle pidi minema, ei olnud mul muud valikut kui end kokku võtta ning voodist üles ajada, sest lastega peab ju tegelema, olgu ma või ühe jalaga hauas, sellest mul pääsu pole. 

Kuigi ma olin päriselt haige, oli mul ikkagi vajadus põgeneda blogiauhindade ja inimeste eest ning nii ma siis reede õhtul logisingi Facebookist välja ja ei läinud sinna kuni tänase päevani. See on mul juba nagu mingisuguseks "kaitserefleksiks" välja kujunenud. Kui ei taha inimestega suhelda, siis lihtne, login aga Facebookist välja ning naudin seda, et ei peagi päevas rohkem kui ühe korra oma telefoni laadima. 

Muidugi kui ma täna Facebooki lahti tegin, vaatas mulle sealt vastu hulk kirju ning teateid, aga otseselt ma ju millestki ilma ei jäänud. Pigem võitsin! Võitsin juurde kvaliteetaega, mida nautida koos oma perega! 

EBA-st siis nii palju, et Pere-ja beebiblogide kategoorias sain ma viienda koha! Juhuuu, party up! Mega nice ikka, et 218 inimest mulle oma hääle raatsisid anda. Poleks uskunudki, et mu blogi nii paljduele korda läheb. Järgmisel aastal, uue hooga!
Hetkel olen ikka täiega õnnetu, et ma ei saanud minna, sest oleks ikka tahtnud oma silmaga need toredad ja ägedad inimesed üle kaeda!
Aga ma loodan, et järgimine aasta olen ma juba julgem, tegijam ja lähen kohale ja võidan ka midagi!  😅

neljapäev, 7. juuni 2018

Meil on üks unistus

Ma olen päris palju maininud, et me elame väga väikeses korteris, natuke üle kahekümne ruuduses. Üks tuba, kokku ehitatud köögiga. Mõneti mulle meeldib siin väga elada, sest ma tunnen end siin päriselt koduselt. Mõnus, hubane, pisike korter.

Teisest küljest meie, nüüd siis viielikmelisele perele, jääb see korter pikas perpektiivis ikkagi väikeseks. Lapsed kasvavad, tahavad rohkem liikuda, joosta ja möllata. Siin on see võimalus piiratud. Saaks siis Karl Hendrik vähemalt õues rahumeeli joosta ja möllata, aga seegi võimalus on piiratud. Piiratud selle nõmeda naabri pärast, kellest ma paar postitust tagasi kirjutasin. Postitust selle kohta saad lugeda SIIT.

Mida siis teha? Kuskile suuremasse keskküttega üürikorterisse kolida ei tahaks, sest esiteks pole keskküte üldse minu teema ning teiseks oleks see mõtetu raharaiskamine.
Seda olen ma ka öelnud, et laenuinimene ma pole ning maja jaoks laenu võtta pole meil plaanis. Korraks ma paar nädalat tagasi ikkagi mõtlesin sellepeale, aga matsin selle mõtte siiski ruttu maha.
Nüüd ongi jäänud mulle ikkagi see üks ja ainus idee, koguda raha ja osta maja. Aga seda ideed olen ma natukene siiski muutnud. Nimelt, algselt oli meil plaanis paar aastat koguda ning siis mingi vanem ja odavam maja soetada. Aga nüüd oleme juba hakanud kaaluma sellist ideed, et ajaks selle suvega kuskil 3000-4000euri kokku (mis pole tegelikult üldse raske) ning otsiks endale maja, mida saaks järemaksuga osta. Annaks need mõned tuhanded sissemaksuks ning siis leiaks mingi sobiva summa, mida iga kuu edasi maksta.
Teine idee on, et me kogume kuni järgmise aasta suveni raha ning siis ostame mingi 10 000euri maja.

Jaa, ma tean küll, nüüd tuleb jutt, et odavad majad vajavad ka raha, et seda renoveerida jne. Aga usun, et kui me oleme ikka piisavalt säästlikud, tuleksime sellega toime küll.

Nii palju kui ma olen KV-s tuhninud, olen ma siiski tähelepannud, et ikkagi inimesed on nõus oma maju järelmaksuga müüma. Seda siis ilmselgelt notariaalselt kinnitatult, et asi oleks ikka igati aus.
Ja nii palju kui me oleme Tapa vahel ikka ringi jalutanud, oleme me märganud, et ikka VÄGA paljud majad seisavad lihtsalt tühjana.

Selles kõiges saate Teie, kallid lugejad meid ka natuke aidata.

Näiteks:
1) Klikkides mu blogis olevatele reklaamidele, (kui need teile huvi pakuvad), teenin ma teie peale natuke raha.

2) Liitudes Bonuswayga, minu soovituslingi kaudu SIIT, ning sooritades oma esimese ostu läbi Bonusway mõnest e-poest (kasvõi Hansapostist), millest Sina teenid vähemalt 1€ boonust, teenin mina oma kontole 4€.

3) Umbes kuu aja pärast hakkab pihta marja-seene hooaeg ning ostes minu käest marju-seeni, võite kindlad olla, et just see raha lähebki meie uue kodu fondi. Vaata lähemalt FB-st: Leanika Metsasaadused

4) Kui Sa tead kedagi, kes teab kedagi, kellel on seismas tühjalt ning kasutult mingi maja ning ta oleks nõus selle meie perele NOTARIAALSE järelmaksuga müüma, siis võta minuga ühendust!!! (Asukoht võiks olla Lääne-Virumaa)

Raha me kelleltki küsima ei hakka, sest me oleme selleks liiga uhked. Ning võlgu kellelegi ka jääda ei tahaks. Aga selliste pisikeste asjadega saate te ikkagi meid aidata sammukese lähemale meie suurele unistusele.

kolmapäev, 6. juuni 2018

Ma olen nagu kössivajunud jahukott



Ma ei tea, kui hästi Te mäletate, et ma märtsis kurtsin, kui väsinud ma kogu aeg olen. Käisin lausa arsti juures ning lasin mõndasid näitusid kontrollida, et teada saada oma väsimuse põhjus, aga mingit tarka vastust ma siiski ei saanud. (Neid postitusi saad meelde tuletamiseks lugeda SIIT ja SIIT). 

Ma ei saa küll väita, et see jube väsimus mu elust kadunud oleks, aga tunnen ma igal juhul end paremini kui mõned kuud tagasi. Vähemalt väsimuse koha pealt. 

Aga uskuge või mitte, väsimusest on hullemaidki hädasid. Ning üks selline hull häda on mind nüüd ka tabanud. SELJAVALU, igapäevane, KOHUTAV seljavalu. 

Ja ma tean ka millest see tingitud on. Suuresti imetamisest. Siim Saab laupäeval kaheksa kuuseks ning sellest ajast saadik olen ma olnud imetamise ikkes. Aga kuna minu jaoks on algusest peale olnud mugav imetada istukil, kui pikali, siis olengi ma põhimõtteliselt kaheksa kuud jutti pidanud istudes imetama. See on korralik koormus seljale ja ma ise tunnen, milline kössivajunud junn ma olen. Ausõna. 

Kui mul ikka meelde tuleb, kui küürus mu selg on, siis lükkan selle sirgu ning oi kui hea tunne see on. Nagu venitaks selga. (praegu just oli taaskord selline hetk)

Kord kuus olen ikka mehelt välja nuianud 5 minutit seljamazaaši. Aga ta üldjuhul ei viitsi seda teha. Olen lausa mõelnud, et läheks kuskile päris mazööri juurde, aga see on siiani ka jäänud vaid mõtteks. 

Tõenäoliselt peaksin ma hakkama tegema erinevaid harjutusid seljale, aga ma olen laisk ning mitte motiveeritud. Ma võib-olla isegi viitsiks neid harjutusi teha, aga ma ei viitsi neid välja otsida netist. Võib-olla trennihuviline viitsib mulle mõnda head harjutust jagada. :D

Jube inetu on ikka oma küürus rühiga välja näha nagu mingi Quasimodo. Meil on söögilaua kõrval peegel ja alati, kui ma söön ja juhuslikult peegli vaatan, ajan selja sirgu. Aga ega ma kaua seda sirgena jõua hoida, sest seljavalu saab minust võitu.

Mida ma peaksin seljavalu vastu tegema? Jagage erinevaid seljaharjutusi. 

Puhkus lasteaiast: Mida teha kui naaber ei luba mu lapsel elu nautida?


Nii Marimell kui Jane rääkisid oma blogis, et nende lapsed jäid lasteaiast suvepuhkusele. Ega Karl Hendrik'ki sellest puhkusest "pääsenud". 

Meil on selline tore lasteaed, et aastas kaks kuud saab võtta kohamaksuvaba puhkekuud. See tähendab et kaks kuud võib laps kodus istuda, ilma et vanem peaks sentigi maksma. 

Kuna juulis algab marjahooaeg, siis otsustasin, et Karl puhkab terve juuni. Just marjahooaja tõttu, ei saa ma Karlile tervet suve pakkuda kodus istumiseks, aga usun, et see pole ka midagi hullu, sest Karlile meeldib tergelikult lasteaias käia. 

Samas tuleb puhkus lasteaiast lapsele siiski kasuks. Just sellepärast, et mitmeid kuid on ta pea iga päev pidanud ühtesid samasid nägusid põrnitsema, ühtede samade mänguasjadega mängima jne. Puhkus on puhkus. 

Aga ikkagi pole Karl Hendrik kodus. Hetkel on ta reedest saadik maal olnud. Mul oli tegelikult kindel plaan hoida teda vähemalt nädal kodus endaga ja siis saata vanaema juurde, aga eluolud sundisid teisiti. 
Nimelt konflikt naabrinaisega. 
Aga enne sellest konfliktist rääkimist, pean ma siiski poolteist kuud ajas tagasi minema ning rääkima samal teemal ühe loo. 

Kui me kevadel aiamaad tegime, siis lasin ma Karlil rahumeeli veega sulistada, võttis oma pisikese kastekannuga tünnist vett ja lödistas. No mis seal siis on, riided saan ma iga kell ära pesta ning see ongi ju lapsepõlv, kui laps saab elu nautida. Ega vesi pole tikud, millega laps mängida ei tohiks. Aga all korrusel elav naabrimutike kukkus kisendama, et miks me laseme lapsel veega mängida. riided on läbi märjad jne. Algul ma ei teinud sellest välja ja ei öelnud midagi, aga kui ta ikka muudkui kaagutas sellepärast, võtsin ma Karl Hendriku ja läksin temaga vihaselt tuppa. Äärepealt oleksin mutile veel käratanud, et kaevaku ise nüüd mu aiamaad. 
Ja peale seda on kogu aeg sama jama nagu Karl õue tuleb, võtab mutike kohe kaitsehoiaku oma veetünni osas ning kukub kaagutama, et "ärge laske tal sinna minna, ärge laske tal seda teha" jne.
Ausalt, üks hetk väsitab see ära. 

Reedel oli Karlil esimene vaba päev lasteaiast ning panin hommikul kohe lapsed riidesse, võtsin koera kaenlasse ja läksin nendega õue. Võtsin koera õue just seetõttu, et ta saaks seal oma ihuhädad ära teha ning joosta ning ennast väsitada. Aga siis tuli mutike, võttis ta sülle ja kukkus nunnutama. Karl Hendrikule ilmselgelt see ei meeldinud ning ta tahtis koera naise käest ära võtta, aga naaber ei andnud. Sellepeale Karl vihastas ja võttis pingilt muti kohvitassi ning viskas koos kohviga põõsasse. 

Ja siis hakkas pihta. Mutike lõi käega vastu Karli kätt ning ütles "Kuradi poiss, miks Sa nii teed, üle mõistuse käib?" ning sammus siis vihaselt tuppa. 

Ja mõelge, sel päeval oli lastekaitsepäev, kui irooniline. 

Aga ise ta provotseeris Karli, sellega et ta koera endale sülle võttis ning keeldus teda Karlile andmast. Mina muidugi ka vihastasin sellepeale, et kes ta on, et minu lapsega nii käitub ning kutsusin enda alumise naabrinna enda ja lastega jalutama, et me jumala eest ei peaks lastega seal hoovi peal olema. 

Siis helistas mulle mu ema. Küsisin siis temalt, et millal ta Karli enda juurde tahaks ning ema ütles rõõmsalt, et "kasvõi kohe". Rääkisin talle ka sellest intsidendist ning ema ütles, et too muidugi aga laps siia. 
Olin tunnikese Karliga mänguväljakul, lasin tal seal möllata ning siis paningi asjad kokku ning viisin ta maale oma ema juurde, kus ta saab teha seda, mida hing ihaldab. Mängida liiva, vee, konnade või millega iganes. Seal saab tunda ta ennast vabana, seal on ruumi joosta. Ema on mitu päeva telefonis kiitnud, kui tublilt Karl Hendrik ise kõiki ta taimi kasvuhoones ja peenral kastab. Muidugi, laps tunneb maal ennast vabana, pole mingit mutikest, kes kogu aeg teda keelaks. 

See ongi lapsepõlv. 

Kas teie lapsed puhkavad lasteaiast? Kui kaua? 

Keelebarjäär - kui 300€ väravad paigaldatakse pea 2300€ euri eest! 🤔

Tänast postitust ajendas mind tegelikjult kirjutama üks Eesti Ekspressi artikkel, umbkeelsuse kohta.
Mina räägiksin heameelega Teile oma päris isiklikust kogemusest, kus inimesed üksteisest mööda räägivad tänu sellele, et üks räägib ainult eesti keelt ja teine vene keelt. 

Teadavasti räägib meie kortermaja ühistu esimees täielikult ainult vene keelt. Raamatupidaja on ka venelane, kuid natukene siiski oskab eesti keelt ka. 

Eelmise aasta ühistu koosolekul tõstsime remondiraha, eeldusega, et lõpuks hakatakse siin ka midagi liigutama, et ehk saame kunagi oma majale ka uue fasaadi näiteks? Too koosolek toimus eelmise aasta mais. Karl Hendrik oli üle aastane ning kuna maja ees puudus jalgvärav, siis palusime, et suveks pandaks meile ka see sinna ette. Sellepärast, et kui ma lapsega õue tulen, ei peaks ma kartma, et ta jookseb aiast välja sõiduteele. Veel oli koosolekul juttu, et äkki organiseeriks aimaade taha ka võruguga aia, et võõrad koerad ei saaks pidevalt meie aeda joosta ja oma häda teha. Koosolek oli paljulubav ning jäime siis ootama muutuseid. 

Kui aga oktoobriks mitte mingit muutust toimunud polnud, siis kirjutasin kirja ühistule, mida näete alljärgnevalt. 




Ühesõnaga meil olid olemas maja ees autoväravad, mille kõrval oli jalgvärava auk. Vanadest autoväravatest pole mul kahjuks paremat pilti kui see:

Ei olnud neil vanadel autoväravatel häda miskit. 
Ainus mis me soovisime, oli jalgvärav sinna. Kui kuskil kaks nädalat hiljem, kui lumi oli juba maas, tulid mingid vennikesed, tõstsid vanad autoväravad eest ära ja toppisid maasse mingid postid. Seda tehtid kuskil max tund aega. Siis läks jälle hulk aega mööda (no ikka mingi nädal kindlasti) ja tuldi paigaldati meile uued autoväravad ja jalgvärav, mis ise maksavad kokku max 300€. Ka seekord tegid mingid mõttetud kahtlased vennikesed tööd vaid max kaks tundi. 




Ning ops meie selle aasta ühistukoosoleku eelmise majandusaruande peal on kirjas väravate hinnaks 2232€. Jah Te lugesite õigesti, kaks tuhat kaks sada kolmkümmend kaks! EUROT!
Oleks need siis kvaliteetsed väravad, aga ei, väravad ei läinud vahepeal kinnigi, sest värav oli ära vajunud. Link logiseb küljes nagu ma ei tea mis asi ning kõik see läks maksma terve meie eelmise aasta kogutud remondiraha. 

Palusime üht väikest jalgväravat, aga saime hoopis uued autoväravad pealekauba ning mille pähe? Soovitud aia pähe, mida me soovisime üldse aiamaade taha. 

Palud lusikat, saad kulbi. Palud klaasikese vett, saad terve kuubi. Ja kõike sellepärast, et inimesed räägivad üksteised keele pärast mööda. 


Need on siis meie uued väravad. 2232€. Mille me oleksime võinud ise osta max 300 euri eest ja oma maja meestel lasknud paigaldada parema kvaliteediga, kui see pask siin.




esmaspäev, 4. juuni 2018

Ma ei osta (vist) iialgi enam ühtegi burgerit ... 🍔



... sest, et miks ma küll peaksingi neid burgereid ostma? Miks, kui ise tehtud burger on palju odavam ja palju maitsvam. 

Me olime laupäeval laisad. Karl Hendrik on maal vanaema juures ja ei tulnud meil õhtegi head ideed ka mida süüa võiks teha. Läksin siis tühja kõhuga Konsumi. Kõndisin lettide vahel, no ei isutanud midagi. Kuniks ma leidsin saialetist -50% allahindlusega Leiburi Burgeri kukklid. Pirn lõi kohe peas põlema ning viskasin kuklikoti korvi. 

Siis sammusin kiiresti pihvide letti ning silma jäid Tallegi kanaburgeripihvid. Ma polnud neid kunagi proovinud ja mõtlesin, et teeme ära. Ja siis läksin maksma ja sammusin koju. 
Kodus oli eelmise päeva ühepajatoidu jaoks ostetud kapsast alles. Hakkisin selle ära, viskasin saiad ja pihvid ahju sooja. Siis otsisin välja kohvifiltrid, sest keegi tark kunagi ütles, et neid saab väga edukalt  burgeritaskutena kasutada. 

Miksin valmis majoneesi ja ketsupi kastme. Määrisin saiapoolikud kastmega kokku, lükkasin need kohvifiltrisse, vahepeal viskasin pihvile veel juustuviilu peale, et see sinna peale sulaks ja siis panin pihvi koos juustuga purgeri vahele. Leidsin veel külmikust kurgisalatit, mida ma siis burgeri vahele panin. Siis panin oma valmis hakitud kapsa sinna ning kõige peale ohtralt kastet. 

Ja see burger tuli, IMEHEA. Peaaegu sama hea, kui Viitna Kadaka burger, aga ainult palju parem! Peaaegu sama hea, kui Hesburger, aga paljupalju parem!

Niiet, nüüdsest ma enam kuskile Hessi ei kibele, vaid lähen hoopis Konsumis, SEST ühe burgeri hinnaga saan ma ise tehes nii umbes 6-8 burgerit? :D

Need Leiburi burgerikuklid on küll väga maitsvad. Määri sinna peale mida tahes, pane vahele mida iganes ning tulemuseks saad midagi IMEMAITSVAT!

Ma loodan, et nüüd Hess ja Mac mu postituse pärast pankrotti ei lähe. 😂

Eesti lipu päev



Kas Te teadsite, et täna on Eesti lipu päev?  See päev märgib Eesti lipu emalipu õnnistamist Otepääl Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna 23. mail 1884 (uue kalendri järgi 4. juunil).

Aga kas te olete üldse kursis, millal peab/võib lipp lehvida? Kuidas määrdunud lipp tuleb hävitada? jne

Eesti lipu heiskamise ÕIGUS (mitte kohutus) on igalühel, kuid seejuures peab järgmina lipukasutamise head tava. Sa võid lippu heisata kasvõi iga päev, kui tahad ära märkida oma elus mõnda tähtsat sündmust. Eesti lipp heisatakse alati konkreetsel põhjusel. Lippu heisatakse üldjuhul päikesetõusul. (Kui päike tõuseb peale kella kaheksat hommikul, siis heisatakse lipp kell 8.00). Lipp langetatakse päikeseloojangul või hiljemalt kell 22.00, kui päike peaks loojuma peale seda kellaaega. 
Miks sellised kindlad kellaajad lipu heiskamisel ja langetamisel? 

Põhjuseks on lihtne arusaam, et Eesti lippu pimedasse lehvima ei jäeta. Pimedas ei märgata hästi lippu ning lehvima unustatud lipp kaotab lipu heiskamise mõtte. 

Erandlikult ei lanegatata Eesti lippu jaaniööl ja seda ei pea ka valgutama, sest jaaniöö on kokkuleppeliselt aasta valgeim öö, mil täielikku ööpimedust ei saabugi. 

Lipupäevadel on KOHUSTUS heisata lipp kõikidel riigi ja kohalike omavalitsuse asutustel ning avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel. ÜHTSUSTUNDE VÄLJENDAMISEKS võivad lippu heisata ka kõik teised!

Heisatav lipp peab olema puhas, terve ning selgelt eristuvate värvidega. Kui lipp on siiski liiga määrdunud või rebenenud, loetakse see kasutuskõlbmatuks nign see tulebsündsal viisil hävitada. Selleks tuleb lipukangas lõigata laidepidi lahti ning seejärel need riidetükid mitteavalikult põletada või visata diskreetses pakis prügikasti. 

Mina igaljuhul ronisin täna hommikul redeliga maja najale ning heiskasin lipu.

Kas Teie heiskate lippu? 

Tasuta saadud asi anna tasuta edasi

Paljud inimesed on väga suuremeelsed ning annavad tasuta oma vanu asju ära, inimestele, kes neid vajavad ning ise endale neid lubada ei saa. Ei ole see eestlane midagi nii kitsi ning siiski veel leidub inimesi, kellele meeldib teisi aidata. 



Facebookis on kaks toredat gruppi: Abivajajad-heategevus ning Tasuta kraam
Grupp Abivajajad-heategevus on suunatud siis just sellistele inimestele/perekondadele, kes ise endale rahalise seisu tõttu asju soetada ei saa. Igal piirkonnal on oma administraator, kes siis teeb kindlaks, kas abivajaja on päriselt ka abivajaja. 

Tasuta kraami grupp on aga grupp, kus inimesed lihtsalt tuimalt annavadki asju tasuta ära. Noh a'la ostsid endale uue köögimööbli, vana saaks veel kasutada, ära visata ei raatsi, siis panedki pildid Tasuta kraami gruppi üles ning küll leidub lõpuks keegi, kes seda endale soovib. 
No kellele ei meeldiks saada mõnda vajalikku asja tasuta? Ikka ju meeldib. 

Aga minu raust kuskilt jooksevad piirid. 

Nimelt on palju inimesi, kes teiste asjade pealt kasu tahavad teenida. Krahmavad tasuta asjad endale ja siis panevad need müüki. Samas, kui keegi, kes seda asja endale oleks väga vajanud, jääb tühjade pihkudega. Mina arvan küll, et kui Sa võtad vastu kelleltki tasuta mõne asja ning lõpuks avastad, et Sa seda siiski ei vaja, tuleks see tasuta edasi ka anda, mitte müüa. Ma olen ise saanud palju tasuta riideid. Ükskord siis tegin kapitühjendust ja mõtlesin, et müüks mõned asjad maha, aga siis hakkas teatud (ehk siis tasuta saadud) riietega südametunnistusele koputama. Otsisin siis inimesed, kes neid vajaks ning andsin need täitsa tasuta edasi. 

Täpselt niimoodi olen ma ka andnud ära Siimule väikseks jäänud riideid ära. Ning ma arvan, et selline ongi õige tegu, tasuta saadud asjad tasuta edasi anda. Sest, kes teab, iga heategu tuleb ehk kunagi ringiga tagasi. 

Ma olen üldjuhul ikka kahekäega inimeste abistamise poolt. Kui ma ikka tean, et keegi vajab abi, ise endale midagi lubada ei saa ning minul on vajalikud asjad kasutult seismas, annan ma need heameelega ära. Kahe otsaga asi, mina saan kodus ruumi juurde ning eelkõige saan ma kedagi aidata.

PS: See postitus ei käi tasuta võidetud asjade kohta. A'la kui võidad tasuta kohviaparaadi ja Sa seda ei vaja ning, et siis peaksid selle tingimata tasuta ära andma. Selles pole minu arust midagi halba, kui uusi/tutikaid asju edasi müüa mingi väikese raha eest. :)

pühapäev, 3. juuni 2018

Lastest ja magamisest

Kui ma sain teada, et meie perre sünnib teine laps, siis valdas mind ääretu hirm. Ma päriselt kartsin teist last saada. Ei, mitte sellepärast, et sünnitamine oleks nii jube või, et lapse kasvatamine oleks nii üle jõu käiv. Aga hoopis seetõttu, et ma kartsin unetuid öid ning lapse magama panemist. 

See hirm tekkis mul sellepärast, et Karl Hendrikuga oli esimene aasta ikka päris raske. Ta jäi magama kas süles kussutades või turvatoolis kõigutades. Selline pidev suure raskuse käes hoidmine, võttis minult igasugu jõuvarud ning ma olin niiiiii väsinud. 

Kui ma sain teada, et ootan teist last, mõtlesin ma, kas ma jaksan? Kas ma jaksan veel üle aasta kedagi süles kõigutaa või turvatooliga magama äiutada? 

Kui Siim Sander sündis, siis muutus aga kõik. Ta oli Karl Hendrikuga nagu öö ja päev, võrreldes oma suure vennaga on Siim palju palju vaiksem. Ning temaga on palju kergem. Ausalt, kui ma teaksin, et kõik lapsed on sellised vanad rahud, siis võiksin ma kasvõi kümme last saada.

Esimesed kuud olid natuke keerukad. Siim jäi magama siiski kussutades, teda küll ei pidanud kussutama pool tundi, nagu Karl Hendrikut, õnneks!

Kuskil 5-10 minutit ja laps magas sügavat und. Kui aga Siim hakkas juba raskemaks muutuma, tundsin ma, et ka see 10 minutit on minu jaoks liig. Siim Sander oleks nagu lugenud mu mõtteid ja tundeid ning hakkas plaks iseseisvalt magama jääma. Nüüd ongi nii, et kui Siim hakkab silmi hõõruma, on üsna tõenäoline, et tal on uni. Siis tuleb talle rinda anda ja voodisse panna ning tema sinine pehme tekk kaissu anda. Üldjuhul, kui ta hakkab vähkrema ja jorisema natuke, siis ta kohe magama ei jäägi, vaid tahab veel rinda saada. Kui kõht on piimast täitsa pungil, võib rahumeeli panna ta voodisse ning laps magab, nagu nott!

Kaisus pole Siim Sander meil kordagi selle kaheksa kuu jooksul maganud. (Välja arvatud siis esimesed kaks ööd haiglas.) Magab ta täitsa oma võrevoodis, mis on meie voodi kõrval. Mulle meeldib voodis laiutada ning sellepärast mulle üldse ei meeldi, kui lapsed mu kaisus magaksid. Vahel Karl Hendrik ronib meie kaissu magama. Sel juhul olen ma nii kaua üleval, kui ta sügavasse unne jääb ning siis tõstan ta tema enda voodisse.

Nelja kuu pärast, kui Siim on aastane, siis tõneäoliselt vahetame me võrevoodi tavalise voodi vastu välja. Karl Hendrikuga oli samamoodi, nagu poiss aastaseks sai, hakkas ta tavalises pikendatavas voodis magama. Minu arvates laps tunneb siis end iseseisvamalt. 

Aga teema kokkuvütmiseks võin ma öelda, et kõik lapsed on ikka nii erinevad. Kui üks laps kisab, siis ei tähenda see, et teine laps ka kisab. Või vastu pidi, kui esimene laps on vait kui sukk, ei tasu kohe loota, et teine laps samasugune tuleb. Teine võib-olla kisab kahe eest. 😂

Lapsevanem olla, on parim tunne maailmas, mis sest, et vahel tahaks hoopis magada, selle asemel, et mähkmeid vahetada või mänguasju kokku korjata. 
Lapsed on elu õied, nii on ja nii jääb! 🌺