kolmapäev, 23. mai 2018

Naabrite trall jätkub: Kalevipoeg on Soomest tagasi

PILT

No need probleemid uue naabirga ei saa kuidagi otsa. Uus kuu ning tema kallis poeg tuli Soomest jälle siia maile. Taksoga, ja täiesti purjus. Esialgu ei pannud ma tähelegi, et keegi jälle siin on, sest ma veetsin laste ja tuttavatega õues aega grillides. Aga kui tuppa sain, hakkasid esimesed märgid, et Kalevipoeg tagasi on, end ilmutama. 

Istun rahulikult voodis ja imetan Siimu, kui tunnen, kuidas voodi mu tagumendi all konkreetselt väriseb. Teisel hetkel kuulen, kuidas nõud kapis ning põrand jalge all värisevad. Tore, maavärin otse Soomest. 

No värin värinaks, elan üle ja olen harjunud, et vana maja ning iga liigutust on hästi tunda. 
Aga siis ma küll vihastasin, kui ma rahulikult lastega multikaid vaatan ja keegi täiesti jõust vastu mu seina taob. Ok, rahunesin maha ja mõtlesin, et pole hullu. 

Läheb siis max pool tundi mööda, kui jälle kõlavad vastu mu seina valjud paugud. Mis pagana päralt seal toimub? Tõusin püsti ja kopsisin vihaselt rusikatega vastu. Vaikus. Ei tea kas mõjus?
Ah, mida ma õige unistan. Lootus on lollide lohutus nagu öeldakse. 
Üks hetk kuulen, kuidas all korrusel käib jälle madin. Tegin oma korteri uske lahti ja läksin trepile piiluma. No muidugi allkorrusel elava vanema naise (kelle korteri üleval siis Kalevipoeg hetkel pesitseb) ukse taga seisab poolpaljas mees. Püksid jalas, ülakere paljas, kole õllekõht rippumas, seisab käed puusas ja jõllitab. Läksin uuesti tuppa. Aga kui ta ikka ei jätnud seda allkorrusel elava naise ukse taga madistamist, siis läksin uuesti välja.

Mees kopsib uksele ja ütleb "Pange see telekas juba vaiksemaks"
Hõiskasin siis talle, et "Mis see telekas teid häirib?"
Mees sellepeale: "Mingid sugulased olete või?"
Vastasin, et: "Ema on Sul sugulane. Meie normaalsed inimesed saame lihtsalt siin trepikojas üksteisega hästi läbi."
Kalevipoeg jätkab: "Ma tahan, et ta selle teleka vaiksemaks paneks juba"
Mina see vastu: "Ja mis jaoks? Kas mina käsin Teil end voodi külge kinni siduda ja mitte toas liikuda, et meil kapis nõud ei väriseks?"
Kalevipoeg ülbelt: "Ma käin siin ikka jõle palju ka"
Mina: "No vahet pole, kes seal kõnnib, ikka nõud ju kapis värisevad. Niiet ärge trampige"
Kalevipoeg jätkab: "Pange kuskilt siis see telekas vaiksemaks"
Mina juba üpris tigedalt: "Ei pane vot. Las mängib, öörahu hakkab kell 23.00. Kui tahate võin enda teleka heli ka põhja panna. Tahate seda või?"
Kalevipoeg: "Jaa muidugi pange."
Läksin siis tuppa ja kuulsin, kuidas mees ka hakkas trepist üles tulema ja pobises midagi. Küsisin, et "Mida?".
Siis vastas, et "ootame siis öörahu". 

Noh muidugi peale seda intsidenti on kõrvalkorterist veel päris mitu korda kostunud valju häälset rääkimist ja minu seinale koputamist.
Ausalt öeldes, ma isegi enam ei viitsi vihastada. Aga kui mul selle kolina peale lapsed üles peaks ärkama, siis hoidku see Kalevipoeg piip ja prillid, sest siis saan ma küll tigedaks.
Ning ootame siis öörahu! Sest kui siis ka see trall ei lõppe, kutsume külla taas politseionu. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar