teisipäev, 29. mai 2018

Miks mõni inimene ei mõtle oma lastele??


Ei pea vist mainimagi, et kõik inimesed on erinevad. Kõigil on oma unistused, oma eesmärgid, oma arvamused jne. 
Samamoodi on ka inimeste ellusuhtumine täiesti erinev. Mõnel on elust ükskõik, mõni naudib elu täiel rinnal. Mõni joob iga päev alkoholi, teine elab selle nimel, et lastel oleks soe toit iga päev laual.
No nii erinevad elud ümbritsevad meid.

Minu arust inimese igapäevased käitumise rutiinid näitavad ära, mis inimesega tegelikult tegu on.
Kui Sul on kodus ootamas pere ja lapsed ning Sa ostad oma viimase nelja euri eest neile süüa, siis näitab see, et pere on Sinu elus esikohal. Kui Sa aga ostad viimase nelja euri eest hoopis suitsupaki, siis see näitab mida? Ikka seda, et las lapsed nälgivad, peaasi, et Sa ise saad oma vajadused rahuldatud.

Kui palju on siin samas väikeses linnas neid peresid, kus lapsed on õnnetud, sest vanemad raiskavad raha mõttetustele. Lapsed on õnnetud, sest peavad sööma igapäev kiirnuudleid, kui sedagi.

Uskuge või mitte, aga siit samast minu kodust mõned sajad meetrid edasi on perekondi, kellel raha jagub selleks, et juua, suitsedada, teha narkotsi, aga mitte selleks, et maksta arveid ja toita oma lapsi.
Nii kurb on. Kui mul oleks suur maja, siis võtaksin ma vist kõik sellistes perekondades kasvavad lapsed enda juurde, söödaks neil iga päev kõhud täis ja hoolitseks nende eest.

Narkoprobleem on selles väikeses linnas nagu Tapa väga suur. Ma ausalt tean rohkem inimesi, kes tarbivad narkootikume, kui selliseid inimesi, kes ei tarbi. Ja taaskord, uskuge või mitte, sellised narkomaanid on pereinimesed. Inimesed, kellel on väikesed lapsed kodus kasvamas. Mul on sellistest inimestest ükskõik, aga lapsed??? Mis elu ootab ees neid lapsi, kui vanemad peaks surema näiteks üledoosi? Ma olen päriselt õnnetu, sest inimesed ei mõtle üldse oma lastele. Nad ei mõtle, mis saab nende lastest, kui nendega juhtub nende endi astutud sammu tõttu mingi õnnetus.

Olen minagi pidanud lapsepõlves nägema palju joomist ja ausalt, ma ei joo ise just seetõttu, et ma ei tahaks kunagi oma lastele sellist elu, nagu olen mina pidanud elama. Minu jaoks on lapsed kõige tähtsamad. Ja tähtis on, et neil oleks kõht täis ja hea olla.

Üks päev kui ma poes käisin, trügis leti järjekorras minust ette üks täiesti purjus meesterahvas, kellega koos oli umbes viie aastane poiss. Mis te arvate mida ta ostis? Pudeli viina muidugi. Ja siis tuigedas ta mingi purjus seltskonnaga minema, laps järgi lonkimas.

Nii õudne ja kurb on vaadata seda. Ja teada, et lastega inimesed on nii hoolimatud ning ei suuda laste nimelgi oma pahedest loobuda. Kurb.


esmaspäev, 28. mai 2018

üks kohustus ajab teist taga 🤦‍♀️



Eelmise postitusega seoses tahaksin tegelikult veel natukene mõtteid mõlgutada ja kirja panna. 
Nimelt, mulle on ikka väga palju öeldud kui tubli ma olen ning küsitud, kuidas ma kõike jaksan teha?
Ärge mõistke mind valesti, ma ei tulnud siia end kiitma. Neid lauseid on öelnud teised inimesed minu kohta. 😂
Ning väga tihti olen ma leidnud end olukorrast, kus ma mõtlen, et "MA ENAM EI JAKSA!" Või et "Mu õlgadel on liiga raskem koorem". Jnejne.

Kohustusi on mul ju tegelikult palju, aga samas kindlasti mitte vähem, kui mõnel teisel mitme lapsega emal. 

Üks laps tuleb viia hommikul lasteaeda, õhtul ära tuua. Päeval koristada, aiamaad kasta, rohida. Pesu pesta, jälle koristada. Beebiga (kes polegi enam nii beebi) tegeleda, teda toita, temaga mängida, teda õpetada, temaga rääkida, teda lohutada, mähkmeid vahetada, temaga jalutada. 
Poest süüa osta, mõelda mis süüa teha, söök õigeks ajaks valmistada. Lapsi pesta, nende küüsi lõigata. Silma peal hoida, et keegi endale midagi sobimatut suhu ei topiks, või näppe kuskile vahele ei jätaks. 

Aga see pole kõik. Oma pere kõrvalt on mul kohustus ka emaga poes käia. Surnuaeda korras hoida, seal kasta.

Ja vot, vahel kasvabki kõik üle pea. Mu akud saavad tühjaks. Mu närvid on läbi. Ma olen väsinud, tahaksin magada, aga kurat, õuest nööri pealt on veel pesud korjamata. Ja söök külmkappi panemata, nõud pesemata.  jnejne 😅 
Üks kohustus ajab teist taga ning ma tunnen end üksikuna, sest kõik kohustused on ühtäkki langenud just minu õlule. 
Samas, see on ELU. Lapsed oli minu enda valik. Ning ega vinguda ei ole mul ka õigus. Kuigi vahest tahaks sedagi teha. 😅


tööl koos lapsega 😯


Tegin reedel midagi hullumeelset ning läksin Tristvere kohvikusse tööle, koos lapsega. Hullumeelne just seetõttu, et ma ei kujutanud üldse ette, kuidas see päev peaks toimima, kuna Siim saab ju endiselt rinnapiim.

Tööl olin kokku 7 ja pool tundi, millest esimesed poolteist tundi olime Siimuga täitsa kahekesi, peale seda tuli mu kullakallis Brenda Siim Sandrit hoidma. Kuna Siim oli hommikust saadik üleval olnud ja ma võtsin igaks juhuks vankri kaasa, siis ei kulunud Brendal kümmet minutitki, kui Siim juba vankris rõõmsalt põõnas.

Õnneks siis selle kõige hullema ja pingelisema aja kohvikus - ehk siis lõuna, Siim magas. Kokku magas ta vist esimese jutiga umbes 2,5 tundi.
Siis läks Brenda Siimuga küla peale, võttis püree kaasa ning mina jäin edasi tööd tegema. Terve selle peaaegu kaheksa kuu jooksul, mil Siim on olemas olnud, pole ma temast nii pikka aega eemal olnud.
Mingi hetk tekkis selline igatsus, et hoia ja keela.

Kuna Brenda pidi kell neli ära minema, siis jäi Siim viimaseks tunnikeseks minuga. Brenda veel uuris, et kas ma ikka saan hakkama, ütlesin, et mis mul muud üle jääb? Brenda veel nimetas mind "aasta emaks", aga minu arust see on natuke üle paisutatud. 🤣 Brenda siis nimetas mind selle peale "aasta emaks", aga minu arust see on natuke üle paisutatud. 🤣

Ja muidugi armas taevaisa õnnistas mind klientidega. Nii ma siis võtsingi tellimusi vastu, ühes käes Siim, teise käega kassat toksides. Siis viisin Siimu kööki, pistsin ta kokale pihku, jooksin ette ning valasin joogid välja ja andsin klientidele üle. Siis läksin võtsin uuesti Siimu ja askeldasin saalis edasi tööd teha.
Poole viie paiku tuli mingi uus teenindaja, kellele ma siis edasi andsin näpunäiteid, mida tuleks teha.


Ja kui ma siis seal midagi tegin, ühes käes Siim Sander, küsis too neiu minult, et "Kas raske pole niimoodi asju teha?" 🤣
Hakkasin naerma ja vastasin, et "Ei, tuleb üle elada. "
Aga nii ongi. Lapsega koos on küll raske igasuguseid asju ette vütta, kuid mitte võimatu. tuleb hästi planeerida, ja kõik saab korralikult tehtud.
Mina jäin selle päevaga igal juhul rahule ning ausalt, ma nii meeletult igatsen töö tegemist!

Kas Teie olete pidanud väikese lapse kõrvalt tööd tegema?

PS: Kui Sa ei karda teha tööd ning oled juhuslikult tööotsinguil, siis mine Tristverre tööle! kuulutuse leiad SIIT! :)

kolmapäev, 23. mai 2018

Naabrite trall jätkub: Kalevipoeg on Soomest tagasi

PILT

No need probleemid uue naabirga ei saa kuidagi otsa. Uus kuu ning tema kallis poeg tuli Soomest jälle siia maile. Taksoga, ja täiesti purjus. Esialgu ei pannud ma tähelegi, et keegi jälle siin on, sest ma veetsin laste ja tuttavatega õues aega grillides. Aga kui tuppa sain, hakkasid esimesed märgid, et Kalevipoeg tagasi on, end ilmutama. 

Istun rahulikult voodis ja imetan Siimu, kui tunnen, kuidas voodi mu tagumendi all konkreetselt väriseb. Teisel hetkel kuulen, kuidas nõud kapis ning põrand jalge all värisevad. Tore, maavärin otse Soomest. 

No värin värinaks, elan üle ja olen harjunud, et vana maja ning iga liigutust on hästi tunda. 
Aga siis ma küll vihastasin, kui ma rahulikult lastega multikaid vaatan ja keegi täiesti jõust vastu mu seina taob. Ok, rahunesin maha ja mõtlesin, et pole hullu. 

Läheb siis max pool tundi mööda, kui jälle kõlavad vastu mu seina valjud paugud. Mis pagana päralt seal toimub? Tõusin püsti ja kopsisin vihaselt rusikatega vastu. Vaikus. Ei tea kas mõjus?
Ah, mida ma õige unistan. Lootus on lollide lohutus nagu öeldakse. 
Üks hetk kuulen, kuidas all korrusel käib jälle madin. Tegin oma korteri uske lahti ja läksin trepile piiluma. No muidugi allkorrusel elava vanema naise (kelle korteri üleval siis Kalevipoeg hetkel pesitseb) ukse taga seisab poolpaljas mees. Püksid jalas, ülakere paljas, kole õllekõht rippumas, seisab käed puusas ja jõllitab. Läksin uuesti tuppa. Aga kui ta ikka ei jätnud seda allkorrusel elava naise ukse taga madistamist, siis läksin uuesti välja.

Mees kopsib uksele ja ütleb "Pange see telekas juba vaiksemaks"
Hõiskasin siis talle, et "Mis see telekas teid häirib?"
Mees sellepeale: "Mingid sugulased olete või?"
Vastasin, et: "Ema on Sul sugulane. Meie normaalsed inimesed saame lihtsalt siin trepikojas üksteisega hästi läbi."
Kalevipoeg jätkab: "Ma tahan, et ta selle teleka vaiksemaks paneks juba"
Mina see vastu: "Ja mis jaoks? Kas mina käsin Teil end voodi külge kinni siduda ja mitte toas liikuda, et meil kapis nõud ei väriseks?"
Kalevipoeg ülbelt: "Ma käin siin ikka jõle palju ka"
Mina: "No vahet pole, kes seal kõnnib, ikka nõud ju kapis värisevad. Niiet ärge trampige"
Kalevipoeg jätkab: "Pange kuskilt siis see telekas vaiksemaks"
Mina juba üpris tigedalt: "Ei pane vot. Las mängib, öörahu hakkab kell 23.00. Kui tahate võin enda teleka heli ka põhja panna. Tahate seda või?"
Kalevipoeg: "Jaa muidugi pange."
Läksin siis tuppa ja kuulsin, kuidas mees ka hakkas trepist üles tulema ja pobises midagi. Küsisin, et "Mida?".
Siis vastas, et "ootame siis öörahu". 

Noh muidugi peale seda intsidenti on kõrvalkorterist veel päris mitu korda kostunud valju häälset rääkimist ja minu seinale koputamist.
Ausalt öeldes, ma isegi enam ei viitsi vihastada. Aga kui mul selle kolina peale lapsed üles peaks ärkama, siis hoidku see Kalevipoeg piip ja prillid, sest siis saan ma küll tigedaks.
Ning ootame siis öörahu! Sest kui siis ka see trall ei lõppe, kutsume külla taas politseionu. 



pühapäev, 20. mai 2018

korda läinud päev 👌


Üle väga pika aja leidsin ma mahti kirjutada õhtul. No tõesti ma ei mäleta, millal ma viimati oleksin õhtul võtnud arvuti ette ja hakanud midagi kirjutama. Üldjuhul olen ma ju kogu aeg nii väsinud, et topin lapsed magama ning heidan ise ka siis tuttu ära. 

Täna on aga natuke teistsugune õhtu. Karl Hendrik jäi maale vanaema juurde, Siim vajus natuke aega tagasi magama ning samamoodi otsustas ka Härra vajuda ära. 
Mõtlesin siis, et teeks toa korda ja läheks ka siis magama, aga koristamisega kadus uni nagu niuhti ja nii ma nüüd istun diivanil ja trükin. 

Hetkel mõtisklen ikka selle üle, kui paganma kähku ikka aeg lendab. Mai kuu on peaaegu läbi, varsti juba jaanipäev ja siis tuleb hakata ootama juba uusi jõulusid. Niimoodi võttes läheb aeg tõesti ikka tohutu kiirusega. Aga kui viis aastat tagasi ootasin, et saaksin ükskord 18-aastaseks, haha, siis venis aeg ikka nagu tatt. Nüüd ei taha oma vananemise peale mõeldagi, kui juba üks aasta jälle edasi keritud. 

Tänase päevaga olen ma igal juhul vääääga rahul, sest ma sain üle pika aja väga palju asju (loe: kohustusi) tehtud. Mis sest, et ma enda tagumendi alles kell 10 voodist välja ajasin. Kõigepealt kraamisin paar tundi tuba. Peale lõunat läksin Siimuga väikesele jalutuskäigule (tõesti väikesele, sest pidin vaid 5 minutit kõndima, kui ta juba magas). Kuna Siim jäi vankrisse magama, otsustasin kuuri koristada. Sättisin seal asju paremini, et oleks rohkem ruumi. Kuigi niikuinii millalgi peab natuke asju ringi tõstma, sest talveks tuleb puud ära tuua. Siis kraamisin kuuri esise ka puhtaks ning siis võis silm juba puhata, sest kõik oli silmale ilus. 
Siis koristasin koridori, kastsin ning rohisin oma väikese aiamaa lapi ära. Selleks ajaks oli Siim juba üle kahe tunni mõnusalt põõnanud. Teate küll, värske õhk ja magus uni. 
Niiet tõesti palju asju sai paari tunniga ära tehtud.

Nüüd peab vist ikka magama ära minema, homseks päevaks välja puhkama ning siis uusi vägitegusid hakkama tegema. 😁
Saaks veel pruuniks teiseks juuniks, oleks asi veel eriti 5+. 😁 Aga sellest võin ma vaid unistada. Sest üldjuhul olen ma suvel samasugune valge luik nagu talvel. 😁

Lõpetuseks panen Teile ühe isuäratava pildi oma Härra tehtud täidetud paprikast. Ja ausalt see maitsev veel paremini, kui pildil välja näeb.  😋


laupäev, 19. mai 2018

7 kuud õnne ja armastust



Ma polegi ammu Siim Sandrist üldiselt rääkinud, meie arsti visiitidest ja arengutest. 
Arstil oleme nüüd me nii erinevatel aegadel käinud, kuna Siim oli pikalt haige vahepeal. 
28.03 kaalus ta 8040g ning oli 67 cm pikk. 
25.04 kaalus Siim 8550g ning oli 70 cm pikk. 
15.05 kaalus 8770g ning 71.5 cm pikk. 

Sööb ta endiselt rinnapiima. Ja jumal hoia, et see nii ka jääks, sest oleme proovinud talle lutipudelist vett pakkuda, aga ei ole see mees lutipudelist huvitatud. Vaatab seda nagu imeasja ning juua ta sealt ei oska. 
Roomab ta ühest toa otsast teise sama kiiresti, kui ma siin ühe lause jäuan trükkida, niiet selles on ta ikka väga osav juba. Kahjuks veel ta ei istu. Mõned sekundid kõigest. Niiet seda peame veel harjutama. 
Peale rinnapiima sööb ta veel meil suure isuga banaani, pirni ning putru. 
Poepüreed talle eriti peale ei lähe. Kui siis mõned magusamad. Lihaga püreesid ta näiteks üldse ei taha. Eilsest hakkasin talle putru tegema nii, et kui puder valmis, lisan magusat püreed hulka. Nii maitseb talle puder ka rohkem. 

Vahepeal oli Siimul palavik pikalt ning kole köha ja nohu. Saime antibiootikumid peale ning mingisuguse siirpu ka, mis vist röga lahtistab vms. Teisipäeval läheme uuesti arstile, et teada saada, kas hakkame haigusest priiks ka juba saama. 

Kui meil vahepeal oli periood, kus ma Siim Sandrit kogu aeg magama pidin kussutama, siis enam seda muret pole. Magama jääb ta täitsa ise. Ainult kõht tuleb korralikult täis sööta. Päevaseid uinakuid teeb ta üldjuhul vankris, kuna nii ilusad ja soojad ilmad olid vahepeal, et patt oli toas istuda. 
Viimase nädala jooksul oleme hästi palju viibinudki just värskes öhus ja ringi jalutades. 

Eluke veereb tasapisi ning juba ta ongi 7 kuud ja 10 päeva noor. Kui aeg nii kiiresti edasi läheb, siis varsti on ta hoopis 7 aastane ja läheb juba kooli. :D



kolmapäev, 16. mai 2018

"Nii vaikseks kõik on jäänud ...

... mu ümber ja mu sees, mis oli see on läinud. Mis tuleb, alles ees. "
Teate seda laulu? Kindlasti teate. Ja kui ei teagi, siis võite seda kuulata SIIT. 

Ma päris täpselt ei teagi, miks see laul mulle kohe meenus, kui ma oma blogi lehe lahti tegin. Võib-olla seetõttu, et ma ikka viimasel ajal väga harva siia jõuan ning midagi postitan. 

Praegu on ikka nii ilusad ilmad, et ma kasutan neid maksimaalselt Siim Sandri ja Karl Hendrikuga väljas olemiseks. Peaaegu iga päev käime Siimuga pikkadel jalutuskäikudel. Kaks päeva käisime Karlil lasteaias jala järgi. Arvasin esialgu, et see on kindlasti katastroof Karliga 1,5 km jala kõndida. Aga lõppkokkuvõttes olen ma ikka väga rahul, et ma talle jala järgi läksin. Laps sai jalutada, värsket õhku hingata ning mina kilomeetreid koguda. 


Ilusate ilmadega võtsin end ka kokku ning tegin endale aiamaalapi valmis. Maha külvasin tilli, peterselli, lehtsalatit ning rindelist sibulat. Veel panin maha tavalise sibula ning kartuli. See oma kodus kasvatatud kartul on ikka hoopis teine asi, kui poekartul. 

Tunnen end viimasel ajal väga motiveeritult. Seetõttu polegi mul eriti aega arvutis istuda ning blogida. Kuigi, ega ma ei saa sedagi ju unarusse jätta. Sest see on miski, mis mulle rahuldust pakub. 
Täna kasutasin ma päeval juhust ning lihtsalt puhkasin ja magasin. Käisin Siim Sandriga väikesel jalutuskäigul, ta jäi kenasti vankrisse magama. Siis palusin naabrinaisel aidata vanker teisele korrusele tuppa tassida. Et saaksin ise ka silma looja lasta. 
Ausalt ma ei mäletagi, millal ma viimati päeval magasin. Pole ikka mitu nädalat seda teinud.

Eelmisel reedel pidasin mõne tuttavaga oma sünnipäeva Neerutis järve ääres. Tegime natuke grilli, nautisime ilma ning rääkisime juttu. Minu arust väga tore oli niimoodi, kuskil looduses aega veeta. Karl Hendriku viisime vanaema juurde ning Siim Sandri jaoks võtsime vankri kaasa, kus ta pooleteist tunni jooksul ära kustus. 

Pühapäeval oli emadepäev. Minu jaoks juba kolmas emadepäev. Henri üllatas mind potiroosiga. Muidugi hetkel ma nii jubedalt kardan, et ma suudan selle lille ära tappa, nagu kõik eelmised potiroosid. Niiet võite julgesti mulle soovitada nippe, kuidas potiroosi elus hoida?


BTW, kui te pole veel blogiauhindade hääeltusest osa võtnud, siis tehke seda kindlasti!
Minu leiate Pere- ja beebiblogide kategooriast (leanikav.blogspot.com.ee)
Ning kui te ikka arvate, et ma oleksin Teie hinnalist häält väärt, siis palun palun tehke seda kindlasti ning andke see mulle :)
Hääletada saate SIIT.




neljapäev, 3. mai 2018

Ah, kuidas ma vihkan oma sünnipäeva, iga aasta. :D


Ma ei tea mis keiss mul nende sünnipäevadega on, aga iga aastaga veendun ma aina rohkem, et need pole minu teema.
See on alati nii olnud, et kui mu sünnipäevani on veel paar kuud aega, siis ma mõtlen, et "oo nii äge, võiks teha seda ja toda ja nii ja naa, minna sinna ja tänna" jnejne. Ühesõnaga olen täiega vaimustus, et mul tuleb sünnipäev. 
Kui mu sünnipäevani on paar nädalat, on nii, et ma lausa ei jõua ära oodata seda päeva. Pikisilmi ootan, et see päev jõuaks ükskord kätte. 
Ja siis kuskil nädal enne sünnipäeva käib ära klõps ning mind valdavad vaid mõtted, et "ma ei taha seda päeva"; "see päev võiks olla juba läbi" jne.
Ja kui päriselt see päev käes on, siis on selle asemel, et rõõmustada, tabab mind igasugune jama ning ma olen suures masenduses. 
Ja siis kui see päev läbi on, ehk siis homme, mõtlen ma, et "ah järgmisel sünnipäeval teen ma hoopis nii ja paremini jne".
Jube imelik, aga minu puhul on see täpselt nii ja juba viimased viis aastat kindlasti. 

Miks mu sünnipäev on see aasta juba eos ebaõnnestunud?
Lapsed on haiged. No tegelikult hetkel vaid Siim, kuid Karl Hendrik on ka kodus, sest ma ei saada teda lasteaeda ainuüksi selletõttu, et ma ei viitsi rohkem teiste laste emadega seal kakelda. Karl Hendrik on nüüd juba eelmisest reedest lasteaiast puudunud ning ehk tuleb see talle ka kasuks, kui ta saab lasteaiast puhata. 
Tänane hommik algas aga sellega, et Siim Sandril oli 39.1 palavik. Karl Hendrik on aga tüdinenud juba toas istumisest ning tahaks hoopis õue. Aga ma ei saa ju haige lapsega õue minna. 
Siis kui Karl õue ei saa, siis on ta pool päeva pahuras tujus, mida elab ta nii minu kui väikevenna peal välja. Mänguasju ta ei raatsi ka Siimuga jagada. Niiet kui ma saan natukeseks Siimu rahulikult omaette mängima panna, läheb Karl ja võtab talt mänguasjad ära. 
Nii ma siis istun siin oma 22-l sünnipäeval, nutan pooleldi patja, sest ma tahaks hoopis magada.  Teisest küljest tunnen ma end nagu paadunud kurjategija, vangis oma enda kodus, nelja seina vahel.
Ausalt, iga aasta oma enda sünnipäeval mõtlen ma, kuidas ma seda päeva vihkan. Ja see aasta pole teisiti. :D  

Ja ega mul nüüd muudki teha pole, kui oma postitus kähku lõpetada, sest Siim ärkas üles ja pean teda kraadima. -.-

Pakaa. :D




teisipäev, 1. mai 2018

EBA hääletus on avatud!


Eesti Blogiauhindade hääletus on alanud. Üleelmine aasta võtsin ma osa, aga kuna mu lugejaskond polnud siis eriti suur, siis ega sealt midagi ei tulnud ka.
Eelmine aasta tahtsin osa võtta, aga ma reaalselt magasin registreerimise maha. :D Teate küll, vahel olen ma suht tuulepea. :D

Nüüd on minu lugejaskond märgatvalt kasvanud, Facebookis on peaaegu 1000 meeldimist ning see aasta võtan ma 100% kindlalt osa.

Aga millises kategoorias ma osalen?

Mu blogi on küll Leanika Elublogi ning üldjoontes sellepärast, et ma räägin kõigest, elust, perest, muredest, ühiskonna probleemidest jne. Seega peaksin ma vist elustiili valdkonnas kandideerima?
Samas kuna blogiauhinnad on iga aasta ning viimase aasta jooksul on ma siiski rohkem bloginud oma lastest, perest, rasedusest, sünnitusest, siis otsustasin ma see aasta kandideerida hoopis Pere- ja Beebiblogi valdkonnas. Ma arvan, et see oli õigem valik.

Ma oleksin meeletult õnnelik, kui sel aastal just Sina, kallis lugeja, just MULLE oma hääle annaksid!
See tähendaks mulle väga palju.

Kus ja kuidas hääletada?
Hääletada saad SIIT - http://eba.marimell.eu/eba2018_h/


  • Hääletada saavad kõik, kellel on kehtiv e-maili aadress
  • Igas kategoorias saad valida kolm lemmikut
  • hääletama ei pea igas kategoorias, kui ei soovi
  • hääletamine toimub 01.05.2018-31.05.2018

Minu leiate siis Pere- ja Beebiblogide kategooriast - leanikav.blogspot.com.ee

Edu kõigile osalejatele!


..