pühapäev, 28. jaanuar 2018

parem valus tõde, kui õudne vale



Mida rohkem läheb aeg edasi, seda rohkem ma tunnen, et ma ei suuda inimesi enam usaldada. Ma ei tea miks, aga liiga paljud inimesed mu elus, kas varjavad asju või valetavad. Ma vihkan seda ju. Ma vihkan seda lõputut valetamist. 

Miks üldse valetada? Ma saan ju varem või hiljem ikka teada, et mulle on valetatud. Jah, vahel on tõde valus, aga parem valus tõde, kui õudne vale. 


Tõde võib vahel haiget teha, kuid juba tõerääkimine on samm selleni, et ma saan inimest usaldada. 
Valetamine toob aga kaasa hilisema pettumuse ja selle, et ma ei saa enam inimest usaldada. 
Mulle meeldib inimestele anda mitu võimalust, KUID ma olen ka arvamusel, et kui inimene teist korda sama viga teeb, siis polnud see enam viga, vaid selle inimese tahtlik valik. 
Tahtlik valik valetada, varjata või petta.

Mitte ükski inimene pole perfektne ning ikka tuleb ette läbikukkumisi ning ebaõnnestumisi. Vahel ei aitagi muu, kui pisike hädavale. Inimesed valetavad, sest nad ei taha, et tõde neid teiste silmis halvaks tembeldaks. Nad ei taha, et neist halvasti mõeldaks. Aga mõelge, kui halvasti mõeldakse teist siis, kui saadakse teada, et te valetasite? Esiteks tuleb päevavalgele see miski, mida te iga hinna eest tahtsite teiste eest varjata. Karm tõde. Teiseks tuleb ju välja, et te olite nii jultunud, et valetasite. Ning kolmandaks Teid ei saa enam usaldada. 

Igaljuhul on tõe rääkimine etem valetamisest. Valetades võtad Sa riski, mis võib Su lõpuks maatasa teha. 

Aga üks hullemaid asju mida üks inimene teha saab, on valetada iseendale. Valetad iseendale, valetad ka teistele. Kui Sa ei näe enda vigu, kui Sa ei tunnista oma eksimusi, oled Sa juba läbikukkunud. Kui Sa näed endas kedagi, kes Sa tegelikult pole või vastupidi, Sa ei näe, kes Sa tegelikult oled, siis valetad Sa iseendale. Sa petad ennast. Mitte kellelegi ei meeldi, kui neile valetatakse, aga tehakse seda ikka teistele. Öeldakse ju, et ära tee teisele seda, mida Sa ei taha, et Sulle tehakse. 

Kui Sa räägid mulle tõtt, ükskõik kui valus või karm see ka poleks, siis kunagi ma ikkagi andestan Sulle. Aga kui Sa valetad mulle, siis vabandust, aga ma ei saa Sind enam iialgi uskuda. Võib-olla ma andestan Sulle, kuid edaspidi kahtlen ma igas Sinu sõnas. 

Niiet, kui Teile on antud valik, rääkida tõtt või valetada, siis valige ikka tõde. See võib olla valus, kuid see on aus. Aus nii SInu, kui teiste inimeste suhtes. 





1 kommentaar:

  1. Mulle ei meeldi ka silmakirjalikud ja vassijad. Minu avameelsuse ja otseütlemisega on nii, et mõned inimesed ei pruugi sellesse hästi suhtuda, ning ütlevad "Kui midagi head öelda ei ole, siis parem ära ütle midagi". Aga ma leian, et mõnikord, taktitundeliselt võib teisele märku anda, et tal pole õigus. ;)

    VastaKustuta