esmaspäev, 18. juuni 2018

Esinemishirm ehk kui ei saa laval sõnagi suust?



EBA on ikka päris palju kisa-kära tekitanud ning sellepärast meenus mulle näiteks see, kuidas ma ise olen laval piinlikus olukorras pidanud olema. 

Ma olen täiega selline inimene, kes võib kirjutada kõigest, öelda kõike, aga kui ma pean suure rahvamassi ees olema, siis olen ma nagu mingi pilves kana. Ausalt. 

Nimelt mingi äkki viis aastat tagasi osalesin ma Kadrina Keskkooli üritusel CADrina, see on arvutis projekteerimise võistlus ning Kadrinas ikka väga pop ja suur sündmus. 

Tuli seal siis kord, kui pidime lavale minema, õhtujuhiks oli Urmas Vaino. Ja siis tuli kord minu kätte, kus pidin midagi rääkima ja teate mida ma tegin? Ma naersin. Ma ei saanud mitte ühtegi sõna suust, ma lihtsalt naersin, nii et pisarad olid silmas. 

Üldjuhul on laval mul ikka nii, et kui küsida, mis on mu nimi, siis ma ei suudaks vist isegi sellele vastata. Ma tõenäoliselt siis ka naeraks ja mõtleks terve aja, et eeee, mida ma nüüd vastan?
Naerma hakkamine on minu põgenemine vastuste eest, haha. 

Tagantjärgi on see mega piinlik, sest kui ma lavalt ära lähen ja hakkan oma peas neid küsitud küsimusi analüüsima, siis on mul miljon ägedat vastusevarianti peas, mida võiks vastata. Aga siis on juba HILJA!

Sellepärast ma olengi blogija. Mulle meeldib oma arvamust ja tundeid väljendada, aga seda kirjutades. Muidugi, ega ma nüüd nii häbelik inimene ka pole ning mõni kord poen oma kesta seest ikka välja ka ja võin ikka väga ausalt ja otsekoheselt vastuse ka inimstele näkku öelda. 
See on vast asi mida ma peaks harjutama. Kuidas käituda suure rahvamassi ees, kui kogu tähelepanu on minule suunatud. 😁

Ma olen miljon korda mõelnud, et teeks laivi. Haha, ja siis olen nagu, "Nonono, see pole ikka üldse minu teema". Võib-olla kui ma korra teeksin, siis hakkaks asi meeldima ja võib-olal tuleks isegi välja. Aga nii kaua kui ma ikka leia seda julgust esimest sammu astuda, jään ma ikka selleks pisikeseks häbelikuks Leanikaks, kellele õudsalt meeldib tegelikult olla aus ja otsekohene. 

Esinemisehirm on saatnud mind lapsest peale. Ma ju õppisin kooli aeg klaverit ja ega siiski polnud mul pääsu esinemistest. Ma nii jubedalt kartsin neid. Ma kartsin niisama isegi klaveritundi. See on minu kind of a kiiks. 😁

Postituse pildiks on üks mõttetera: "Tee alati seda, mida Sa kardad." No põhimõtteliselt, peaks ma siis hakkama laive tegema? Mis te asjast arvate, kas te taluksite mu lõusta vastu vahtimas teile teistelt poolt ekraani? Ja veel hullem, kas te taluksite mu häält ja võib-olla mu naeru, ahha? 😁

EBA-st, haigusest ning FB-st põgenemisest


Eesti Blogiauhinnad on selleks aastaks läbi. Huhh, finally!
Ma olen ikka üks kummaline inimene. Suurte asjadega on alati nii, et kuu aega enne üritust olen ma täiega excited, paar nädalat enne üritust hakkan ma juba kahtlema, kas minna või mitte minna ning kui üritus kätte jõuab, siis ma lihtsalt ei lähe. Ja kui üritus on läbi, siis olen ma täiega kurb, et ma ei läinud. 

Paar nädalat enne blogiauhindasid rääkisin ma Janega, ja ütlesin talle, et võin kihla vedada, et kui see päev kätte jõuab, mõtlen ma endale mingi haiguse külge ja lihtsalt ei tule. Muidugi, seekord "joppas" ning  haigust endale külge ma mõtlema ei pidanud, sest ma päriselt jäin 10 päeva tagasi haigeks. Köha, nohu ja palavik. Suvel, jesh!

Esimestel päevadel olin ma nagu elav laip, sest palavik oli minust jagu saanud ja mu põhimõtteliselt voodihaigeks teinud. Kui aga töönädal kätte jõudis ning Henri tööle pidi minema, ei olnud mul muud valikut kui end kokku võtta ning voodist üles ajada, sest lastega peab ju tegelema, olgu ma või ühe jalaga hauas, sellest mul pääsu pole. 

Kuigi ma olin päriselt haige, oli mul ikkagi vajadus põgeneda blogiauhindade ja inimeste eest ning nii ma siis reede õhtul logisingi Facebookist välja ja ei läinud sinna kuni tänase päevani. See on mul juba nagu mingisuguseks "kaitserefleksiks" välja kujunenud. Kui ei taha inimestega suhelda, siis lihtne, login aga Facebookist välja ning naudin seda, et ei peagi päevas rohkem kui ühe korra oma telefoni laadima. 

Muidugi kui ma täna Facebooki lahti tegin, vaatas mulle sealt vastu hulk kirju ning teateid, aga otseselt ma ju millestki ilma ei jäänud. Pigem võitsin! Võitsin juurde kvaliteetaega, mida nautida koos oma perega! 

EBA-st siis nii palju, et Pere-ja beebiblogide kategoorias sain ma viienda koha! Juhuuu, party up! Mega nice ikka, et 218 inimest mulle oma hääle raatsisid anda. Poleks uskunudki, et mu blogi nii paljduele korda läheb. Järgmisel aastal, uue hooga!
Hetkel olen ikka täiega õnnetu, et ma ei saanud minna, sest oleks ikka tahtnud oma silmaga need toredad ja ägedad inimesed üle kaeda!
Aga ma loodan, et järgimine aasta olen ma juba julgem, tegijam ja lähen kohale ja võidan ka midagi!  😅

neljapäev, 7. juuni 2018

Meil on üks unistus

Ma olen päris palju maininud, et me elame väga väikeses korteris, natuke üle kahekümne ruuduses. Üks tuba, kokku ehitatud köögiga. Mõneti mulle meeldib siin väga elada, sest ma tunnen end siin päriselt koduselt. Mõnus, hubane, pisike korter.

Teisest küljest meie, nüüd siis viielikmelisele perele, jääb see korter pikas perpektiivis ikkagi väikeseks. Lapsed kasvavad, tahavad rohkem liikuda, joosta ja möllata. Siin on see võimalus piiratud. Saaks siis Karl Hendrik vähemalt õues rahumeeli joosta ja möllata, aga seegi võimalus on piiratud. Piiratud selle nõmeda naabri pärast, kellest ma paar postitust tagasi kirjutasin. Postitust selle kohta saad lugeda SIIT.

Mida siis teha? Kuskile suuremasse keskküttega üürikorterisse kolida ei tahaks, sest esiteks pole keskküte üldse minu teema ning teiseks oleks see mõtetu raharaiskamine.
Seda olen ma ka öelnud, et laenuinimene ma pole ning maja jaoks laenu võtta pole meil plaanis. Korraks ma paar nädalat tagasi ikkagi mõtlesin sellepeale, aga matsin selle mõtte siiski ruttu maha.
Nüüd ongi jäänud mulle ikkagi see üks ja ainus idee, koguda raha ja osta maja. Aga seda ideed olen ma natukene siiski muutnud. Nimelt, algselt oli meil plaanis paar aastat koguda ning siis mingi vanem ja odavam maja soetada. Aga nüüd oleme juba hakanud kaaluma sellist ideed, et ajaks selle suvega kuskil 3000-4000euri kokku (mis pole tegelikult üldse raske) ning otsiks endale maja, mida saaks järemaksuga osta. Annaks need mõned tuhanded sissemaksuks ning siis leiaks mingi sobiva summa, mida iga kuu edasi maksta.
Teine idee on, et me kogume kuni järgmise aasta suveni raha ning siis ostame mingi 10 000euri maja.

Jaa, ma tean küll, nüüd tuleb jutt, et odavad majad vajavad ka raha, et seda renoveerida jne. Aga usun, et kui me oleme ikka piisavalt säästlikud, tuleksime sellega toime küll.

Nii palju kui ma olen KV-s tuhninud, olen ma siiski tähelepannud, et ikkagi inimesed on nõus oma maju järelmaksuga müüma. Seda siis ilmselgelt notariaalselt kinnitatult, et asi oleks ikka igati aus.
Ja nii palju kui me oleme Tapa vahel ikka ringi jalutanud, oleme me märganud, et ikka VÄGA paljud majad seisavad lihtsalt tühjana.

Selles kõiges saate Teie, kallid lugejad meid ka natuke aidata.

Näiteks:
1) Klikkides mu blogis olevatele reklaamidele, (kui need teile huvi pakuvad), teenin ma teie peale natuke raha.

2) Liitudes Bonuswayga, minu soovituslingi kaudu SIIT, ning sooritades oma esimese ostu läbi Bonusway mõnest e-poest (kasvõi Hansapostist), millest Sina teenid vähemalt 1€ boonust, teenin mina oma kontole 4€.

3) Umbes kuu aja pärast hakkab pihta marja-seene hooaeg ning ostes minu käest marju-seeni, võite kindlad olla, et just see raha lähebki meie uue kodu fondi. Vaata lähemalt FB-st: Leanika Metsasaadused

4) Kui Sa tead kedagi, kes teab kedagi, kellel on seismas tühjalt ning kasutult mingi maja ning ta oleks nõus selle meie perele NOTARIAALSE järelmaksuga müüma, siis võta minuga ühendust!!! (Asukoht võiks olla Lääne-Virumaa)

Raha me kelleltki küsima ei hakka, sest me oleme selleks liiga uhked. Ning võlgu kellelegi ka jääda ei tahaks. Aga selliste pisikeste asjadega saate te ikkagi meid aidata sammukese lähemale meie suurele unistusele.

kolmapäev, 6. juuni 2018

Ma olen nagu kössivajunud jahukott



Ma ei tea, kui hästi Te mäletate, et ma märtsis kurtsin, kui väsinud ma kogu aeg olen. Käisin lausa arsti juures ning lasin mõndasid näitusid kontrollida, et teada saada oma väsimuse põhjus, aga mingit tarka vastust ma siiski ei saanud. (Neid postitusi saad meelde tuletamiseks lugeda SIIT ja SIIT). 

Ma ei saa küll väita, et see jube väsimus mu elust kadunud oleks, aga tunnen ma igal juhul end paremini kui mõned kuud tagasi. Vähemalt väsimuse koha pealt. 

Aga uskuge või mitte, väsimusest on hullemaidki hädasid. Ning üks selline hull häda on mind nüüd ka tabanud. SELJAVALU, igapäevane, KOHUTAV seljavalu. 

Ja ma tean ka millest see tingitud on. Suuresti imetamisest. Siim Saab laupäeval kaheksa kuuseks ning sellest ajast saadik olen ma olnud imetamise ikkes. Aga kuna minu jaoks on algusest peale olnud mugav imetada istukil, kui pikali, siis olengi ma põhimõtteliselt kaheksa kuud jutti pidanud istudes imetama. See on korralik koormus seljale ja ma ise tunnen, milline kössivajunud junn ma olen. Ausõna. 

Kui mul ikka meelde tuleb, kui küürus mu selg on, siis lükkan selle sirgu ning oi kui hea tunne see on. Nagu venitaks selga. (praegu just oli taaskord selline hetk)

Kord kuus olen ikka mehelt välja nuianud 5 minutit seljamazaaši. Aga ta üldjuhul ei viitsi seda teha. Olen lausa mõelnud, et läheks kuskile päris mazööri juurde, aga see on siiani ka jäänud vaid mõtteks. 

Tõenäoliselt peaksin ma hakkama tegema erinevaid harjutusid seljale, aga ma olen laisk ning mitte motiveeritud. Ma võib-olla isegi viitsiks neid harjutusi teha, aga ma ei viitsi neid välja otsida netist. Võib-olla trennihuviline viitsib mulle mõnda head harjutust jagada. :D

Jube inetu on ikka oma küürus rühiga välja näha nagu mingi Quasimodo. Meil on söögilaua kõrval peegel ja alati, kui ma söön ja juhuslikult peegli vaatan, ajan selja sirgu. Aga ega ma kaua seda sirgena jõua hoida, sest seljavalu saab minust võitu.

Mida ma peaksin seljavalu vastu tegema? Jagage erinevaid seljaharjutusi. 

Puhkus lasteaiast: Mida teha kui naaber ei luba mu lapsel elu nautida?


Nii Marimell kui Jane rääkisid oma blogis, et nende lapsed jäid lasteaiast suvepuhkusele. Ega Karl Hendrik'ki sellest puhkusest "pääsenud". 

Meil on selline tore lasteaed, et aastas kaks kuud saab võtta kohamaksuvaba puhkekuud. See tähendab et kaks kuud võib laps kodus istuda, ilma et vanem peaks sentigi maksma. 

Kuna juulis algab marjahooaeg, siis otsustasin, et Karl puhkab terve juuni. Just marjahooaja tõttu, ei saa ma Karlile tervet suve pakkuda kodus istumiseks, aga usun, et see pole ka midagi hullu, sest Karlile meeldib tergelikult lasteaias käia. 

Samas tuleb puhkus lasteaiast lapsele siiski kasuks. Just sellepärast, et mitmeid kuid on ta pea iga päev pidanud ühtesid samasid nägusid põrnitsema, ühtede samade mänguasjadega mängima jne. Puhkus on puhkus. 

Aga ikkagi pole Karl Hendrik kodus. Hetkel on ta reedest saadik maal olnud. Mul oli tegelikult kindel plaan hoida teda vähemalt nädal kodus endaga ja siis saata vanaema juurde, aga eluolud sundisid teisiti. 
Nimelt konflikt naabrinaisega. 
Aga enne sellest konfliktist rääkimist, pean ma siiski poolteist kuud ajas tagasi minema ning rääkima samal teemal ühe loo. 

Kui me kevadel aiamaad tegime, siis lasin ma Karlil rahumeeli veega sulistada, võttis oma pisikese kastekannuga tünnist vett ja lödistas. No mis seal siis on, riided saan ma iga kell ära pesta ning see ongi ju lapsepõlv, kui laps saab elu nautida. Ega vesi pole tikud, millega laps mängida ei tohiks. Aga all korrusel elav naabrimutike kukkus kisendama, et miks me laseme lapsel veega mängida. riided on läbi märjad jne. Algul ma ei teinud sellest välja ja ei öelnud midagi, aga kui ta ikka muudkui kaagutas sellepärast, võtsin ma Karl Hendriku ja läksin temaga vihaselt tuppa. Äärepealt oleksin mutile veel käratanud, et kaevaku ise nüüd mu aiamaad. 
Ja peale seda on kogu aeg sama jama nagu Karl õue tuleb, võtab mutike kohe kaitsehoiaku oma veetünni osas ning kukub kaagutama, et "ärge laske tal sinna minna, ärge laske tal seda teha" jne.
Ausalt, üks hetk väsitab see ära. 

Reedel oli Karlil esimene vaba päev lasteaiast ning panin hommikul kohe lapsed riidesse, võtsin koera kaenlasse ja läksin nendega õue. Võtsin koera õue just seetõttu, et ta saaks seal oma ihuhädad ära teha ning joosta ning ennast väsitada. Aga siis tuli mutike, võttis ta sülle ja kukkus nunnutama. Karl Hendrikule ilmselgelt see ei meeldinud ning ta tahtis koera naise käest ära võtta, aga naaber ei andnud. Sellepeale Karl vihastas ja võttis pingilt muti kohvitassi ning viskas koos kohviga põõsasse. 

Ja siis hakkas pihta. Mutike lõi käega vastu Karli kätt ning ütles "Kuradi poiss, miks Sa nii teed, üle mõistuse käib?" ning sammus siis vihaselt tuppa. 

Ja mõelge, sel päeval oli lastekaitsepäev, kui irooniline. 

Aga ise ta provotseeris Karli, sellega et ta koera endale sülle võttis ning keeldus teda Karlile andmast. Mina muidugi ka vihastasin sellepeale, et kes ta on, et minu lapsega nii käitub ning kutsusin enda alumise naabrinna enda ja lastega jalutama, et me jumala eest ei peaks lastega seal hoovi peal olema. 

Siis helistas mulle mu ema. Küsisin siis temalt, et millal ta Karli enda juurde tahaks ning ema ütles rõõmsalt, et "kasvõi kohe". Rääkisin talle ka sellest intsidendist ning ema ütles, et too muidugi aga laps siia. 
Olin tunnikese Karliga mänguväljakul, lasin tal seal möllata ning siis paningi asjad kokku ning viisin ta maale oma ema juurde, kus ta saab teha seda, mida hing ihaldab. Mängida liiva, vee, konnade või millega iganes. Seal saab tunda ta ennast vabana, seal on ruumi joosta. Ema on mitu päeva telefonis kiitnud, kui tublilt Karl Hendrik ise kõiki ta taimi kasvuhoones ja peenral kastab. Muidugi, laps tunneb maal ennast vabana, pole mingit mutikest, kes kogu aeg teda keelaks. 

See ongi lapsepõlv. 

Kas teie lapsed puhkavad lasteaiast? Kui kaua? 

Keelebarjäär - kui 300€ väravad paigaldatakse pea 2300€ euri eest! 🤔

Tänast postitust ajendas mind tegelikjult kirjutama üks Eesti Ekspressi artikkel, umbkeelsuse kohta.
Mina räägiksin heameelega Teile oma päris isiklikust kogemusest, kus inimesed üksteisest mööda räägivad tänu sellele, et üks räägib ainult eesti keelt ja teine vene keelt. 

Teadavasti räägib meie kortermaja ühistu esimees täielikult ainult vene keelt. Raamatupidaja on ka venelane, kuid natukene siiski oskab eesti keelt ka. 

Eelmise aasta ühistu koosolekul tõstsime remondiraha, eeldusega, et lõpuks hakatakse siin ka midagi liigutama, et ehk saame kunagi oma majale ka uue fasaadi näiteks? Too koosolek toimus eelmise aasta mais. Karl Hendrik oli üle aastane ning kuna maja ees puudus jalgvärav, siis palusime, et suveks pandaks meile ka see sinna ette. Sellepärast, et kui ma lapsega õue tulen, ei peaks ma kartma, et ta jookseb aiast välja sõiduteele. Veel oli koosolekul juttu, et äkki organiseeriks aimaade taha ka võruguga aia, et võõrad koerad ei saaks pidevalt meie aeda joosta ja oma häda teha. Koosolek oli paljulubav ning jäime siis ootama muutuseid. 

Kui aga oktoobriks mitte mingit muutust toimunud polnud, siis kirjutasin kirja ühistule, mida näete alljärgnevalt. 




Ühesõnaga meil olid olemas maja ees autoväravad, mille kõrval oli jalgvärava auk. Vanadest autoväravatest pole mul kahjuks paremat pilti kui see:

Ei olnud neil vanadel autoväravatel häda miskit. 
Ainus mis me soovisime, oli jalgvärav sinna. Kui kuskil kaks nädalat hiljem, kui lumi oli juba maas, tulid mingid vennikesed, tõstsid vanad autoväravad eest ära ja toppisid maasse mingid postid. Seda tehtid kuskil max tund aega. Siis läks jälle hulk aega mööda (no ikka mingi nädal kindlasti) ja tuldi paigaldati meile uued autoväravad ja jalgvärav, mis ise maksavad kokku max 300€. Ka seekord tegid mingid mõttetud kahtlased vennikesed tööd vaid max kaks tundi. 




Ning ops meie selle aasta ühistukoosoleku eelmise majandusaruande peal on kirjas väravate hinnaks 2232€. Jah Te lugesite õigesti, kaks tuhat kaks sada kolmkümmend kaks! EUROT!
Oleks need siis kvaliteetsed väravad, aga ei, väravad ei läinud vahepeal kinnigi, sest värav oli ära vajunud. Link logiseb küljes nagu ma ei tea mis asi ning kõik see läks maksma terve meie eelmise aasta kogutud remondiraha. 

Palusime üht väikest jalgväravat, aga saime hoopis uued autoväravad pealekauba ning mille pähe? Soovitud aia pähe, mida me soovisime üldse aiamaade taha. 

Palud lusikat, saad kulbi. Palud klaasikese vett, saad terve kuubi. Ja kõike sellepärast, et inimesed räägivad üksteised keele pärast mööda. 


Need on siis meie uued väravad. 2232€. Mille me oleksime võinud ise osta max 300 euri eest ja oma maja meestel lasknud paigaldada parema kvaliteediga, kui see pask siin.




esmaspäev, 4. juuni 2018

Ma ei osta (vist) iialgi enam ühtegi burgerit ... 🍔



... sest, et miks ma küll peaksingi neid burgereid ostma? Miks, kui ise tehtud burger on palju odavam ja palju maitsvam. 

Me olime laupäeval laisad. Karl Hendrik on maal vanaema juures ja ei tulnud meil õhtegi head ideed ka mida süüa võiks teha. Läksin siis tühja kõhuga Konsumi. Kõndisin lettide vahel, no ei isutanud midagi. Kuniks ma leidsin saialetist -50% allahindlusega Leiburi Burgeri kukklid. Pirn lõi kohe peas põlema ning viskasin kuklikoti korvi. 

Siis sammusin kiiresti pihvide letti ning silma jäid Tallegi kanaburgeripihvid. Ma polnud neid kunagi proovinud ja mõtlesin, et teeme ära. Ja siis läksin maksma ja sammusin koju. 
Kodus oli eelmise päeva ühepajatoidu jaoks ostetud kapsast alles. Hakkisin selle ära, viskasin saiad ja pihvid ahju sooja. Siis otsisin välja kohvifiltrid, sest keegi tark kunagi ütles, et neid saab väga edukalt  burgeritaskutena kasutada. 

Miksin valmis majoneesi ja ketsupi kastme. Määrisin saiapoolikud kastmega kokku, lükkasin need kohvifiltrisse, vahepeal viskasin pihvile veel juustuviilu peale, et see sinna peale sulaks ja siis panin pihvi koos juustuga purgeri vahele. Leidsin veel külmikust kurgisalatit, mida ma siis burgeri vahele panin. Siis panin oma valmis hakitud kapsa sinna ning kõige peale ohtralt kastet. 

Ja see burger tuli, IMEHEA. Peaaegu sama hea, kui Viitna Kadaka burger, aga ainult palju parem! Peaaegu sama hea, kui Hesburger, aga paljupalju parem!

Niiet, nüüdsest ma enam kuskile Hessi ei kibele, vaid lähen hoopis Konsumis, SEST ühe burgeri hinnaga saan ma ise tehes nii umbes 6-8 burgerit? :D

Need Leiburi burgerikuklid on küll väga maitsvad. Määri sinna peale mida tahes, pane vahele mida iganes ning tulemuseks saad midagi IMEMAITSVAT!

Ma loodan, et nüüd Hess ja Mac mu postituse pärast pankrotti ei lähe. 😂

Eesti lipu päev



Kas Te teadsite, et täna on Eesti lipu päev?  See päev märgib Eesti lipu emalipu õnnistamist Otepääl Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna 23. mail 1884 (uue kalendri järgi 4. juunil).

Aga kas te olete üldse kursis, millal peab/võib lipp lehvida? Kuidas määrdunud lipp tuleb hävitada? jne

Eesti lipu heiskamise ÕIGUS (mitte kohutus) on igalühel, kuid seejuures peab järgmina lipukasutamise head tava. Sa võid lippu heisata kasvõi iga päev, kui tahad ära märkida oma elus mõnda tähtsat sündmust. Eesti lipp heisatakse alati konkreetsel põhjusel. Lippu heisatakse üldjuhul päikesetõusul. (Kui päike tõuseb peale kella kaheksat hommikul, siis heisatakse lipp kell 8.00). Lipp langetatakse päikeseloojangul või hiljemalt kell 22.00, kui päike peaks loojuma peale seda kellaaega. 
Miks sellised kindlad kellaajad lipu heiskamisel ja langetamisel? 

Põhjuseks on lihtne arusaam, et Eesti lippu pimedasse lehvima ei jäeta. Pimedas ei märgata hästi lippu ning lehvima unustatud lipp kaotab lipu heiskamise mõtte. 

Erandlikult ei lanegatata Eesti lippu jaaniööl ja seda ei pea ka valgutama, sest jaaniöö on kokkuleppeliselt aasta valgeim öö, mil täielikku ööpimedust ei saabugi. 

Lipupäevadel on KOHUSTUS heisata lipp kõikidel riigi ja kohalike omavalitsuse asutustel ning avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel. ÜHTSUSTUNDE VÄLJENDAMISEKS võivad lippu heisata ka kõik teised!

Heisatav lipp peab olema puhas, terve ning selgelt eristuvate värvidega. Kui lipp on siiski liiga määrdunud või rebenenud, loetakse see kasutuskõlbmatuks nign see tulebsündsal viisil hävitada. Selleks tuleb lipukangas lõigata laidepidi lahti ning seejärel need riidetükid mitteavalikult põletada või visata diskreetses pakis prügikasti. 

Mina igaljuhul ronisin täna hommikul redeliga maja najale ning heiskasin lipu.

Kas Teie heiskate lippu? 

Tasuta saadud asi anna tasuta edasi

Paljud inimesed on väga suuremeelsed ning annavad tasuta oma vanu asju ära, inimestele, kes neid vajavad ning ise endale neid lubada ei saa. Ei ole see eestlane midagi nii kitsi ning siiski veel leidub inimesi, kellele meeldib teisi aidata. 



Facebookis on kaks toredat gruppi: Abivajajad-heategevus ning Tasuta kraam
Grupp Abivajajad-heategevus on suunatud siis just sellistele inimestele/perekondadele, kes ise endale rahalise seisu tõttu asju soetada ei saa. Igal piirkonnal on oma administraator, kes siis teeb kindlaks, kas abivajaja on päriselt ka abivajaja. 

Tasuta kraami grupp on aga grupp, kus inimesed lihtsalt tuimalt annavadki asju tasuta ära. Noh a'la ostsid endale uue köögimööbli, vana saaks veel kasutada, ära visata ei raatsi, siis panedki pildid Tasuta kraami gruppi üles ning küll leidub lõpuks keegi, kes seda endale soovib. 
No kellele ei meeldiks saada mõnda vajalikku asja tasuta? Ikka ju meeldib. 

Aga minu raust kuskilt jooksevad piirid. 

Nimelt on palju inimesi, kes teiste asjade pealt kasu tahavad teenida. Krahmavad tasuta asjad endale ja siis panevad need müüki. Samas, kui keegi, kes seda asja endale oleks väga vajanud, jääb tühjade pihkudega. Mina arvan küll, et kui Sa võtad vastu kelleltki tasuta mõne asja ning lõpuks avastad, et Sa seda siiski ei vaja, tuleks see tasuta edasi ka anda, mitte müüa. Ma olen ise saanud palju tasuta riideid. Ükskord siis tegin kapitühjendust ja mõtlesin, et müüks mõned asjad maha, aga siis hakkas teatud (ehk siis tasuta saadud) riietega südametunnistusele koputama. Otsisin siis inimesed, kes neid vajaks ning andsin need täitsa tasuta edasi. 

Täpselt niimoodi olen ma ka andnud ära Siimule väikseks jäänud riideid ära. Ning ma arvan, et selline ongi õige tegu, tasuta saadud asjad tasuta edasi anda. Sest, kes teab, iga heategu tuleb ehk kunagi ringiga tagasi. 

Ma olen üldjuhul ikka kahekäega inimeste abistamise poolt. Kui ma ikka tean, et keegi vajab abi, ise endale midagi lubada ei saa ning minul on vajalikud asjad kasutult seismas, annan ma need heameelega ära. Kahe otsaga asi, mina saan kodus ruumi juurde ning eelkõige saan ma kedagi aidata.

PS: See postitus ei käi tasuta võidetud asjade kohta. A'la kui võidad tasuta kohviaparaadi ja Sa seda ei vaja ning, et siis peaksid selle tingimata tasuta ära andma. Selles pole minu arust midagi halba, kui uusi/tutikaid asju edasi müüa mingi väikese raha eest. :)

pühapäev, 3. juuni 2018

Lastest ja magamisest

Kui ma sain teada, et meie perre sünnib teine laps, siis valdas mind ääretu hirm. Ma päriselt kartsin teist last saada. Ei, mitte sellepärast, et sünnitamine oleks nii jube või, et lapse kasvatamine oleks nii üle jõu käiv. Aga hoopis seetõttu, et ma kartsin unetuid öid ning lapse magama panemist. 

See hirm tekkis mul sellepärast, et Karl Hendrikuga oli esimene aasta ikka päris raske. Ta jäi magama kas süles kussutades või turvatoolis kõigutades. Selline pidev suure raskuse käes hoidmine, võttis minult igasugu jõuvarud ning ma olin niiiiii väsinud. 

Kui ma sain teada, et ootan teist last, mõtlesin ma, kas ma jaksan? Kas ma jaksan veel üle aasta kedagi süles kõigutaa või turvatooliga magama äiutada? 

Kui Siim Sander sündis, siis muutus aga kõik. Ta oli Karl Hendrikuga nagu öö ja päev, võrreldes oma suure vennaga on Siim palju palju vaiksem. Ning temaga on palju kergem. Ausalt, kui ma teaksin, et kõik lapsed on sellised vanad rahud, siis võiksin ma kasvõi kümme last saada.

Esimesed kuud olid natuke keerukad. Siim jäi magama siiski kussutades, teda küll ei pidanud kussutama pool tundi, nagu Karl Hendrikut, õnneks!

Kuskil 5-10 minutit ja laps magas sügavat und. Kui aga Siim hakkas juba raskemaks muutuma, tundsin ma, et ka see 10 minutit on minu jaoks liig. Siim Sander oleks nagu lugenud mu mõtteid ja tundeid ning hakkas plaks iseseisvalt magama jääma. Nüüd ongi nii, et kui Siim hakkab silmi hõõruma, on üsna tõenäoline, et tal on uni. Siis tuleb talle rinda anda ja voodisse panna ning tema sinine pehme tekk kaissu anda. Üldjuhul, kui ta hakkab vähkrema ja jorisema natuke, siis ta kohe magama ei jäägi, vaid tahab veel rinda saada. Kui kõht on piimast täitsa pungil, võib rahumeeli panna ta voodisse ning laps magab, nagu nott!

Kaisus pole Siim Sander meil kordagi selle kaheksa kuu jooksul maganud. (Välja arvatud siis esimesed kaks ööd haiglas.) Magab ta täitsa oma võrevoodis, mis on meie voodi kõrval. Mulle meeldib voodis laiutada ning sellepärast mulle üldse ei meeldi, kui lapsed mu kaisus magaksid. Vahel Karl Hendrik ronib meie kaissu magama. Sel juhul olen ma nii kaua üleval, kui ta sügavasse unne jääb ning siis tõstan ta tema enda voodisse.

Nelja kuu pärast, kui Siim on aastane, siis tõneäoliselt vahetame me võrevoodi tavalise voodi vastu välja. Karl Hendrikuga oli samamoodi, nagu poiss aastaseks sai, hakkas ta tavalises pikendatavas voodis magama. Minu arvates laps tunneb siis end iseseisvamalt. 

Aga teema kokkuvütmiseks võin ma öelda, et kõik lapsed on ikka nii erinevad. Kui üks laps kisab, siis ei tähenda see, et teine laps ka kisab. Või vastu pidi, kui esimene laps on vait kui sukk, ei tasu kohe loota, et teine laps samasugune tuleb. Teine võib-olla kisab kahe eest. 😂

Lapsevanem olla, on parim tunne maailmas, mis sest, et vahel tahaks hoopis magada, selle asemel, et mähkmeid vahetada või mänguasju kokku korjata. 
Lapsed on elu õied, nii on ja nii jääb! 🌺


teisipäev, 29. mai 2018

Miks mõni inimene ei mõtle oma lastele??


Ei pea vist mainimagi, et kõik inimesed on erinevad. Kõigil on oma unistused, oma eesmärgid, oma arvamused jne. 
Samamoodi on ka inimeste ellusuhtumine täiesti erinev. Mõnel on elust ükskõik, mõni naudib elu täiel rinnal. Mõni joob iga päev alkoholi, teine elab selle nimel, et lastel oleks soe toit iga päev laual.
No nii erinevad elud ümbritsevad meid.

Minu arust inimese igapäevased käitumise rutiinid näitavad ära, mis inimesega tegelikult tegu on.
Kui Sul on kodus ootamas pere ja lapsed ning Sa ostad oma viimase nelja euri eest neile süüa, siis näitab see, et pere on Sinu elus esikohal. Kui Sa aga ostad viimase nelja euri eest hoopis suitsupaki, siis see näitab mida? Ikka seda, et las lapsed nälgivad, peaasi, et Sa ise saad oma vajadused rahuldatud.

Kui palju on siin samas väikeses linnas neid peresid, kus lapsed on õnnetud, sest vanemad raiskavad raha mõttetustele. Lapsed on õnnetud, sest peavad sööma igapäev kiirnuudleid, kui sedagi.

Uskuge või mitte, aga siit samast minu kodust mõned sajad meetrid edasi on perekondi, kellel raha jagub selleks, et juua, suitsedada, teha narkotsi, aga mitte selleks, et maksta arveid ja toita oma lapsi.
Nii kurb on. Kui mul oleks suur maja, siis võtaksin ma vist kõik sellistes perekondades kasvavad lapsed enda juurde, söödaks neil iga päev kõhud täis ja hoolitseks nende eest.

Narkoprobleem on selles väikeses linnas nagu Tapa väga suur. Ma ausalt tean rohkem inimesi, kes tarbivad narkootikume, kui selliseid inimesi, kes ei tarbi. Ja taaskord, uskuge või mitte, sellised narkomaanid on pereinimesed. Inimesed, kellel on väikesed lapsed kodus kasvamas. Mul on sellistest inimestest ükskõik, aga lapsed??? Mis elu ootab ees neid lapsi, kui vanemad peaks surema näiteks üledoosi? Ma olen päriselt õnnetu, sest inimesed ei mõtle üldse oma lastele. Nad ei mõtle, mis saab nende lastest, kui nendega juhtub nende endi astutud sammu tõttu mingi õnnetus.

Olen minagi pidanud lapsepõlves nägema palju joomist ja ausalt, ma ei joo ise just seetõttu, et ma ei tahaks kunagi oma lastele sellist elu, nagu olen mina pidanud elama. Minu jaoks on lapsed kõige tähtsamad. Ja tähtis on, et neil oleks kõht täis ja hea olla.

Üks päev kui ma poes käisin, trügis leti järjekorras minust ette üks täiesti purjus meesterahvas, kellega koos oli umbes viie aastane poiss. Mis te arvate mida ta ostis? Pudeli viina muidugi. Ja siis tuigedas ta mingi purjus seltskonnaga minema, laps järgi lonkimas.

Nii õudne ja kurb on vaadata seda. Ja teada, et lastega inimesed on nii hoolimatud ning ei suuda laste nimelgi oma pahedest loobuda. Kurb.


esmaspäev, 28. mai 2018

üks kohustus ajab teist taga 🤦‍♀️



Eelmise postitusega seoses tahaksin tegelikult veel natukene mõtteid mõlgutada ja kirja panna. 
Nimelt, mulle on ikka väga palju öeldud kui tubli ma olen ning küsitud, kuidas ma kõike jaksan teha?
Ärge mõistke mind valesti, ma ei tulnud siia end kiitma. Neid lauseid on öelnud teised inimesed minu kohta. 😂
Ning väga tihti olen ma leidnud end olukorrast, kus ma mõtlen, et "MA ENAM EI JAKSA!" Või et "Mu õlgadel on liiga raskem koorem". Jnejne.

Kohustusi on mul ju tegelikult palju, aga samas kindlasti mitte vähem, kui mõnel teisel mitme lapsega emal. 

Üks laps tuleb viia hommikul lasteaeda, õhtul ära tuua. Päeval koristada, aiamaad kasta, rohida. Pesu pesta, jälle koristada. Beebiga (kes polegi enam nii beebi) tegeleda, teda toita, temaga mängida, teda õpetada, temaga rääkida, teda lohutada, mähkmeid vahetada, temaga jalutada. 
Poest süüa osta, mõelda mis süüa teha, söök õigeks ajaks valmistada. Lapsi pesta, nende küüsi lõigata. Silma peal hoida, et keegi endale midagi sobimatut suhu ei topiks, või näppe kuskile vahele ei jätaks. 

Aga see pole kõik. Oma pere kõrvalt on mul kohustus ka emaga poes käia. Surnuaeda korras hoida, seal kasta.

Ja vot, vahel kasvabki kõik üle pea. Mu akud saavad tühjaks. Mu närvid on läbi. Ma olen väsinud, tahaksin magada, aga kurat, õuest nööri pealt on veel pesud korjamata. Ja söök külmkappi panemata, nõud pesemata.  jnejne 😅 
Üks kohustus ajab teist taga ning ma tunnen end üksikuna, sest kõik kohustused on ühtäkki langenud just minu õlule. 
Samas, see on ELU. Lapsed oli minu enda valik. Ning ega vinguda ei ole mul ka õigus. Kuigi vahest tahaks sedagi teha. 😅


tööl koos lapsega 😯


Tegin reedel midagi hullumeelset ning läksin Tristvere kohvikusse tööle, koos lapsega. Hullumeelne just seetõttu, et ma ei kujutanud üldse ette, kuidas see päev peaks toimima, kuna Siim saab ju endiselt rinnapiim.

Tööl olin kokku 7 ja pool tundi, millest esimesed poolteist tundi olime Siimuga täitsa kahekesi, peale seda tuli mu kullakallis Brenda Siim Sandrit hoidma. Kuna Siim oli hommikust saadik üleval olnud ja ma võtsin igaks juhuks vankri kaasa, siis ei kulunud Brendal kümmet minutitki, kui Siim juba vankris rõõmsalt põõnas.

Õnneks siis selle kõige hullema ja pingelisema aja kohvikus - ehk siis lõuna, Siim magas. Kokku magas ta vist esimese jutiga umbes 2,5 tundi.
Siis läks Brenda Siimuga küla peale, võttis püree kaasa ning mina jäin edasi tööd tegema. Terve selle peaaegu kaheksa kuu jooksul, mil Siim on olemas olnud, pole ma temast nii pikka aega eemal olnud.
Mingi hetk tekkis selline igatsus, et hoia ja keela.

Kuna Brenda pidi kell neli ära minema, siis jäi Siim viimaseks tunnikeseks minuga. Brenda veel uuris, et kas ma ikka saan hakkama, ütlesin, et mis mul muud üle jääb? Brenda veel nimetas mind "aasta emaks", aga minu arust see on natuke üle paisutatud. 🤣 Brenda siis nimetas mind selle peale "aasta emaks", aga minu arust see on natuke üle paisutatud. 🤣

Ja muidugi armas taevaisa õnnistas mind klientidega. Nii ma siis võtsingi tellimusi vastu, ühes käes Siim, teise käega kassat toksides. Siis viisin Siimu kööki, pistsin ta kokale pihku, jooksin ette ning valasin joogid välja ja andsin klientidele üle. Siis läksin võtsin uuesti Siimu ja askeldasin saalis edasi tööd teha.
Poole viie paiku tuli mingi uus teenindaja, kellele ma siis edasi andsin näpunäiteid, mida tuleks teha.


Ja kui ma siis seal midagi tegin, ühes käes Siim Sander, küsis too neiu minult, et "Kas raske pole niimoodi asju teha?" 🤣
Hakkasin naerma ja vastasin, et "Ei, tuleb üle elada. "
Aga nii ongi. Lapsega koos on küll raske igasuguseid asju ette vütta, kuid mitte võimatu. tuleb hästi planeerida, ja kõik saab korralikult tehtud.
Mina jäin selle päevaga igal juhul rahule ning ausalt, ma nii meeletult igatsen töö tegemist!

Kas Teie olete pidanud väikese lapse kõrvalt tööd tegema?

PS: Kui Sa ei karda teha tööd ning oled juhuslikult tööotsinguil, siis mine Tristverre tööle! kuulutuse leiad SIIT! :)

kolmapäev, 23. mai 2018

Naabrite trall jätkub: Kalevipoeg on Soomest tagasi

PILT

No need probleemid uue naabirga ei saa kuidagi otsa. Uus kuu ning tema kallis poeg tuli Soomest jälle siia maile. Taksoga, ja täiesti purjus. Esialgu ei pannud ma tähelegi, et keegi jälle siin on, sest ma veetsin laste ja tuttavatega õues aega grillides. Aga kui tuppa sain, hakkasid esimesed märgid, et Kalevipoeg tagasi on, end ilmutama. 

Istun rahulikult voodis ja imetan Siimu, kui tunnen, kuidas voodi mu tagumendi all konkreetselt väriseb. Teisel hetkel kuulen, kuidas nõud kapis ning põrand jalge all värisevad. Tore, maavärin otse Soomest. 

No värin värinaks, elan üle ja olen harjunud, et vana maja ning iga liigutust on hästi tunda. 
Aga siis ma küll vihastasin, kui ma rahulikult lastega multikaid vaatan ja keegi täiesti jõust vastu mu seina taob. Ok, rahunesin maha ja mõtlesin, et pole hullu. 

Läheb siis max pool tundi mööda, kui jälle kõlavad vastu mu seina valjud paugud. Mis pagana päralt seal toimub? Tõusin püsti ja kopsisin vihaselt rusikatega vastu. Vaikus. Ei tea kas mõjus?
Ah, mida ma õige unistan. Lootus on lollide lohutus nagu öeldakse. 
Üks hetk kuulen, kuidas all korrusel käib jälle madin. Tegin oma korteri uske lahti ja läksin trepile piiluma. No muidugi allkorrusel elava vanema naise (kelle korteri üleval siis Kalevipoeg hetkel pesitseb) ukse taga seisab poolpaljas mees. Püksid jalas, ülakere paljas, kole õllekõht rippumas, seisab käed puusas ja jõllitab. Läksin uuesti tuppa. Aga kui ta ikka ei jätnud seda allkorrusel elava naise ukse taga madistamist, siis läksin uuesti välja.

Mees kopsib uksele ja ütleb "Pange see telekas juba vaiksemaks"
Hõiskasin siis talle, et "Mis see telekas teid häirib?"
Mees sellepeale: "Mingid sugulased olete või?"
Vastasin, et: "Ema on Sul sugulane. Meie normaalsed inimesed saame lihtsalt siin trepikojas üksteisega hästi läbi."
Kalevipoeg jätkab: "Ma tahan, et ta selle teleka vaiksemaks paneks juba"
Mina see vastu: "Ja mis jaoks? Kas mina käsin Teil end voodi külge kinni siduda ja mitte toas liikuda, et meil kapis nõud ei väriseks?"
Kalevipoeg ülbelt: "Ma käin siin ikka jõle palju ka"
Mina: "No vahet pole, kes seal kõnnib, ikka nõud ju kapis värisevad. Niiet ärge trampige"
Kalevipoeg jätkab: "Pange kuskilt siis see telekas vaiksemaks"
Mina juba üpris tigedalt: "Ei pane vot. Las mängib, öörahu hakkab kell 23.00. Kui tahate võin enda teleka heli ka põhja panna. Tahate seda või?"
Kalevipoeg: "Jaa muidugi pange."
Läksin siis tuppa ja kuulsin, kuidas mees ka hakkas trepist üles tulema ja pobises midagi. Küsisin, et "Mida?".
Siis vastas, et "ootame siis öörahu". 

Noh muidugi peale seda intsidenti on kõrvalkorterist veel päris mitu korda kostunud valju häälset rääkimist ja minu seinale koputamist.
Ausalt öeldes, ma isegi enam ei viitsi vihastada. Aga kui mul selle kolina peale lapsed üles peaks ärkama, siis hoidku see Kalevipoeg piip ja prillid, sest siis saan ma küll tigedaks.
Ning ootame siis öörahu! Sest kui siis ka see trall ei lõppe, kutsume külla taas politseionu. 



pühapäev, 20. mai 2018

korda läinud päev 👌


Üle väga pika aja leidsin ma mahti kirjutada õhtul. No tõesti ma ei mäleta, millal ma viimati oleksin õhtul võtnud arvuti ette ja hakanud midagi kirjutama. Üldjuhul olen ma ju kogu aeg nii väsinud, et topin lapsed magama ning heidan ise ka siis tuttu ära. 

Täna on aga natuke teistsugune õhtu. Karl Hendrik jäi maale vanaema juurde, Siim vajus natuke aega tagasi magama ning samamoodi otsustas ka Härra vajuda ära. 
Mõtlesin siis, et teeks toa korda ja läheks ka siis magama, aga koristamisega kadus uni nagu niuhti ja nii ma nüüd istun diivanil ja trükin. 

Hetkel mõtisklen ikka selle üle, kui paganma kähku ikka aeg lendab. Mai kuu on peaaegu läbi, varsti juba jaanipäev ja siis tuleb hakata ootama juba uusi jõulusid. Niimoodi võttes läheb aeg tõesti ikka tohutu kiirusega. Aga kui viis aastat tagasi ootasin, et saaksin ükskord 18-aastaseks, haha, siis venis aeg ikka nagu tatt. Nüüd ei taha oma vananemise peale mõeldagi, kui juba üks aasta jälle edasi keritud. 

Tänase päevaga olen ma igal juhul vääääga rahul, sest ma sain üle pika aja väga palju asju (loe: kohustusi) tehtud. Mis sest, et ma enda tagumendi alles kell 10 voodist välja ajasin. Kõigepealt kraamisin paar tundi tuba. Peale lõunat läksin Siimuga väikesele jalutuskäigule (tõesti väikesele, sest pidin vaid 5 minutit kõndima, kui ta juba magas). Kuna Siim jäi vankrisse magama, otsustasin kuuri koristada. Sättisin seal asju paremini, et oleks rohkem ruumi. Kuigi niikuinii millalgi peab natuke asju ringi tõstma, sest talveks tuleb puud ära tuua. Siis kraamisin kuuri esise ka puhtaks ning siis võis silm juba puhata, sest kõik oli silmale ilus. 
Siis koristasin koridori, kastsin ning rohisin oma väikese aiamaa lapi ära. Selleks ajaks oli Siim juba üle kahe tunni mõnusalt põõnanud. Teate küll, värske õhk ja magus uni. 
Niiet tõesti palju asju sai paari tunniga ära tehtud.

Nüüd peab vist ikka magama ära minema, homseks päevaks välja puhkama ning siis uusi vägitegusid hakkama tegema. 😁
Saaks veel pruuniks teiseks juuniks, oleks asi veel eriti 5+. 😁 Aga sellest võin ma vaid unistada. Sest üldjuhul olen ma suvel samasugune valge luik nagu talvel. 😁

Lõpetuseks panen Teile ühe isuäratava pildi oma Härra tehtud täidetud paprikast. Ja ausalt see maitsev veel paremini, kui pildil välja näeb.  😋


laupäev, 19. mai 2018

7 kuud õnne ja armastust



Ma polegi ammu Siim Sandrist üldiselt rääkinud, meie arsti visiitidest ja arengutest. 
Arstil oleme nüüd me nii erinevatel aegadel käinud, kuna Siim oli pikalt haige vahepeal. 
28.03 kaalus ta 8040g ning oli 67 cm pikk. 
25.04 kaalus Siim 8550g ning oli 70 cm pikk. 
15.05 kaalus 8770g ning 71.5 cm pikk. 

Sööb ta endiselt rinnapiima. Ja jumal hoia, et see nii ka jääks, sest oleme proovinud talle lutipudelist vett pakkuda, aga ei ole see mees lutipudelist huvitatud. Vaatab seda nagu imeasja ning juua ta sealt ei oska. 
Roomab ta ühest toa otsast teise sama kiiresti, kui ma siin ühe lause jäuan trükkida, niiet selles on ta ikka väga osav juba. Kahjuks veel ta ei istu. Mõned sekundid kõigest. Niiet seda peame veel harjutama. 
Peale rinnapiima sööb ta veel meil suure isuga banaani, pirni ning putru. 
Poepüreed talle eriti peale ei lähe. Kui siis mõned magusamad. Lihaga püreesid ta näiteks üldse ei taha. Eilsest hakkasin talle putru tegema nii, et kui puder valmis, lisan magusat püreed hulka. Nii maitseb talle puder ka rohkem. 

Vahepeal oli Siimul palavik pikalt ning kole köha ja nohu. Saime antibiootikumid peale ning mingisuguse siirpu ka, mis vist röga lahtistab vms. Teisipäeval läheme uuesti arstile, et teada saada, kas hakkame haigusest priiks ka juba saama. 

Kui meil vahepeal oli periood, kus ma Siim Sandrit kogu aeg magama pidin kussutama, siis enam seda muret pole. Magama jääb ta täitsa ise. Ainult kõht tuleb korralikult täis sööta. Päevaseid uinakuid teeb ta üldjuhul vankris, kuna nii ilusad ja soojad ilmad olid vahepeal, et patt oli toas istuda. 
Viimase nädala jooksul oleme hästi palju viibinudki just värskes öhus ja ringi jalutades. 

Eluke veereb tasapisi ning juba ta ongi 7 kuud ja 10 päeva noor. Kui aeg nii kiiresti edasi läheb, siis varsti on ta hoopis 7 aastane ja läheb juba kooli. :D



kolmapäev, 16. mai 2018

"Nii vaikseks kõik on jäänud ...

... mu ümber ja mu sees, mis oli see on läinud. Mis tuleb, alles ees. "
Teate seda laulu? Kindlasti teate. Ja kui ei teagi, siis võite seda kuulata SIIT. 

Ma päris täpselt ei teagi, miks see laul mulle kohe meenus, kui ma oma blogi lehe lahti tegin. Võib-olla seetõttu, et ma ikka viimasel ajal väga harva siia jõuan ning midagi postitan. 

Praegu on ikka nii ilusad ilmad, et ma kasutan neid maksimaalselt Siim Sandri ja Karl Hendrikuga väljas olemiseks. Peaaegu iga päev käime Siimuga pikkadel jalutuskäikudel. Kaks päeva käisime Karlil lasteaias jala järgi. Arvasin esialgu, et see on kindlasti katastroof Karliga 1,5 km jala kõndida. Aga lõppkokkuvõttes olen ma ikka väga rahul, et ma talle jala järgi läksin. Laps sai jalutada, värsket õhku hingata ning mina kilomeetreid koguda. 


Ilusate ilmadega võtsin end ka kokku ning tegin endale aiamaalapi valmis. Maha külvasin tilli, peterselli, lehtsalatit ning rindelist sibulat. Veel panin maha tavalise sibula ning kartuli. See oma kodus kasvatatud kartul on ikka hoopis teine asi, kui poekartul. 

Tunnen end viimasel ajal väga motiveeritult. Seetõttu polegi mul eriti aega arvutis istuda ning blogida. Kuigi, ega ma ei saa sedagi ju unarusse jätta. Sest see on miski, mis mulle rahuldust pakub. 
Täna kasutasin ma päeval juhust ning lihtsalt puhkasin ja magasin. Käisin Siim Sandriga väikesel jalutuskäigul, ta jäi kenasti vankrisse magama. Siis palusin naabrinaisel aidata vanker teisele korrusele tuppa tassida. Et saaksin ise ka silma looja lasta. 
Ausalt ma ei mäletagi, millal ma viimati päeval magasin. Pole ikka mitu nädalat seda teinud.

Eelmisel reedel pidasin mõne tuttavaga oma sünnipäeva Neerutis järve ääres. Tegime natuke grilli, nautisime ilma ning rääkisime juttu. Minu arust väga tore oli niimoodi, kuskil looduses aega veeta. Karl Hendriku viisime vanaema juurde ning Siim Sandri jaoks võtsime vankri kaasa, kus ta pooleteist tunni jooksul ära kustus. 

Pühapäeval oli emadepäev. Minu jaoks juba kolmas emadepäev. Henri üllatas mind potiroosiga. Muidugi hetkel ma nii jubedalt kardan, et ma suudan selle lille ära tappa, nagu kõik eelmised potiroosid. Niiet võite julgesti mulle soovitada nippe, kuidas potiroosi elus hoida?


BTW, kui te pole veel blogiauhindade hääeltusest osa võtnud, siis tehke seda kindlasti!
Minu leiate Pere- ja beebiblogide kategooriast (leanikav.blogspot.com.ee)
Ning kui te ikka arvate, et ma oleksin Teie hinnalist häält väärt, siis palun palun tehke seda kindlasti ning andke see mulle :)
Hääletada saate SIIT.




neljapäev, 3. mai 2018

Ah, kuidas ma vihkan oma sünnipäeva, iga aasta. :D


Ma ei tea mis keiss mul nende sünnipäevadega on, aga iga aastaga veendun ma aina rohkem, et need pole minu teema.
See on alati nii olnud, et kui mu sünnipäevani on veel paar kuud aega, siis ma mõtlen, et "oo nii äge, võiks teha seda ja toda ja nii ja naa, minna sinna ja tänna" jnejne. Ühesõnaga olen täiega vaimustus, et mul tuleb sünnipäev. 
Kui mu sünnipäevani on paar nädalat, on nii, et ma lausa ei jõua ära oodata seda päeva. Pikisilmi ootan, et see päev jõuaks ükskord kätte. 
Ja siis kuskil nädal enne sünnipäeva käib ära klõps ning mind valdavad vaid mõtted, et "ma ei taha seda päeva"; "see päev võiks olla juba läbi" jne.
Ja kui päriselt see päev käes on, siis on selle asemel, et rõõmustada, tabab mind igasugune jama ning ma olen suures masenduses. 
Ja siis kui see päev läbi on, ehk siis homme, mõtlen ma, et "ah järgmisel sünnipäeval teen ma hoopis nii ja paremini jne".
Jube imelik, aga minu puhul on see täpselt nii ja juba viimased viis aastat kindlasti. 

Miks mu sünnipäev on see aasta juba eos ebaõnnestunud?
Lapsed on haiged. No tegelikult hetkel vaid Siim, kuid Karl Hendrik on ka kodus, sest ma ei saada teda lasteaeda ainuüksi selletõttu, et ma ei viitsi rohkem teiste laste emadega seal kakelda. Karl Hendrik on nüüd juba eelmisest reedest lasteaiast puudunud ning ehk tuleb see talle ka kasuks, kui ta saab lasteaiast puhata. 
Tänane hommik algas aga sellega, et Siim Sandril oli 39.1 palavik. Karl Hendrik on aga tüdinenud juba toas istumisest ning tahaks hoopis õue. Aga ma ei saa ju haige lapsega õue minna. 
Siis kui Karl õue ei saa, siis on ta pool päeva pahuras tujus, mida elab ta nii minu kui väikevenna peal välja. Mänguasju ta ei raatsi ka Siimuga jagada. Niiet kui ma saan natukeseks Siimu rahulikult omaette mängima panna, läheb Karl ja võtab talt mänguasjad ära. 
Nii ma siis istun siin oma 22-l sünnipäeval, nutan pooleldi patja, sest ma tahaks hoopis magada.  Teisest küljest tunnen ma end nagu paadunud kurjategija, vangis oma enda kodus, nelja seina vahel.
Ausalt, iga aasta oma enda sünnipäeval mõtlen ma, kuidas ma seda päeva vihkan. Ja see aasta pole teisiti. :D  

Ja ega mul nüüd muudki teha pole, kui oma postitus kähku lõpetada, sest Siim ärkas üles ja pean teda kraadima. -.-

Pakaa. :D




teisipäev, 1. mai 2018

EBA hääletus on avatud!


Eesti Blogiauhindade hääletus on alanud. Üleelmine aasta võtsin ma osa, aga kuna mu lugejaskond polnud siis eriti suur, siis ega sealt midagi ei tulnud ka.
Eelmine aasta tahtsin osa võtta, aga ma reaalselt magasin registreerimise maha. :D Teate küll, vahel olen ma suht tuulepea. :D

Nüüd on minu lugejaskond märgatvalt kasvanud, Facebookis on peaaegu 1000 meeldimist ning see aasta võtan ma 100% kindlalt osa.

Aga millises kategoorias ma osalen?

Mu blogi on küll Leanika Elublogi ning üldjoontes sellepärast, et ma räägin kõigest, elust, perest, muredest, ühiskonna probleemidest jne. Seega peaksin ma vist elustiili valdkonnas kandideerima?
Samas kuna blogiauhinnad on iga aasta ning viimase aasta jooksul on ma siiski rohkem bloginud oma lastest, perest, rasedusest, sünnitusest, siis otsustasin ma see aasta kandideerida hoopis Pere- ja Beebiblogi valdkonnas. Ma arvan, et see oli õigem valik.

Ma oleksin meeletult õnnelik, kui sel aastal just Sina, kallis lugeja, just MULLE oma hääle annaksid!
See tähendaks mulle väga palju.

Kus ja kuidas hääletada?
Hääletada saad SIIT - http://eba.marimell.eu/eba2018_h/


  • Hääletada saavad kõik, kellel on kehtiv e-maili aadress
  • Igas kategoorias saad valida kolm lemmikut
  • hääletama ei pea igas kategoorias, kui ei soovi
  • hääletamine toimub 01.05.2018-31.05.2018

Minu leiate siis Pere- ja Beebiblogide kategooriast - leanikav.blogspot.com.ee

Edu kõigile osalejatele!


..

laupäev, 28. aprill 2018

Tartuskäik lastega - pea on palju kergem. :D

Käisin eile lastega Tartus, õel külas. Esialgu oli plaanis minna ainutl Siimuga ja Karl viia lasteaeda, aga hommikul siiski mõtlesin ringi ja otsustasin Karl Hendriku siiski kaasa võtta. 
Tartusse läksime mu õetütre Cärolini ja tema autoga. Aga kohe plaan, et tagasi tulen ma lastega rongiga. Selleks võtsingi ka kergkäru kohe kaasa. 

Tartusse liikuma hakkasime umbes pool 10 ning Tartusse jõudsime enne poolt 12-st. 
Veetsime lõbusalt aega, sõime, jõime ning muljetasime. Mis seal ikka, tavaline perekondlik koosviibimine. 
Lõikasime õega üksteisel juukseid ka. Jäin oma pikkadest, kuid KATKISTEST kiharatest ilma. Lubasin kohe isuga neid lõigata, sest need olid tõesti juba katki. Jube imelik tunne on, kui juuksed nii lühikesed on. Pea on palju kergem, ahah. :D



 

Nii pikad olid juuksed enne lõikamist


Juuksed peale lõikust


Cärolin hakkas tagasi liikuma umbes kella kolme paiku, mina otsustasin minna 17.19 rongiga. 
Karl Hendrik oli muidugi terve päeva magamata ning lõpuks oli ta väsimusest nii jonnine, et talle ei sobinud enam mitte miski.

Enne viit hakkasime rongijaama minema, ning 2 minutit ning Karl juba autos magas. Siimust ma ei hakka rääkimagi, sest üldjuhul nagu tema turvatooliga autosse tõsta, siis tema ka kohe magab. 
Tõstsin Karl Hendriku siis rongijaamas kergkärusse edasi magama ning õemees võttis Siimu turvatooliga endale käevangu ning saatis meid rongile. 

Õnneks istekohti ikkagi jagus meile ning parkisin siis meid kenasti ära.  
Ega muidugi see laste magamine ei kestnud kaua, sest pool tundi oli vast rong sõitnud, kui mõlemad juba ülesse ärkasid. Tõenäoliselt Karl oleks rahus maganud, aga kuna ma otsustasin rongis natuke enda isetkohta muuta ja mugavamale istmele kolida ja seejärel liigutasin ka kergkäruga Karli endale lähemale, siis ärkas ta kohe muidugi üles. Esialgu vaatas ta suure imestusega ringi ja ei saanud üldse aru, kus me oleme. 

Siis hakkas juba jälle jorin pihta ning Karl ei tahtnud enam kergkärus istuda. Istus siis viis minutit mul süles, jälle jonn. Panin ta uuesti kergkärusse ning panin multikaid telefonist, noh mingi  minutit vaatas ja viskas telefoni minema, jälle jorin. Siis hakkas Siim jorisema, võtsin ta siis natukeseks turvatoolist välja, sirutasime selga ning andsin talle rinda. Jah, rongis. Ei olnud hullu midagi, inimesi oli vähe ja keegi imelikult ei vaadanud. 

Siis panin Siimu tagasi turvatooli ja võtsin Karli sülle. Vaatas süles multikaid. siis panin ta rongi istmele istuma, kus ta lõpuks rahulikult suutis istuda ja multikaid vaadata. 
Siis oligi märkamatult kell juba seal maal, et pidime riidesse panema ning rongilt maha hakkama minema. 
Pakkisin Karli uuesti kergkärusse ning andsin telefoni näppu, ise muidugi kartuses, et äkki viskab ta selle rongilt maha minnes üldse kuskile raudteerööbastele, ahaha. 
Siimu võtsin turvatooliga käevangu ning liikusime rongiukse juurde. Üks naisterahvas vaatas mind tükkaega suure imestusega ning kui aeg oli seal maal, et tuli hakata rongilt maha minema, küsis ta kenasti, kas ma ikka saan üksinda maha. Tänasin ja ütlesin, et saan küll ning traavisin siis ühe käes kergkäru, teises turvatool rongist välja. 
Tundsin suurt kergendust, et lõpuks oli see "õudus" möödas. Üksinda kahe pisikese lapsega reisida on ikka päris keeruline. No kui oleks üks ainus vanker, kuhu saab kaks last panna, siis poleks nii hull. Aga ikkagi, mõlemad tahavad võrdselt tähelepanu saada ning kahega korraga tegelda ma ei jõua.
Kuid sellegipoolest ma sain hakkama ning tunnen end mega rahulolevalt, et ma siiski ka Karli Tartusse kaasavõtsin. Keskkonnavahetus teeb siiski igaleühele head. :)

Kas Teie olete kahe väikese lapsega üksinda kuskil kaugel käinud? Kas on raske või pole midagi üle jõu käivat? :)

esmaspäev, 23. aprill 2018

ahistamine ja laamendamine kõrvalkorteris


Kuna ma olen siiski põhimõtteliselt 19 aastat elanud maal ning majas, siis poleks ma vist eladeski ette kujutanud, et see kortermajas elamise elu niivõrd peavalu tekitav on. 

Eile oli rahulik õhtu, vaatasime telekat, kuniks üks hetk kuulsin, kuidas kuskilt tulid imelikud kolksud ja keegi kõva häälega lõugas. Läksin siis korraks koridori ja kuulatasin, et kas see tuleb meie kõrvalkorterist või altnaabritelt. Kuna ma selleks hetkeks ikka õigesti aru ei saanud, kust see laamendamine tuli, siis kirjutasin altnaabrinaisele ja küsisin, et kas neil on külalised. Tema vastas "Ei".

Ja siis oli juba selgelt kuulda, kuidas kõrvalkorteris mingi möll käis, imelikud kolinad vastu seina ja mingi noorema naise kisa. Tasub märkimist, et kõrvalkorteris elab muidu üksik vana naine, umbes 70 aastane. 

Kui see kolin ja kisa juba liiga kõvaks läks, tundus mulle, et keegi saab seal peksa ning Henri läks korteriuksele koputama. Ust ei avatud ning Henri karjus, et kui see möll ära ei lõppe, siis kutsub politsei. Siis kostus aga sealt noore naise kisa, et "kutsuge abi, kutsuge abi". Samal ajal lõugas seal veel meesterahvas (tegemist oli korteris elava naise pojaga)
Korteriust ikka ei avatud ning helistasingi politseisse ning ütlesin, et kõrvalkorteris saab vist keegi peksa ning naisterahvas karjub, et kutsuksime abi. 

Samal ajal kui ma politseiga telefonitsi rääkisin, avati lõpuks ka korteriuks ning uksest kargas välja aluspükste väel naisterahavas, pisarad silmis, pluuse rippus imelikult seljas, juuksed olid sassis. Ühesõnaga nägi see naine väga räsitud välja ning tundus nagu teda oleks konkreetselt seal ahistatud. 
Politsei küsis minult, kas kiirabi on vaja. Küsisin siis kaks korda sellelt naiselt, et kas on vaja, siis ta ütles et ei ole vaja. 

Politsei saadeti teele. Ning asjaosalised läksid tagasi korterisse. Jube vaikne oli siis kõik. Politsei saabus alles poole tunni pärast ning mindi uksele. 

Politseile avas ukse just see samune naine, kes abi palus. Politsenik küsis, et "mis siin toimub?"
Naine vastas, et "kõik on korras" ja hakkas edasi üldse soome keeles rääkima. 
Siis küsis politseinik tollel vanemalt korteris elavalt naiselt, et "kuidas olukord on?"
Mutike vastas: "Saame hakkama!"

Ja siis tuli tagant toast välja selle muti poeg ja hakkas rääkima, et "ei ole midagi siin korras, et see neiu on siin end ülejoonud"
Ühesõnaga  siis läksid politseinikud korterisse sisse ja rohkem ma ei tea mis nad seal rääkisid.
Lõpuks viis politsei selle soomlanna üldse endaga kaasa. 

Edasi oli paar tundi vaikus ning kobisin isegi lõpuks magama ära. Kuniks kell 11 ärkasin üles, taaskord mingi lõugamise peale. Seekord lõugas too meesterahvas oma alumise naabri ukse taga. Kopsis ja peksis ust ja muudkui lõugas. Ajasin Henri üles ja ütlesin, et nüüd too mees ahistab altnaarbinaist. Henri tõmbas riided selga ja hüppas kohe trepikotta ja sõimas näo täis sel mehel. Mees muidugi kobises vastu aga ronis tagasi üleskorrusele ja oma ema korterisse. Tükk aega veel kuulsin kuidas ta seal kõva häälega möirgas. 

Ja reaalselt, kui ma kuulsin, et meie kõrvalkorterisse kolib mingi vana naine, siis arvasin, et tuleb rahulik elu, sest mis komejanti see mutt ikka saaks korraldada. Aga boosemoi, selle pooleteist aasta jooksul, mil me siin elanud oleme, sellist möirgamist ja laamendamist pole varem olnud. 
Muti arvates oli vist jumala ok, et ta poeg kedagi tema korteris ahistab, sest ega ta ju eile alguses korteriust lahtigi ei teinud, alles siis tegi, kui aru sai, et ma päriselt räägingi politseiga. 

Kui ma muidu olen selline inimene, kes ei viitsi toaust lukku panna, isegi mitte siis, kui lähen poodi või lasteaeda, veel vähem ööseks. Siis nüüd keeran kohe heaga ukse lukku, sets äkki lendab mingi hull psühhopaat mullegi tuppa ja hakkab ahistama.
Creepy. 

pühapäev, 22. aprill 2018

segased tunded


Tunnen end hetkel täiega nõmedalt, just seetõttu, et ma pole viimasel ajal eriti bloginud. Aprillikuu saab natuke rohkem kui nädala pärastläbi ning avaldanud olen siiani vaid kaks postitust. 
Asi pole selles, et ma mul poleks milleski blogida. On küll, ikka päris palju asju on millest tahaks kirjutada. Aga asi on selles, et mul pole aega. Tegemisi on nii palju. Ja kui juhtubki mõni vaba päev olema, siis kasutan seda magamiseks. 

Sellest te kindlasti saate isegi aru, et väsimuseprobleem kimbutab mind endiselt. Aga vahet pole, kas ma olen väsinud või mitte, teatud asju ma pean ikka jõudma, teatud kohtadesse ikka sõitma jnejne. 
Teine asi on selles, et viimasel ajal pole mul üldse tahtmist arvutit avada. No kohe üldse mitte. Tunnen kuidagi vastumeelsust. Välja arvatud täna. 

Milleni ma jõuda tegelikult tahan, on see, et ega see blogimine polegi nii lihtne. Peab olema tuju, et blogida. Peab olema tahtmine blogida. Peab olema teema, millest kirjutada. Peab olema aega, et üldse kirjutada. 

Postitusi ei saa lihtsalt klaviatuurist välja imeda. See pole nii lihtne. Mina blogin siis, kui mul on selleks tuju, tahtmine, teema ja eelkõige aega. Ja terve selle kuu ongi mind kimbutanud tunne, et mul pole tuju midagi kirjutada. Lihtsalt pole olnud seda tahtmist. Ja seeõttu ei hakka ma ka vastu tahtmist midagi kokku vormima, sest see pole minu arust õige blogimine. Minu arust uusi postitusi ei tule trükkida mitte näppudega, vaid südamega. Just südamega, sest kui Sa südamega asja juures pole, on see ju nagu mingi etendus, kus Sa tegelikult osaleda ei taha. 

Nagu ma ennist mainisin, on mul tegelikult Teile päris palju rääkida. Ning ma üritan tasapisi asjad ka kirja panna ja Teiega oma elu ja olu jagada. 

AGA, 
Vahelduseks võiksite Te ise ka mulle jooksvalt teada anda, mida Te minu blogist tegelikult ootate? Milliseid postitusi meelsasti loete ning millest ma võiksin rohkem kirjutada? :)
Sest minu blogi ei ole mitte mina üksinda, vaid suurema osa mu blogist moodustate ikkagi Teie, mu kallid lugejad. :)
Niiet ootan Teie sooje soovitusi!

Päikest! (Mida täna väljas üldse pole)