reede, 7. detsember 2018

leidsin ka tee kiviajast väljumiseks


Mäletan, et juba selle aasta alguses oli juttu, et suvel kaob paroolikaardiga panka sisselogimise võimalus ära. Mina muidugi aktiivse paroolikaardi kasutajana suutsin juba kuu vist enne seda paroolikaardi lihtsalt ära kaotada.

Mõtlesin kogu aeg, et ah lähen millalgi Rakverre ja teen endale mobiil-ID. Jah, mhm pool aastat lausa läksin sinna. Nii ma siis kasutasingi oma pangatoiminguteks ID-kaarti, ID-kaardilugejat ja oma püha arvutit. Maksin arveid jne.

No ja siis kuni üleeilseni, juhtusin nägema telekast reklaami, kuidas saab teha Smart-ID-d. Ma vaatasin suu ammuli seda ja mõtlesin, et "see ei saa olla ju nii lihtne".

Mõtlesin, et katsetan ära. Mul kulus veits üle viie minuti ja mul oligi smart-ID olemas nagu naksti. Küsimus "Miks ma varem seda ei teinud????????????" painab mind siiani. 

Kuidas siis Smart-ID-d teha?

Vaja läheb nutitelefoni, internetiühendusega arvutit, id-kaarti ja id-kaardilugejat

  • Laadi telefoni alla äpp Smart-ID
  • Täida vajalikud väljad, vali endale sobivad koodid
  • Siis tuleb mingi eraldi kood ette, mida sai vist  minutit kasutada
  • Edasised juhised telefonis ütlesid, et peab logima arvuti ja ID-kaardiga sisse SIIA
  • Taaskord jälgid juhised, sisestad telefonis oleva koodi ja kontrollid andmeid
  • VALMIS!
Ausalt ma tunnen ennast siiani nii rumalana, et miks ma seda varem ei teinud. Kuigi nagu ma aru ole saanud, on Mobiil-ID natuke praktilisem, sest sellega saab digiallkirju ka anda, mida Smart-ID-ga teha ei saa (vist?).

Samas mulle väga sobis siiamaani see variant, et mul oli panka sisselogimiseks  vaja ID-kaarti ja arvutit, sest kui vahel "sõbrad" end raha saamiseks ilmutasid nt siis kui mind kodus polnud, oli mul hea öelda, et ma ei saa raha kanda, sest mul pole käeulatuses.

Selle seoses tuli kohe meelde täna Facebookis nähtud pilt:



Aga mugav on see smart-ID ikka küll. Ei pea kogu aeg arvutit kapist välja kaevama, kui onvaja mingit ülekannet vms teha. 😂

neljapäev, 6. detsember 2018

õnn



Õnn... Kui erinevalt iga inimene seda sõna võib tõlgendada. On sadu erinevaid asju, mis võivad inimesi õnnelikuks teha ning ometi on tihti olukordi, kus inimesed ei oska oma ÕNNE hinnata ning on õnnetud. 

Mõne inimese jaoks on õnn see, kui tal on pere, kes teda armastab. 

Mõne inimese jaoks on õnn see, kui tal on soe toit laual ning katus pea kohal. 

Samas mõne teise inimese jaoks on õnn see, kui ta üldse päeva jooksul midagi hamba alla saab ja tal oleks koht kus külm öö veeta. 

Mõne inimese jaoks on õnn see, kui ta võidab lotoga, teise jaoks on õnn hoopis see, kui ta saab palgapäeval palka, kolmanda jaoks on õnn see, kui ta leiab ühe tühja pudeli...

Ja nii edasi, ja nii edasi..

Ma võikski neid põhjuseid ju loendama jääda, mille üle üks või teine inimene õnnelik võib olla. 
Ning selle põhjal võib öelda, et õnn on suhteline. Õnn sõltub inimesest endast ning tema vajadustest. Aga sellest hoolimata peaksid inimesed olema õnnelikud ka pisiasjade üle. Mida antud juhul tehakse harva...

Kui mõnda inimest teeb õnnelikuks suur hulk raha ning päev läheb näiteks kehvasti, siis peaks ta ikkagi olema õnnelik. Õnnelik selle üle, et tal on ikkagi pere, kes teda armastab, toit õhtul laual, tuba soe... Sest kuigi need pisikesed väärtused võivad tunduda selle inimese jaoks iseenesest mõistetavad, on maailmas palju inimesi, kes annaks sooja kodu ning suu täie toidu eest oma elu...

Ma ei saa öelda, et on halb, kui maailmas on ka ebaõnn.. Sest, kui poleks ebaõnne, ei oskaks
inimesed ju üldse õnne tunda.

On jälle käes jõuluaeg ning taas oleks aeg märgata inimesi oma ümber ning... ning võib-olla ulatada ka oma abikäsi. Kui Sinul läheb hästi, siis võiksid Sa teha nii, et kellelgi teisel läheks ka hästi.. Ei pea ju tegema midagi suurt, et kedagi rõõmustada. Vahel piisab ka heast sõnast või soojast kallistusest. :)

Just saying, et minu jaoks on üks suur õnn see, kui näiteks mu toalilled õide puhkevad.. Ometigi võib see kuskil kellegi teise jaoks täitsa tühiasjana tunduda. :)





neljapäev, 29. november 2018

Kuidas on õnnestunud mul juua kuu aega ainult vett? + Ausalt "patustamistest"


Ma poleks kunagi uskunud, et ma olen suuteline loobuma igasugustest limpsidest, gaseeritud jookidest, maitseveest või mis tahes magusaine sisaldusega joogist. Veel vähem oleks ma uskunud seda, et ma suudan need kõik patused joogid asendada tavalise veega. 

Ja nüüd on sellest möödas juba kuu aega, kui ma lihtsalt ühel heal päeval tulin ideele hakata tarbima ainult puhast vett. 
Mõni kindlasti mõtleb, et "pshh, kuu aega, käkitegu", aga kindlasti ise oleks võib olla nädalakese vastu pidanud. 

Muidugi ma ei saa väita, et ma päris AINULT vett olen joonud, sest ühe korra jõin ma pool liitrit Aura Active magusat jooki ning kaks korda olen võtnud Fanta lonksu, sest mitte midagi muud polnud tol hetkel juua ning mul oli janu. Aga sellega on ka need "patustamised" piirdunud. Kuigi ausalt öeldes, need on olnud mu elu kõige vastikust tekitavamad "patustamised". 

Tänaseks olen ma nii kaugele jõudnud, et ma ei kujutaks oma elu ilma puhta veeta ettegi. Kui ma vanasti olin sõltuvuses näiteks Kanes'ist, siis täna ei suuda ma isegi Kanes'ile mõelda. 
Jõin ju vanasti ka igapäevaselt vett, aga selleks olid siis erinevad maitseveed, lemmikuteks olid nt Aura mustikavesi ning Vichy mangomaitseline vesi. Päevas kulus mul vähemalt 2 L maitsevett. 

Küll pole ma veel nii kaugele jõudnud, et oleksin hakanud meie kraanivett armastama, sest endiselt ostan ma Aura gaasita vett. Ühtlasi pole ma võtnud ka veel kuulda oma lugejate soovitusi, panna tavalise vee hulka nt kurgi, apelsini või sidruni viile, et teha ise maitsvett. Aga seda seetõttu, et ma ei tunnegi sellest maitsest nii väga puudust. Ma võin ju süüda ka ühe mandariini ära ja tavalist vett peale juua. 

Aga magusa järgi mul ikka vahepeal istutab. Eriti, kui ma näen kuskil neid võrratuid kooke ja torte, tahaks lihtsalt maha istuda ja terve koogi ühekorraga pinstlisse pista. Aga EI! Ei tähendab ju ei. :)

Kuigi ma lastele kodus eriti magusat ei anna, siis vahel ikka juhtub, et ostan neile nt šokolaadi või küpsist ning siis vaatan kõrvalt kuidas nad neid nosivad, endal ila suunurgast tilkumas. Aga siiamaani olen ise ennast suutnud tagasi hoida, et mitte neilt magusat näpata. Kui magusaisu tekib, siis söön nt banaani, õuna või mandariini. 

Ainus millega ma nüüd magusaga olen "patustanud", on jäätis. Nimelt mul oli siin kahel korral jube kurguvalu ja siis ma küll ostsin jäätist ja sõin seda. Sest see oli ka ainus, mis mu kurguvalu vastu ka aitas. Jaja, ma tean, et on olemas igasugused vähem rasvased jne jäätised, aga ma ausalt pole söandanud neid veel proovida. Kuigi mul on see plaanis. 

Kuu aega on mulle mõjunud ülihästi. Ma olen muutunud enesekindlamaks, sest ma tean, et ma näen selle nimel vaeva, et ma päris ära ei rasvuks. Ma olen muutnud pea kolm kilo kergemaks, mis minu arvates, on uskumatu, et see on saavutatud ainuüksi sellega, et ma joon vett ning ei tarbi enam magusat. Eks ole? Ja ma olen õnnelikum. :)

Niiet, mis mul Teile ikka soovida on, et olge mõnusad ja jooge vett, sest vesi on elu 😊



laupäev, 24. november 2018

kiri minu kunagistele sõpradele



Jäin täna mõtlema sõprusele ja minevikus olnud "sõprustele". 
Ulmeline, kui palju mul oli tegelikult neid niiöelda "parimaid" sõbrannasid, kellega ma arvasin suhtlevat igavesti ja kellega ma reaalsuses enam sõnagi ei suhtle. 

Eks noorena oligi see sõprus kuidagi teise tähendusega. Igaüks kes vähegi kenam Su vastu oli, oli automaatselt sõber/sõbranna. 
Ma ei saa eitada, et nende "parimate" sõpradega veetsin ma pubeka eas kõige paremaid aegu. Ma ei saa eitada, et ma vahel igatsen neid inimesi ning neid vägevaid hetki. 

Aga praegusel ajal on sõprus kuidagi teise tähendusega. Igaüht, kes mu vastu kena on, ei saa pidada sõbraks. 
Nüüd on inimesed pigem tuttavad, kui sõbrad. Ainus mis ajaga muutunud pole, on see, et paljud inimesed suhtlevad minuga ainult siis kui midagi vaja on. 

Vahel ma ikka nii igatsen, et mul oleks sõpru. Või siis üksainuski sõber, kelle juurde minna, kui mul on mure.. Keda kallistada, kui mul on raske.. 

Aga see on paratamatus, et enamus ajast olen ma ikka oma muredega üksi. Ja kui kurb on olla, eks kallistan oma lapsi.. 

Kus on need sõbrad, kes 5 aastat tagasi lubasid "IGAVESTI" olla mu sõbrad? 😂

Aga ma mõtlesin siiski, et ma kirjutan oma kunagistele sõbradele kirja.. Siia.. Ei ühtki nime.. Sest need inimesed peaksid end ise siit ära tundma :)

***

Kallid "kunagised" sõbrad!

Teid on palju, no ikka õige mitu. 

Ning mul oli teie kõigiga kunagi väga tore. Igaühega teist on mul eraldi oma lugu, igaühega teist on mul omad mälestused. Ja igaühte igatsen ma omamoodi. 

Mõned meenutused, mida olen teiega koos korda saatnud..
Oli üks tüdruk, kellega käisin ma tihti pidudel, tantsimas, kellega koos ma veetsin iga vahetunni ning tunnid peale kooli lõppu.. Ühe sõbrannaga kõndisin öösel mitukümmend kilomeetrit maha ning jooksime "wannabe" pervode eest ära. Kolmandaga me kogu aeg muudkui tülitsesime, nutsime ja leppisime. Ühe neiuga üritasime me laule kirjutada ja jõime õpetajate streigi päeval Vana Tallinnat. Oli keegi, kellega käisime me viaduktil rekkadele lehvitamas. Kellegagi sõime me Arturis pelmeene, mis siis et sibulat ja saia oli rohkem. Keegi kinkis mulle hõbesõrmuse, mis muideks mul siiamaani kogu aeg sõrmes on.  

Pooltega teist veetsime ma koolis vahetundides kogu aeg koos aega. Kellega naersin, kellega nutsin, kellega tülitsesin, keda kallistasin... 
Need on vaid mingid üliväikesed killukesed neist eredatest mälestustest..

Aga mida ma tegelikult tahtsingi öelda, on see, et ma igatsen Teid kõiki! See puudutab siis absoluutselt kõiki, kellega ma kunagi lähedaselt suhelnud olen ja enam ei suhtle. Uskumatu, aga ma igatsen isegi oma endisi klassikaaslasi. See võib kõlada kindlasti väga imalalt, aga ma loodan, et Teil kõigil läheb hästi ning et Teil on hetkel sõpru, kellega oma muresid jagada. Et te ikka ka vahel mõtlete mulle ja meie ühistele mälestustele, mis siis, et me enam ei suhtle. Vahel on nii tore meenutada. Vähemalt mul on midagi, mida meenutada.

Korraks mõtlesin, et kirjutaks kõigile endistele sõpradele eraldi, et igatsen neid, aga see tundub ikka väga imal. Blogis vähemalt keegi ei tea, keda ma mõtlen. Kuigi andsin mõned vihjed, et mõned inimesed end ikka ära tunneks. Ja siin ma ikka saan puigelda kõrvale sellest, et ma kellegi konkreetse ees oma emotsionaalsusega totaalselt marki maha teen. K-U-I-G-I ma ei tahaks seda postitust üldse avaldada...

Tegelt tahaks täiega nutta praegu ja ma ei tea isegi miks. Ma ei saa aru, miks ma hetkel nii emotionaalne olen ning miks ma üldse mõtlen minevikule. Miks ma igatsen inimesi, keda pole mu elus juba aastaid... Aga tundub, et ma olen kuidagi emotsionaalselt katkine ning lihtsalt igatsen inimestega suhtlemist.

Sorry!

Aga ei tea kas keegi mind ja minuga suhtlemist ka igatseb? 😥


reede, 23. november 2018

mandariinid ja verivorstid



Jõuluaeg on ikka üks tore aeg. Jõulutuled, küünlad, jõulumuusika, piparkoogid, mandariinid, verivorstid...

Mulle nii meeldib iga õhtu küünlaid põletada, eriti lõhnaküünlaid. See küünaldepõletamine tekitab kuidagi nii mõnusa rahu tunde... Jõulutuled panin aknale juba mingi poolteist nädalat tagasi ja needki põlevad igal õhtul ja vahel isegi öösel, sest siis on tuba valgem, kui nt Siim Sander ärkab ja talle luti pean suhu torkama. Või kui Karl tahab pissile minna jne. 

Ega ka mandariinid meie pere menüüst ei puudu. Kuigi pean tunnistama, et lapsed polegi neist nii vaimustuses, kui mina ja Henri. Ja uskumatu, kui sõltuvusse võib mandariinidest jääda. Võtad ühe ja siis juba avastad, et oled viis tükki ära söönud ja ega ei suuda enne lõpetada, kui kõik ikka otsas on. On kellelgi veel nii?

Piparkooke me veel teinud see aasta pole. Just ükspäev Henriga poes arutasime, et peaks proovima see aasta ise piparkoogitainast teha. peab vast kuskilt internetist retsepti välja otsima ja katsetama. 

Jõulude vaieldamatu osa on tegelikult verivorstid. A-g-a..... ma pole iialgi verivorsti söönud. Nagu never ever pole isegi mitte proovinud. Ma isegi ei tea miks. Kuna ma verd nii jubedalt kardan, siis ma ei tea, äkki see sõna "veri" seal ees on mu ära hirmutanud? Või siis lihtsalt see "verivorst" on nii creepy sõna, et pole julgenud proovida, ahah.

 Täna kui poes õhtusöögikraami valisime, jäin neid verivorste vahtima ja mõtlesin, et peaks ikka ära proovima. Ma küll veel ei ostnud neid, aga hetkel mu ilanäärmed töötavad ning ma nagu tunneks puudust millestki, mida ma iialgi proovinud pole. Kõlab imelikult eks? Uskuge mind, ma tunnen end veel imelikumalt. Mine või poodi ja hakka verivorste ostma. 

Verivorstisõbrad, äkki te oskate mulle soovitada, millised verivorstid need kõige paremad on? Ma ei tea ju kas neil on üldse mingit vahet, samas ma arvan, et ikka on, sest kui vaadata verivorsti valikut poes, on see ikka seinast seina. Niiet millise firma verivorste soovitaksite te mul kõige esimesena proovida? :)

Kuidas teenida kõndimisega raha?



Räägin Teile natuke lähemalt Sweatcoin äpist ehk sellest kuidas on võimalik lihtsalt õues kõndimisega raha teenida. 

Kui mu tuttav mulle paar nädalat tagasi lingi saatis, et liituksin, olin ma VÄGA skeptiline, kuidas on võimalik, et keegi maksab mulle raha selle eest, et ma lihtsalt õues kõnnin?

Ma ikkagi liitusin sellega ja hoidsin telefoni õues liikudes taskus ja jälgisin et GPS oleks sees.
Muud teha polegi vaja, ausalt öeldes, kuigi see äpp iga päev tuletab end meelde, sellega et kui palju ma olen liikunud ning kui palju punkte teeninud. 

Täna uurisin lähemalt, kuidas see raha teenimine siis ikkagi toimib. Äppi kasutada ja teenida saab igaüks. Aga mida teenida? Raha teenimiseks peab Sweatcoin äpi kasutajal olema LHV panga noortekaart. Kui oled äpis teeninud 50 punkti saad selle lunastada 5€ oma LHV kontol. 



Mis seal ikka, avasin kohe LHV netilehekülje ning tellisin endale kaardi ära ning juba järgmisel nädalal saan ma teile ka teada anda, kas ma PÄRISELT kas saan siis endale raha kontole üle kanda. 
PS: LHV noortekaardi saab tellida kuni vanuseni 25 k.a. :)
Kui Sul pole LHV panka ja noortekaarti, on võimalik teenitud punkte lunastada erinevate asjade vastu. Sweatcoin äpis on eraldi võimalik vaadata oma igapäeva pakkumisi, ehk mitme punkti eest saad endale mingi toote lunastada!



Tasub proovida, veel enam, kui see äpi alla laadimine ja liitumine Sinult muud tükki küljest ei võta, kui et ta Su telefoni ekraanil ühe ruutsentimeetri hõivab. :)

PS: Punktide teenimiseks ja sammude lugemiseks, peab liikumine kindlasti toimuma õues!

MUST REEDE - parim aeg jõulukingituste ostmiseks!



Juhuu! Kaua oodatud MUST REEDE on taas kätte jõudnud. 
Miks see päev nii eriline on? No ikka on, sest nii paljud kauplused, poed ning e-poed lähevad selle päevaga kaasa ning üllatavad ostlejaid suurepäraste soodustustega. 
Mõtlesin mõned soodustused ka teieni tuua. 

  • Saa Napsie.ee'st kõik tekid ja padjad -60% soodsamalt, kasutades sooduskoodi BLACKFRIDAY. Mina igal juhul täiega kiidan näiteks Napsie patjasid. Kui muidu läks mul tarvis 2-3 tavalist patja, et ennast mugavalt tunda, siis nüüd piisab ühest napsie padjast! Pluss Naspsie lehel saab hetkel keerutada ka õnneratast, millega saab Napsie toodetelt 19-60% soodustust! Ära maga võimalust maha!
PS: Soovitan liituda Bonusway'ga, sest esiteks leiad sealt palju musta reede soodustusi ning teiseks teenid oma ostudelt ka raha tagasi! Liitu Bonuswayäga SIIT! Kui Sul on juba Bonusway olemas, siis ära unusta oma lemmik e-poode avada just läbi selle! :) Mõned näited Bonusway's leitavatest e-poodide soodustustest:
  • Suurepärased allahindlused on Hansapostis, lausa kuni -70%! Must reede on parim aeg jõulukingituste soetamiseks, sest kõik on nii odav! Ära unusta Hansaposti leheküljele siseneda läbi Bonusway, sest siis teenid veel oma ostudelt raha ka tagasi, Hansapostist teenid iga ostuga tagasi 2,45€!
  • Megad soodustused ei puudu ka Aliexpressist! Kui sisened Ali'sse läbi Bonusway, teenid oma ostusummadelt tagasi 4%! +Ali'st tellides saad ka sooduskuponge kasutada, mine tšeki lähemalt Aliexpress.com!
  • ASOS'es -20% KÕIKIDELT TOODETELT, kui kasutad koodi HELLO20. Läbi Bonusway tellides saad tagasi oma ostudelt KUNI 6% boonuseid!
  • Musta reede pakkumised on aktiivsed ka Myvitamins.com's, kus võid tooted saada odavamalt lausa kuni 60%. Läbi Bonusway, teenid tagasi kuni 10% boonuseid!
Mine uuri lähemalt Bonuswayst ning ära maga maha musta reede parimaid pakkumisi! PS: Paljud pakkumised kehtivad kuni selle nädalavahetuse lõpuni!

teisipäev, 20. november 2018

kuidas kolm nädalat veejoomist mulle mõjunud on 😊



Võin täna kindlalt väita, et ilma asjata pole öeldud, et "inimene harjub kõigega". Harjub tõesti. 

Kui ma kunagi lõpetasin kohvi joomise, polnud ma kindel, kas saan hakkama. Sain küll, ja 1. Jaanuaril möödub lausa kolm aastat kohvivabast elust. 

Kui ma 29. oktoobril otsustasin, et nüüdsest joon ma ainult vett ning ei söö enam magusat ega tarbi suhkrut, ei olnud ma taas kindel, kas ma tõesti suudan seda?

Tänaseks võingi öelda, et suudan küll. Ühekorra selle 22 päeva jooksul jõin peale vee pool liitrit aura Active jooki ja kui päris aus olla, siis ega see juba siis mulle eriti enam peale ei läinud.

Hetkel ei kujutaks ma ette, et ma jooks midagi peale puhta vee. Olen vahepeal vaimusilmas mõelnud, et kui jooks nt mahla või Kanesi või ükskõik mistahes muud jooki, et kas need maitseks üldse enam mulle? Ja kui ma üritan meenutada mõne magusama joogi maitset, siis läheb mul süda pahaks. Päris ausalt. 

Vesi on hea, vesi on alati käepärast ning vesi on vajalik. 

Magusaga on samamoodi. Nädal tagasi kui tuttaval külas käisime, siis nad ostsid torti. Ütlesin, et ma ju ei söö magusat. Nemad sellepeale, et "ega siis keegi teada ei saa kui sa tükikese sööd". Aga lõppkokkuvõttes ma taipasin, et mul pole isegi otsest magusaisu.

Ja kui peakski tekkima, siis seda magusaisu saab ju rahuldada näiteks puuviljadega. Üks päev ostsin Konsumist suhkruvabasid küpsiseid, 200g maksis 1.99€. Minu arust olid need küll päris maitsvad.

Peale selle, et ma laupäeval täiesti KOGEMATA kringlit sõin (LINK!) kõik, pole ma rohkem mitte midagi magusat söönud. 

Ja julm, milline raha kokkuhoid see ainult vee joomine ja mitte magusa söömine on. 
Muidu käisin mitu korda päevas poes, et osta kas maitsevett, või kommi või krõpsu või mistahes näksimist. Ja alati haarasin poelettidelt ka mittevajalikku kaupa korvi. Nii see raha kulus. Nüüd käin max korra päevas poes ja ostan õhtusöögi kraami valmis ja rohkem pole mul poodi asja. 

Kaalust rääkides siis tänase hommikuse kaaluga olen ma kolme nädalaga kaotanud 2kg. Minu jaoks täiega wow. 
Isegi minu söögiportsud on vähenenud. Polegi enam isu nii palju süüa. 
Muidu oli mu magu piiritu, ma võisin süüa suure portsu õhtusööki, siis veel peale närida krõpsu, paki kummikomme ning mul oli ikka isu veel süüa midagi.

Nii et jooge vett ja olge niisama ägedad 😊


Kuidas ma KOGEMATA kringlit sõin 😂



Mäletate mu otsust, et ma enam magusat ei söö. Selle meenutamiseks, võid lugeda postitust SIIT. Päris hästi oli see siiani välja kukkunud, sest ei ole ma ostnud enam endale ühtegi kommi, kooki ega midagi muud magusat. 

Laupäeval õhtul aga käisin oma sugulastega ühel firmapeol. Esiti polnud mul üldse plaaniski sinna jääda, vaid pidin neile lihtsalt autojuhiks olema. Aga kuna nad pakkusid välja, et ma võiksin ka sealt osa võtta, siis mõtlesin, et ok, miks mitte. 

Sel üritusel oli roppumoodi süüa. Aga kuna ma olin seal nagu kõrvaline (võõras) isik, siis ei söandanud ma algul seal midagi puutudagi. Tundus kuidagi imelik minu jaoks. Aga kuna pärast oli näha, et neil on nii palju toitu lihtsalt üle, siis sõin ikka ise ka natuke. 

Ja siis oli laual kaks suurt taldriku täit kringlit. Ja siis kui pidu hakkas juba vaikselt hääbuma, oli sealt vaid mõned tükid ära söödud. Mõtlesin, et viisakusest proovin ka ära selle tükikese kringlit, sest see nägi NII isuäratav välja. 

Sõin siis kringlit, kiitsin veel oma mehe õele kui maitsev see on, kui äkitselt viskasin ma pool tükki taldrikule tagasi ja ehmatusest tardusin. Mehe õde vaatas mind sellise näoga, et "mis nüüd juhtus?"

Sõnasin siis: "Ma tean miks see kringel nii maitsev on"

Mehe õde vaatas mulle küsivalt otsa. 

Selgitasin edasi: "Ma ju ei söö magusat, pole kolm nädalat söönud. Sellepärast see nii hea ongi"

😂😂

Haha, ma tundsin end tõelise läbikukkununa, sest kui ma seda kringlit endale ju tõstsin plaaniga seda süüa, ei mõelnud ma kordagi sellele, et see on magus ja et ma magusat enam ei söö.

Mehe õde hakkas laginal naerma, ja siis ütles: "oota ma võta telefoni ja teen pilti ka"

Ja siis sosistab mulle kõrva: "Ära muretse, kõik mis täna õhtul siin juhtub, jääb siia seinte vahele"

See kõlas täpselt sellemoodi nagu ma oleks kellegi just ära mõrvanud ja laiba külmkappi peitnud. 

Noh jah, sõin ikkagi selle õnnetu koogitükikese lõpuni, sest mõtlesin, et kui ma ta niikuinii kogemata juba võtsin, et siis söön lõpuni ka. 

Algul ma mõtlesin, et ma ei räägi sellest kellelegi, aga samas hakkasin ma mõtlema, et ma keda ma lollitan, ma ei saa ju kuskil üelda, et näe ma pole kolme nädalajooksul mitte grammigi magusat söönud, kui ise vintsutasin suure isuga ühe kringlitükikese sisse. 😂







reede, 16. november 2018

sain järjekordse bloki 👍



Ma ei tea, kas asi on minus või siis selles, et ma olen valede inimestega suhelnud? 😂
Igal juhul minu üks võlgnik pani mulle taas eile bloki. Juhuu!
Küsisin nädal tagasi temalt, et millal maksab ja eile siis otsustas ta, et võiks üldse mu ära blokeerida, sest siis ei saa ju keegi võlga ka nõuda? 😂

Ma ei tea, mulle tundub see juba täitsa naljakas. Selle asemel, et oma asjad jonksu ajada, rääkida inimese kombel minuga, et "kuule ma tõesti veel ei saa maksta, et äkki ootad veidi", selle asemel pannakse mulle tuimalt blokk 😂

No mis seal ikka, hakkan oma 250euri pärast täna õhtul patja nutma. 😂 Ja saan endale öelda, et küll ma olen ikka rumal inimene, et ma üldse kunagi kedagi usaldasin. 

Tegelikult eile olin ma ikka nii tige, et liitusin Facebookis grupiga Võlgnikud ja petturid avalikuks! ja mõtlesin kohe õhtul teha ka enda kulla armsa võlgniku kohta postituse, aga kurat süda lõi jälle härdaks ja mõtlesin, et annan tüübile veel natuke järelemõtlemise aega, no äkki ikka maksab. Püha jumal, nagu ma ei teaks, et lootus on lollide lohutus. Aga ikkagi, kui nüüd varsti raha ei laeku, eks ma siis teen ka postituse ja jätan selle nii kauaks üles, kuniks raha kätte olen saanud. 

Sest mul on ka kannatus, mis üks hetk võib katkeda. 😂
Minu arust on aga kõige iroonilisem see, et kui keegi sellele tüübile võlgu on olnud, on ta ise sellised draamad teinud, igale poole ja igale ühele kirjutanud, kuidas ta petta saanud jne.
Ma ei tea, äkki see on nakkav? Et kõigepealt sai kunagi tema üle ja nüüd laseb ise üle. 😂

Suva see 250euri, mul kasvab raha puuotsas nkn, sellepärast ma sõidangi nähtamatu x6ga ringi ning elan suures (aga nähtamatus) villas. 

Pean ikka oma kadunud isa (puhaku ta rahus!) kuldseid sõnu meenutama: "Kui tahad sõbrast lahti saada, anna talle võlgu!" Lihtsalt nii true story

Ja kui kuskil juhuslikult jagatakse auhindu inimestele, keda kõige rohkem on ära blokeeritud, siis palun nomineerige mind! 🙏😂


kolmapäev, 14. november 2018

mul on relv, mis relv?



Ma olen nüüd ikka üksjagu olnud blogija. Täpselt kuu aja pärast möödub minu päris esimesest postitusest juba 7 aastat. Päris pikk aeg on selja taga. 
Kui esimestel aastatel blogisin harva (paar korda kuus, kui sedagi), siis enne intensiivselt ja järjepidevalt olen ma blogimisega nüüd tegelnud kokku 3 aastat. Enne oma intensiivset uut blogiajastut polnud ma oma blogis aktiivne üle aasta aja.
Just tšekkisin üle, et milline mu kolme aasta tagune postitus oli ja üllatusüllatus, see postitus oli kirjutatud 13. november 2015 (st et eile mööduski täpselt kolm aastat). Seda postitust saad lugeda SIIT

Aga tegelikult ei tahtnud ma täna üldse sellest rääkida. Tahtsin oma sissejuhatusega tegelikult sinna, et paljud inimesed arvavad, et blogi on nagu relv. Relv, millega saab teisi kas kiita või laita. 
Näiteks üks päev küsisin tuttavalt, et kuidas läheb ning ta vastas, et keeruliselt ja et ta parem ei räägiks sellest, äkki kirjutan blogisse. Ee, stop, wait, what?

No ja siis üks päev küsisin teiselt tuttavalt, et millal ta mulle võla tagasi kannab, ja siis saind vastus umbes nii, et "tere, pole raha saanud, kirjuta nüüd blogisse ka et ma raha tagasi ei maksa". Mitte küll sõnasõnalt nii, aga mõte on sama. 

Ja siis ma hakkasin mõtlema, et ma pole iialgi oma postitustes maininud nimesid, kui tegu on olnud negatiivsete kogemuste/juhtumitega. Ma pole kunagi öelnud, et näe Juss on mulle võlgu, Mari ei vasta mulle, Miša ütles mulle s*tasti ja Maša räägib mind taga. 
Aga ometi inimesed kardavad mind nagu ma karjuks tervele maailma nimeliselt, kes on mulle võlgu vms. 

See on juba inimese enda mure kui ta ennast minu postituses ära tunneb ja see temas halva tunde tekitab "näe, Leanika kirjutas VIST minust". 

Muidugi, kui mulle pikema aja jooksul näkku panema hakatakse ja ma oma rahasid nt kätte ei saa, siis muidugi kavatsen ma avalikustada ka nimed, kes mind "petnud" on. Sest kammoon, nii ikka ei saa, et ma käin ja orjan pool suve metsas, teen tuttavale heast südamest laenu, olen vastutulelik ja luban tal tagasi maksta osamaksetena ja siis ta lihtsalt hakkab pistiitama. Nüüd isegi ei vasta enam. 

Aga see selleks. Mu jutu iva on tegelikult ikkagi selles, et jääb selline mulje, et inimesed kardavad mind, sest mul on "võimas" relv. Ja selleks relvaks on tegelikult tühipaljas blogi. Ise muidugi veel provotseerivad. et "mine kirjuta nüüd blogisse ka" ja ma mõtlen, et kui ma kirjutakski, oleks uus probleem, et "miks sa minust kirjutasid, kas ma lubasin v?" 😂😂

Noh jah, mis seal ikka, eks ma kirjutan ikka sellest, millest mina tahan ja keegi väga ette dikteerida seda mulle ei saa 😁

Aga kui blogi on mu relv, siis kas ma vajan relvaluba ka? 🤔
Samas luba on vast ainult siis vaja, kui ma seda relva (blogi) kavatsen kasutada.

Oh jah. 

Miks inimestel ei lasta lihtsalt olla?



Üleele ilmus igasugustes võimalikes meediakanalites "suur" uudis. Kes see Nublu siis tegelikult on? Tegemist oli nii põhjaliku artikliga, kus oli ära räägitud terve Nublu elulugu. Imestan et kirja ei pandud, mis värvi alukaid talle tavaliselt meeldib kanda ja kus ta need lahedad suusaprillid üldse ostis?

Alles laupäeval arutasime tuttavaga, et ei tea kas keegi üldse teab, kes see Nublu on? Et, mis ta pärisnimi on ja milline ta tegelikult välja näeb. Samas mõtlesime, et mis siis kes ta on? Las ta olla see tundmatu NUBLU! See on lahe, kui keegi ei tea kes Sa päriselt oled. Ega see teadmine, kes Sa oled ei muuda ju kuulajate ja "fännide" jaoks väga midagi.

Ja siis tuli mingi Delfi ja ma ei tea mis muud meediakanalid ja rikkusid kõik ära. Miks ta ei oleks võinud jääda salapäraseks Nubluks? Miks te pidite rikkuma inimese soovitud "privaatsuse"? Kui ta oleks soovinud öelda, kes ta on, siis oleks ta ju seda ise teinud.

Artikli lõpus on kirjas "Pole kahtlust, et Nublu tähelend jätkub sama hooga ka nüüd, kui mask on langenud. "
No kurja, kui te ei tahtnud tema tähelendu peatada, mis põhjusel te siis pidite selle kõva häälega välja hõikama? :D Eile hommikul juhtusin kuulma ka Skyplusi hommikuprogrammi ning seal saatejuhid arutasid, et miks olivaja teha Nublule NIII PÕHJALIK taustauuring? Et on näha, et vaeva on nähtud täiega. Aga miks? Alari Kivisaar arvas, et tegu kättemaksuga. Mis kättemaksuga, jäi mulle küll arusaamatuks, aga samamoodi jääb mulle vist igavesti arusaamatuks, mis oli vaja Nublu pärisnimi klikkide nimel maha müüa? 😂

"Uudishimu tappis kassi."
Muidugi oli huvitav teada saada, kes Nublu siis päriselt on, et ta pole mingi suvaline kaak, vaid tõesti väga intelligentne ja haritud noormees.
Aga minu arust  oleks see võinud ju ikkagi edasi olla nii öelda avalik saladus.

Eks igal ühel omad arvamused.

Ma usun ja loodan, et see identiteedi paljastamine Nublu karjäärile negatiivselt ei mõju. Muidugi pole vahet, kes ta tegelikult on, kui ta päriselt oskab laulda ja inimestele peale ja südamesse läheb. 

Ülilihtne "Merevaigu" kanapasta





Mõtlesin eile pikalt mida süüa teha. Algul mõtlesin, et teen hakklihakastet, kuid siis meenus, et mul on külmkapis paar päeva tagasi prooviks ostetud Rannamõisa Merevaigu kanafileepalad. Siis tekkis aga uus probleem, et kuidas neid siis ära kasutada, kas lihtsalt praadida pannil ja teha juurikaid kõrvale või kuidagi muudmoodi? Aga siis tuli idee, et prooviks neist teha kanapastat.
Mõeldud, tehtud. 

Koostisosad:
  • 250g pennesid
  • 500g Rannamõisa Merevaigu kanafileepalad
  • 350 ml kohvikoort
  • riivjuustu
  • soola
  • pipart
  • kirsstomatit kaunistuseks



Retsept:

  • Keetsin penned. 
  • Kanafileepalasid oli karbis umbes viis tükki ehk umbes mingi 100grammised tükid. Tükeldasin need väiksemaks ja panin pannile. Esialgu ma mingit soola ja pipart ei lisanud. 
  • Praadisin nad enam vähem läbi, lisasin pannile penned ja kohvikoore ning segasin. Siis lisasin maitse järgi soola, pipart. Ning lasin siis sel kohvikoorel niiöelda "keema" minna. Vahepeal ühtlaselt segades, et toit pannil põhja ei kõrbeks. Lülitasin pliidi välja ja lisasin veel riivjuustu, see sulas sekunditega. 
  • Siis serveerisin. Lisasin peale veel natuke riivjuustu, sest juust annab minu arust pastale veel parema maitse. Ja kaunistuseks üks poolekslõigatud kirsstomat.

Minu arust ülilihtne, kiire ja maitsev õhtusöök. 

teisipäev, 13. november 2018

Miks inimesed üksteist nii vähe kiidavad?



Nägin täna hommikul Facebookis ülihead ja mõtlemapanevat videot. Seda saad vaadata SIIT.

Lühidalt siis pereisa tuleb koju, naine serveerib talle tema lemmiktoitu, aga mees ei hakka sööma, sest laud on must. Mees pahandab naisega, et mida naine päev otsa on kodus küll teinud, et isegi koristada ei jõudnud. 

Mida siis see pereema tegi päev otsa?
  • Pani lapse riidesse, sättis kooli jaoks valmis
  • Pani pesu pesema
  • Pesi nõud
  • Koristas vannituba
  • Koristas teiste järgi maha visatud asju
  • Tegi lapsele söögi kooli kaasa
  • Viis lapse kooli
  • Käis poes, et külmkapp oleks täis
  • Tegi perele nende lemmiktoitu
Ja päeva lõpus tahab ka pereema puhata ja olla tunnustatud, et ta on nii palju teinud, et perel kodus hea oleks. 

Tuttav tunne. Oled terve päeva pingutanud, et elamine oleks korras ja perel oleks soe toit laual, aga siis ei öelda isegi "aitäh maitsva toidu eest". 
Vahel isegi mõtlen, et viskaks lihtsalt jalad seinale ja ei teeks enam kodus midagi. Seda märgatakse ju kohe, kui musta pesu hunnik kerkib, kraanikauss on musti nõusid täis, tuba on sassis, mänguasjad vedelevad, õhtusööki pole. 

Aga seda, kui kõik see on tehtud, kes seda märkab? Selle eest ei tunnusta meid keegi. Sest see on ju igapäeva elus nii tavaline, et kõik need asjad on tehtud. 

Inimesi tuleks ka pisiasjade eest tunnustada ja kiita, et inimesel oleks rohkem tahet neid asju teha ka järgmisel päeval. 



esmaspäev, 12. november 2018

korralik läbu (not) vol 2 ehk mis me laupäeval tegime

Lubasin ju kirjutada ka sellest, mida me laupäeval tegime. 
Noh jah, ärkasime siis hommikul pool seitse üles. Jep POOL SEITSE, jumal hoia, lapsi pole ja me ärkame ikka nii vara. Rutiin on sees.

Henri tegi endale kohvi ja ma lihtsalt vedelesin voodis. Kohv joodud, läks Henri juba garaazi ning vahetas mu autol veljed ära. Ehk siis pani tutikate rehvidega teised veljed alla. 
Muideks, mul oli plaanis tegelikult, et ma sõidan nii kaua kui võimalik suvekatega, AGA eelmisel õhtul juhtus selline lahe asi, et kui me auto olime puhtaks pesnud, hakkas auto hirmasti värisema. Mu auto oli varem ka värisenud, aga seekord oli selline vibra sees, et ma jäin esimese asjana tee äärde seisma ja olin 100% kindel, et nüüd on kas mul üks rehv katki või lihtsalt tühi. Aga mitte kumbagi, rehvid terved ja täis, sõitsin edasi, aga vibra oli ikka meeletu. Niiet ma üle 70 ei saanudki sõita. Järgmise peatuse tegime Kadrina tanklas ja siis Henri veendus, et tõenäoliselt pesi ta survekaga velgedelt raskused maha ja sellepärast auto värisebki. Ja sellepärast ta siis laupäeva hommikul varakult rehve läkski vahetama. Peale seda kadus vibra nagu niuhti. Problem solved, yes!

Kuna mees eelneval õhtul magama jäi, siis lubas ta mulle selle heastada ning hommikul välja sööma viia. Panimegi riidesse ning startisime Tarekesse. 9.40 olimegi platsis ning meie pettumuseks oli see veel suletud ning avamisaeg oli alles kell 11. Fail!

Õnneks mehe õde elab seal samas ning läksime nii kauaks talle külla. Ühtlasi pakkusime mehe õde perele välja, et nad võiksid meiega ühineda, kui sööma lähme.
Kell 1 liikusimegi kõik koos pubisse ning seekord läks see ka õnneks ning Tareke oli kenasti juba avatud.
Tellisime toidu, valisime laua ning istusime maha. Me mõlemad Henriga tellisime endale naturaalse šnitsli. Mina pean ausalt ütlema, et mulle see üldse ei maitsenud. Enda tehtud šnitsel on ikka palju parem. Seevastu Henrile maitses see väga ning lisaks enda šnitslile pistis ka pool minu šnitslit pintslisse. Ega toitu siis raisata ei saa!

Aga muideks, toidu kõrval oli ka riivitud peet ning oma mäletamist mööda pole ma kunagi peeti niisama söönud. Borši suppi ma armastan, aga lihtsalt riivitud peeti pole ma kunagi suu sisse ka võtnud. Seekord proovisin ära ja täiega maitsev oli. Minu uus lemmik. Kus ma küll elanud olen?


Peale söömist käisime väikesel shopingu tiirul Rakveres, kust seekord mina iskilikult endale mitte kui midagi ei saanud.

Õhtu veetsime kodus. Ja siis see juhtuski! Ma jäin lihtsalt kell seitse magama. Ma ei tea millal ma viimati nii varakult oleks magama jäänud, aga jap, ma jäin lihtsalt kell seitse magama. Henri vajus umbes kell kaheksa ära. Magasime siis nunnusti, kuniks kell 21.45 ärkasin ma ehmatusega üles. Silma kipitasid läätsedega tukkumisest. Võtsin siis läätsed silmast ära, et uuesti magama minna. Aga mida enam polnud, oli uni. Kuna seda unematit ma enam ei kohanud ja mul oli nii igav, siis panin raadio käima ning hakkasin koristama. Jep, kell 10 õhtul. Koristasin rõõmsalt, kuniks kell 11 Henri üles ärkas, mind imelikult vaatas ja küsis: "Mis kell on?"

"Kell on üksteist" vastasin ma rõõmsalt talle.

"Mida? Nii palju" ja kargas voodist püsti.

"Eiei, mitte hommik, vaid õhtul kell üksteist"

"Aaaa" ning ronis voodisse tagasi.

Mina siis koristasin edasi ja siis mees ütleb, et kuule lähme burxi sööma. Mina olin muidugi lahkesti nõus, panime riidesse ja läksime Tapa Olerexi. Jõudsime sinna kell 23.40 ja saime seal järgmise pettumuse ohvriks. Tapa Olerexi uksel kena kollane silt avamisaegadega "6-22". Tegelt ka v? Kus me elanud oleme?


Nohjah, istusime siis sama targalt tagasi autosse ning mõtlesime siis, et kuna me juba väljas oleme ja kõhud tühjad on ka, et lähme siis Käravete tanklasse. See on ju ikka 24h avatud.

Tellisime seal siis endale burxid, sõime kõhud täis ja läksime tagasi koju, magama!

Milline romantiline öö, ma ütlen. 😂

BTW: Ma olen nii tige praegu, sest ma pidin sed apostitust otsast lõpuni kaks korda kirjutama. Esimene kord lihtsalt kadus kõik ära. 😂

Maitsev Circle K burx, njam








pühapäev, 11. november 2018

selline läbu, et paha hakkab (not)



Kirjutasin mõned päevad tagasi postituse sellest, et ma ei mäleta millal ma viimati korralikult pidutsesin. (Saad postitust lugeda SIIT).

Mainisin ka ära, et nädalavahetuseks oli meil plaan lapsed maale viia ning siis midagi mehega nädalavehtusel koos ette võtta. 
Mina muidugi kujutasin vaimusilmas ette, et me päriselt lähmegi ikka kuskile klubisse ja lööme korralikult tantsulkat. Aga reaalsus oli hoopis teine. 

Ema helistas reede hommikul ja küsis, mis kell ma lapsed toon. Ütlesin, et õhtul. Tema siis sellepeale, et "Ära väga hilja peale jää, too nad enne pimedat ära!"
Noh jah, enne pimedat tähendas ju seda, et lasteaeda Karlile järgi läksin ma juba peale kella kolme. Ja enne nelja olime me juba maal. 

Õhtul läksime mehega Rakverre. Esimese asjana tahtsin ma oma auto puhtaks pesta ning läksime Põhjaka nutipesusse. Auto oli nii räpane, et mul oli lausa häbi sellega juba ringi sõita. Kui olime auto puhtaks pesnud, peatusime Põhjaka parklas ja vaatasime netist kuhu sööma võiks minna. Kuna kell oli juba 19:40, siis meie esimene valik Laada Cafe langes nimekirjast välja, sest see suletakse kell 20:00. Pakkusin siis välja, et suva lähme siis Viitnale Arturisse sööma, kui mulle meenus, et Rakveres on ju Pätsi pitsakohvik ka, kus saab muud toitu, peale pitsa.
Suundusimegi sinna. 

Võtsime menüüd, valisime laua ning hakkasime toitusid valima. Tükk aega vahtisime neid menüüsid, algul mõtlesin, et võtan Krõbedad kanafileeribad koos friikartulitega ja Henri otsustas võtta Grillitud sealiha juustuga. Kassas mõtlesin ma aga ringi ja mõtlesin, et võtan ikka sama toidu, mis Henri. 
Juurde võttis Henri vaadiõlle ning mina võtsin poolese Aura Active joogi (muideks see pool liitrit magusat jooki on selle kahe nädala jooksul ainus muu jook, mida ma peale vee olen joonud, aga mõtlesin too õhtu, et võiks hea toidu kõrvale midagi muud kui vett juua). 

Toitudega läks üpris ruttu, no vist mingi max 20 minutit. Toit nägi väga maitsev välja, aga ma ei lasknud Henril rahus enne sööma hakata, kui ta minust mõned pildid oli klõpsinud. 😂



Toit oli muidu väga maitsev, aga ainus mind häiris, oli ananass. Tegemist oli põhimõtteliselt siis nagu prantsuse lihaga - liha ja selle peal majonees ja juust. Prantsuse lihale pannakse majoneesi ja juustu vahele ka sibulat, aga seal oli sibula asemel ananass. Ja see ananassi maitse natuke häiris mind. Aga muidu salat ja friikad (ja ma tean, rämpstoit) maitsvad. Aga teinekord ma pigem söökin kas midagi muud või ütleksin, et nad ananassi sinna ei paneks. Mulle lihtsalt see maitsete kooslus ei meeldinud, aga muidu oli täitsa nitševo!

Ja teate mis me peale toitude ära söömist ja Pätsis lahkumist tegime? EI, me ei läinud klubisse tantsima. :D Baari ka ei läinud. 😂
Me läksime koju, nagu ma tegelikult ka ennustasin. Läksime koju telekat vaatama, tellisime Telia videolaenutusest filmi "Papside lahing 2" ning vahtisime seda. Õigemini, mina vaatasin selle lõpuni, Henri jäi poole filmi pealt magama ja magas hommikuni. 🤦‍♀️

Noh jah, ma siis veel mäbgisin veits telefonis ja jäin ka magama. Kuigi ma korraks mõtlesin, et lähen üksi välja, aga siis mõtlesin ikka ringi. Mida asja ma üksinda väljas ikka oleks teinud? 😂

Aga laupäev oli ju ka päev. Mis Te arvate, kas me laupäeval panime pidu v? Eks sellest kirjutan eraldi postituse. 😂

Aitäh, et oled meie lastele nii hea issi! ❤️



Tänase isadepäeva puhul tuleb ikka kohutsulikku isade juttu ka rääkida. 

Alguses ma mõtlesin, et kingin Henrile isadepäevaks kimbu roose. Kimbu roose just seetõttu, et alati kui ma küsin talt, et miks ta mulle mõne tähtpäeva puhul lilli ei too, siis vastab ta mulle, et "Aga kus MINU roosid on? Sa ei kingi mulle kunagi lilli". Ning sellepärats oligi mul üsna kindel plaan, et nüüd isadepäeval kingin talle kimbu roose. 

Noh jah, plaan võis ju hea olla, aga selleni ma ikkagi ei jõunud. Sest käisime eile Vaala keskuses shoppamas ning nägin Maksimarketis ägedat klaasi, kuhu peale oli kirjutatud: "We have only one hero and we call him Daddy!
Näitasin siis seda Henrile ja küsisin, kas tahad seda isadepäevaks. Mees pidi rõõmust lakke hüppama, ning vastas "Jaaaaaa!"
Ok, võetud, ostetud, kingitud!



Henri on meie lastele väga hea isa. Kui mina pean peres seda "kurja" emme rolli, st. kes keelab igasuguseid asju lastel teha, siis Henri on see hea issi, kes lubab lastel teha, mida hing ihkab. Vahel annab telefoni, et saaks sealt multikaid vaadata, annab lastele magusat (mida mina üldjuhul üldse ei tee) ning ostab poest lastele nänni. Minugi poolest, las lapsed siis teevad seda, kui issi pärast ka nende järgi koristab ning, kui need tegevused igapäevaseks ei muutu. :D

Kui emme pahandab, siis issi lohutab. Ja vastupidi. 

Kusjuures telefonis Karl enam üldse istu. Aga vahepeal oli selline periood, kus minu käest Karl ei küsinudki telefoni, sest ta teadis, et ma niikuinii ei anna talle seda, ükskõik kui palju ta ka ei jonniks. Oma telefonisooviga pöördus Karl Hendrik alati issi poole, sest ta teadis, et lõpuks annab ikka issi ta jonnile järgi. Ja nii on üldjuhul igasuguste muude asjadega ka. Karl ei küsigi enam minu käest, vaid läheb kohe issi juurde. 



Isana pühendab Henri tihti lapsi ka oma hobidesse. Suvel nõudis Karl maal kogu aeg, et saaks issiga ATVga tiiru teha. Kevadel oli rolleriga sama teema. 
Vahel võtab Karl tal käest kinni ning tirib ta enda laua juurde, ainult selleks, et Henri temaga puslet kokku paneks. 

Isad on poistele eeskujuks ning lapsed matkivad neid igal väiksemalgi võimalusel. See tähendab muidugi seda, et isad peavad hoolega mõtlema oma käitumisele, et lapsed midagi halba ja ebaeetilist järgima ei hakkaks. 
Siim on veel küll väike, aga Karl Hendrik teab täpselt, mida tuleb issi järgi teha. Tänagi, kui söömas käisime, tegi Karl oma kõrrejoogipaki ja Henri joogiklaasiga "proosit". Issi ju paar kuud tagasi õpetas. :D
Karl tegelikult parema meelega mängiks üldse Henri tööriistadega, kui mänguasjadega. Aga seda me lubada ei saa, sest tööriistad pole siiski mänguasjad. 

Karlile meeldib täiega selfisid teha ning alati on tal varuks sada erinevat näoilmet. :D

Aitäh, et oled meie lastele nii hea issi!
Head isadepäeva! ❤️





reede, 9. november 2018

istu veel nina pidi telefonis 🤦‍♀️


Kuigi mul pole tavaks kirjutada enda ebaõnnestumistest või feilidest, siis mõtlesin, et täna ikkagi jagan teiega oma äpardust. 

Nimelt viisin hommikul Karl Hendriku lasteaeda. Kõik oli ilus tore. Tegime kalli, musi ja hakkasin siis minema minema. Jalutasin teise korrse trepist alla, ise nina pidi telefonis. Siis astusin lasteia välisuksest välja, ikka veel nina telefonis, ei tõstnud ma kordagi oma silmi, et vaadata, mis mu õmber toimub. 

Ja siis plõks olin ma pikali maas. Mis siis õieti juhtus? Välisuksest välja tulles on veel üks nii öelda "trepiaste". Mina muidugi astusin sellest mööda, žongleerisin oma telefoniga, tegin veits akrobaatikat ühel jalal ningüritasin veel ikkagi püsti jääda, aga siis kukkusin maha nagu mingi purupurjus inimene. 😁

Esimese asjana haarasin ma oma telefoni, vaatasin, kas see on terve. Teise asjana vaatasin ma oma ümber ringi, et ega keegi seda ometi ei näinud. Õnneks mitte, viuh. Ja siis alles tundsin valu ja vaatasin, et käsi oli veits haiget saanud ja tundsin, et põlved on ka marraskil. Püste põlved olid ka veidike katki läinud ning ega ma kuivad pükstega ei pääsenud. Sest õues on ju teadupärast päris sopane. 🤦‍♀️

Vandusin end maapõhja, et kui loll saab olla üks inimene ja istuda telefonis nina pidi. Oleks ma üle raudtee kõndinud, oleks ma äkki rongi alla jäänud? Või tänaval auto alla. Mis iganes oleks võinud juhtuda, ainult sellepärast, et ma ei söandanud oma silmi sellel nutisaatanalt tõsta. 

Niiet, olge ettevaatlikud ja vaadake ikka ringi ka, enne kui kuskile astute. Olen ma ju isegi näinud neid noori, kes ületavad teed, nina telefonis ning ei vaata kas auto üldse peatub neid nähes. Teate ju küll ütlust: "Õnnetus ei hüüa tulles!"


neljapäev, 8. november 2018

ma ei mäleta millal ma viimati korralikult pidutsesin

Mina 5,5 aastat tagasi tantsupõrandat vallutamas, oma kunagise parima sõbrannaga.
Jumal hoia, miks ma tossudega olin. 😂

Kunagi, see tähendab teismelisena olin ma ikka tõeline peoloom. Mulle meeldis pidutseda, mulle meeldis juua, mulle meeldis tantsida. Aga mida aeg edasi, seda vähem on mul üldse "aega" mõelda sellisele asjale nagu "pidutsemine". 
Aga ikka vahel elian ma end meenutamas vanu aegu, vanu pidusid, vanu sõpru, vanus mälestusi ning vanu tantsupõrandaid. 

Peale seda kui ma teada sain, et ma Karl Hendrikut ootan, polegi ma tegelikult pidu pannud ning alkoholi olen ka 3,5 aasta jooksul ainult mõned korrad (kaks aastat tagasi) tarbinud. 
Alkoholi ma absoluutselt ei igatse. Aga ma igatsen inimesi ning tantsimist, ma igatsen seda, et ma saaksin minna ja olla kuskil poole ööni ja lõbutseda.  

Homme viin ma mõlemad lapsed oma emale ning plaanime mehega midagi teha või kuskile minna. Palun jumalat juba, et see plaan meil ka teoks saab, mitte me ei vaju jälle kell 10 magama. 

Ütlesin eile naljatades Henrile, et ma lähen reedel Arammi. Te oleks ta nägu pidanud nägema ja seda häält kuulma, kuida küsis "Ei lähe ju?"
Ütlesin siis, et "Ok, lähen siis Evikasse".
Ja tema uuesti sellepeale: "Ei lähe?!!"
Hakkasin siis naerma ütlesin, et ma lähen siis lihtsalt kuskile klubisse.
Mees oli muidugi shokeeritud, et just mina sellist juttu räägin ning pakkus välja, et me teeks midagi lihtsalt homme koos. Aga et jumala eest me klubisse ei läheks. Ei tea, kas ta kardab, et ei jõua minuga tantsupõrandal sammu pidada v 😂

Eks näis, mis me siis ikkagi homme õhtul teeme. Kas lähme tantsima või vahime telekat ja lähme varakult magama. 😂



eesmärk: tere puhas vesi, head aega magusained



Eelmisel esmaspäeval (29. oktoober) otsustasin ma, et midagi tuleb mul oma elus muuta ning kust ikka muutustega pihta hakata, kui iseendast. Nii ma siis võtsingi eesmärgiks, et enam ma ei söö magusat ning hakkan ainult puhast vett jooma. Ostsin endale Maximast kaalu ka, et näha, kas see muutus ka mu kaalunumbrit kuidagi mõjutab. 


Aga kuidas siis tegelikult on, kui oled iga päev harjunud sööma, kas kommi, šokolaadi või kooki ning järsku enam ei võta ampsugi ei üht ega teist? Ausalt, mega raske on! Aga iga päevaga läheb aina kergemaks. Tegelikult pole ju siin midagi üle mõistuse rasket, kõik on enda mõtlemises kinni. 
Sama lugu on vee joomisega. Vanasti jõin ma ka ju vett, aga maitsevett, kas siis mustika või mango maitselisi jne. Aga need maitseveed sisaldavad ka suhkruid, niiet väga ju vahet pole, kas ma joon päevas poolteist liitirit maitsevett või pool liitirit Coca-Colat. Sama teeb välja. 
Algul mõtlesin, et võiks hakata mahla jooma, aga mis see siis parem on kui maitseveed? Ikka sisaldavad suhkruid. Mõte sellest, et nüüdsest joon ainult PUHAST vett, oli esialgu väga hirmutav. Sest esiti oli mul vaja leida enda jaoks meelepärane vesi. 
Ostsin kohe prooviks Aura gaseerimata puhta vee ning ma armusin. 
Instagramis küsiti minult mitu korda, miks ma kraanivett ei joo. Aga kraanivesi pole meil just kõige parem. Elukaaslane küll ostis veefiltri, et asja parandada, aga siiamaani pole me veel selleni jõudnud, et see paika panna. (meie endi laiskus, I know).
Meil on olemas ka filterkann, sellest ajast, kui Tallinnas elasime. Aga see on kuskil kapinurgas tolmu kogumas.  



On siis midagi 10 päevaga muutunud ka?
On küll!
Esiteks, jääb mul raha palju rohkem alles. Pidevalt ostsin poest mingit mõttetut nänni ja kommi. Vahel läksingi poodi ainult selleks, et osta näiteks kummikomme. Niiet põhimõtteliselt on ka üleliigsed poeskäigud ära jäänud. 
Teiseks, tarbimine on väiksem. Nüüd kui ma enam magusat ei söö, on jäänud ka ära sellised mõttetu näksimised. Söön hommikust, söön midagi lõunal, söön õhtusööki. Kommi asemel ostsin üks päev tudengieinet. Ja söögiisud pole ka enam nii tihedad ning ma ei tunne enam vajadust suurt midagi näksida vahelduseks.
Maitsevett kulus mul ka päevas umbes 2-3L. Nüüd kui ma joon tavalist vett, joon ma ainult umbes 1L päevas. Ja öösiti ei joo ma enam näiteks üldse. Muidu pidi mul kogu aeg pudel voodi kõrval olema ja kui üles ärkasin, hakkasin harjumusest kohe jooma. 
Kolmandaks, see päriselt mõjub kehakaalule. 
Nagu ma postituse alguses mainisin, siis ostsin ma endale kaalu ka. Numbritest, mis mulle kaalul vastu vahivad, ma hetkel veel ei tahaks rääkida, sest mis see teadmine ikka teistele annab. Neid võin ma avalikustada siis, kui ma tõesti märgatavalt alla olen hakanud võtma. Aga ise tunnen ma end küll palju enesekindlamalt, kui ma iga päev näen, et mu "elumuutustest" on ka mingit tolku. 

Aga ma mitte ei loobunud magusast ja magusatest jookidest, vaid võtsin ka eesmärgiks vähem rämpsu tarbida. Ma ausalt kogu aeg pidin midagi näksima ja mu suu pidi kogu aeg matsuma, nii ma ajasingi endale igasugu krõpsusid ja burgereid näost sisse. Rakveres olen nüüd selle kümne päeva jooksul kolm korda käinud, kõik kolm korda olen ma unistanud Hesburgerist. Aga kõik kolm korda olema neist ka loobunud. Krõpsuletist kõnnin nüüd mööda sama tuimalt kui alkoletist. Pole mul vaja seda rämpsu näost sisse ajada. 

Peaks veel trenni ka rohkem tegema hakkama, äkki siis julgen uuel suvel randa ka minna. 

teisipäev, 6. november 2018

kuidas ma öösel kell neli sõrgkang näpus õue venelasi peletama läksin



Läksime lastega eile õhtul üsna varakult magama. Üsna varakult tähendab seda, et pool üheksa olime voodis ning hetk hiljem me kõik kustusime lihtsalt ära. Magus uni oli. Aga kell pool neli ärkasin lampi üles. Ning nagu tavaliselt, kui ma öösel juba üles ärkan, siis ei tule tükk aega enam und. Istusin telefonis, mängisin mingit mängu, ja kuskil poole tunni pärast tundsin, et on õige aeg uuesti tuttu jääda. 

Panin telefoni käest, tõmbasin teki üle pea ja hakkasin uinuma. Kui aga täielikus öises vaikuses mu kõrvu riivas mingi summutatud röökimine. Ma ei saanud esiti aru kus see tuleb. Korraks arvasin, et kuna kell oli juba neli, siis äkki altnaaber läheb tööle ja siis jutustab naisega all. Aga siis sain aru, et see ikkagi ei tule majast vaid õuest. 

Läksin siis akna juurde ja tõmbasin ruloo üles. No mitte kedagi polnud näha, aga mõmin oli ikka. Tegin siis akna lahti ning veendusin, et see röökimine tuleb ikkagi õuest. Mingi vene naiste ja meeste kisa. Mõtlesin, et pohh, lähen magama. Panin akna kinni ja läksin siis uuesti teki alla ja üritasin uinuda, aga see summutatud kisa ajas mind juba närvi. Tõusin uuesti voodist ja läksin vaatama, kiikasin aknast ühele poole ja siis teisele poole kui märkasin, et meie maja nurgas ongi mingi inimeste kamp ning et see kisa tuleb sealt. Mõtlesin, et teen akna lahti ja karjun, et nad vait jääksid, aga siis mõtlesin, et pärast tulevad ja viskavad veel akna sisse. Siis märkasin, et üks inimene kas oli pikali või istus maas ja mõtlesin, et äkki nad peksavad kedagi seal?

Panin end kähku riidesse ja otsustasin, et lähen õue ja saadan nad sealt minema, et saaks ka ükskord inimese kombel rahus magada. 
Koridoris valdas mind korraks hirm, mina olen ihuüksi, nemad on kambaga, äkki saan hoopis ise peksa?

Siis meenus mulle, et mul on koridoris kapi all sõrgkang (ärge küsige miks, igaks juhuks). Koukisin sõrgkangi välja ja läksin see pihus siis õue.
Liikusin maja nurka ja auto varjus nägin, et nüüdseks olid kõik asjaosalised püsti ja tundus, et nad nüüd hakkavad minema minema. Siis aga kuulsin seljatagant heli. Teisest trepikojast kostus kolin, mõtlesin, et pekki, nüüd tuleb veel mõni joobar sealt välja. Tardusin nagu kivikuju, sõrgkang peos, hoidsin hinge kinni, et näha kes sealt nüüd välja tuleb. Õnneks oli see kõigest naabrimees. Lippasin siis tema juurde ja ta sõnab "Kuradi venelased, lõugavad siin raisk". Näitasin talle siis sõrgkangi ja sõnasin: "Ma tulin kah sõrgkangiga välja, et nad minema peksta". 

Vanapapi ehmatas korraks ära, nägu läks kaameks, vaatas mind, vaatas sõrgkangi, vaatas uuesti mind ja siis tuli minu järel maja nurka vaatama, mis need tüübid seal teevad. Õnneks olid nad oma "tülid" ära lahendanud ning hakkasid tuikudes minema kõndima.
Papi veel sõnas "nuh, nüüd siis lähevad minema". Noogutasin ja lippasin siis uuesti sõrgkang peos tuppa tagasi, et magama minna.
Õnneks kangi seekord vaja ei läinud, kisama ise ka ei pidanud, aga une suutsid nad küll mul ära ajada, niiet mina enam magama ei suutnud jääda. 


pühapäev, 4. november 2018

Kas mulle on otsaette kirjutatud PANK?



Ma tean, et ma olen sellel teemal tegelikult päris PALJU kirjutanud, aga kuna seda ikka nii tihti juhtub, siis see lihtsalt nii jubedalt närib mu hinge. Ning blogi ongi selleks, et ma saaksin end ja oma emotsioone välja elada. 

Kas te teate kui häiriv see on, kui mulle ainult siis kirjutatakse või helistatakse, kui inimestel minust midagi vaja on? Ja ilma liialduseta ongi mul ainult paar inimest messengeris, kes mulle ka niisama kirjutavad, et juttu ajada või uurida kuidas läheb. Üldjuhul saan ma ikka ainult selliseid kirju, et "Kas saaksid raha laenata?"; "Kas viitsid mind sinna ja tänna sõidutada?"; "Kas saaksid suitsu või alksi osta?"  JNE!
Ja siis ma olen nagu, "EII, ma pole miljonär". 

Mulle meeldib inimesi aidata, kuid kuskil on ka piirid. Ma ei viitsi olla inimeste jaoks nagu mingi varuväljapääs, et kui keegi ei saa neid aidata, siis Leanika ju ikka aitab. Ja samal ajal me nagu üldse ei suhtlegi ja põhimõtteliselt, miks ma peaks laenama inimesele raha, keda ma äkki kord elus olen korra näinud ning rohkem ei tea ma temast midagi? Ma ei hakka ju riskima!

Eile sain ma ühe kõne. Tuttav helistas, andis toru enda tuttavale (ehk siis minu jaoks täiesti võõrale inimesele) edasi ja siis ta on nagu "Kas Sa saaksid 200euri laenu teha?"
Mul pidi suu peast JÄLLE kukkuma. Veel enam et tegu inimesega, kes töötab kuskil Soomes, saab normaalselt palka ja siis olen mina, kes ei käi töölgi, vaid mu ainsaks sissetulekuallikaks on miinimum emapalk. See, et mul on säästud, ei tähenda, et ma oleksin mingisugune heategevusasutus, kes Soome joodikuid toetaks. 

Ja viimasel ajal ongi selle raha laenamisega nii, et ma ikkagi teen mõnele laenu, aga valitud inimestele. Just sellistele, keda ma nagu 100% tean, et nad mulle tagasi maksavad. Kelles ma vähegi kahtlen, sellele ütlengi ma "ei". Sest miks ma pean enda säästudega riskima? Mina hindan ja väärtustan raha, aga mõne inimese jaoks on raha nagu mingi mööduv nähtus. Et kui enne uut palgapäeva otsa saab, siis laenatakse end igalt poolt lõhki, lastakse inimesi muudkui üle ja siis jääb veel jultumust üle ka. 

Ja alati aitan ma inimesi, kellel on lapsed, kui ta ikka ütleb, et kodus süüa pole ja kas ma saaks söögiraha anda, siis muidugi ma aitan, sest laste täidetud kõhud on minu jaoks kõige tähtsamad! Aga kellegi nikotiini või alkoholisõltuvusse ma ei kavatsegi panustada. Selle jaoks palun otsige mõni teine loll. 

Eks see pidev laenu andmine on mind väga palju õpetanud. See on mulle õpetanud, et on inimesi, keda saab usaldada ning on inimesi, kellel on ükskõik, kui nad mu üle lasevad. "Sa ei sure ära ju selle ilmajäänud 30€ pärast ju". 
Ei suregi. See on lihtsalt mu uue õppetunni hind. Ja mis ma sellest õppetunnist õppisin? - Ära usalda inimesi pimesi!

Aga sellest on mul küll kahju, et kuna tänapäeval on juba NII palju pettureid, siis nende inimeste pärast kannatavad ka need, kes on PÄRISELT AUSAD JA KES PÄRISELT ABI VAJAKS. Sest petturite suure hulga tõttu kaheldakse ka ausates inimestes. 
Ja näiteks kui mina vahel kelleltki mõne paki tellin ja raha ära kannan, siis ma ikka kardan, et ÄKKI NÜÜD lastakse MIND üle? Õnneks olen ma kõik asjad siiani ilusti kätte saanud ja petturite otsa pole koperdanud, ptüi, ptüi, ptüi...

Mis mind siis tegelikult ikkagi häirib, on see, et mulle kirjutakse ainult siis, kui midagi vaja on. Aga muul ajal poleks mind nagu olemaski. Nagu ma oleks mingi tühi koht, või nähtamatu või midagi taolist. Mõni muudkui kirjutab ja tahab midagi, aga tänava peal kui näeb, siis ei ütle teregi. Või kui kedagi aitan, siis mind isegi mitte ei tänata. Omg, sorry, et olemas olen and I'm so emotional, aga ma tahan ka olemas olla! 🤔





laupäev, 3. november 2018

Liiga palju toitu läheb ära viskamisele





Kas Teil on vahel olnud nii, et Te lähete poodi ainult sellepärast, et osta piima, aga tagasi tulete pätsi saia, tomatite, vorsti ja munadega jms? Ja mida te ei ostnud, on muidugi piim.

Mul on pidevalt nii, et see mille pärast ma tegelikult poodi lähen, jääb ostamata. See on siis tegelikult selle lihtsa asja süü, et ma ei tee ega kasuta poenimekirja. Ok, olen teinud paar korda poenimekirja, aga teate, mis on saanud? Ma olen need kõik paar korda selle koju laua peale unustanud. Niiet nüüd olen ma üldse loobunud sellest, et oma aega üldse mingi nimekirja kirjutamisele raisata. Kuigi tegelikult vist peaks, sest pidevalt on nii, et ma ostan juba seda, mis on külmkapis olemas.

Näiteks alles ma ostsin karbi kirsstomateid. Kaks päeva hiljem avastasin, et mul külmikus veel üks terve karp kirsstomateid, ei tea mis ajast. Osad muidugi juba pehmeks läinud, see tähendab, et minu jaoks need enam ei kõlba ja lähevad minema viskamisele. 🤦‍♀️

Üks vorst oli vaakumpakendis meil külmkapis peaaegu kuu aega, kuniks mees selle lõpuks pannil ära praadis ja ära sõi.
Saia ja leivaga on pidevalt nii, et poes on räme saia või siis leiva isu. Võtan siis pätsi, lähen koju ja siis see lihtsalt hallitab kodus ära, sest keegi ei söö seda.
Ma ei saa aru, miks inimene on loodud ostma igasugust crappy, mida ta tegelikult ei vaja ega tarbi. Ostad, raiskad raha ja mille jaoks? Selle jaoks, et Su prügikott oleks suurem. 😂

Ma alles ju nädal tagasi ostsin jäätise, sest tahtsin kodus jäätisekokteili teha ja siis järgmine päev viskasin selle minema, sest pakend oli sügavkülmas katki läinud ja jäätis ära sulanud. (Sellepärast sulas, et meie sügavkülm nii kehvasti külmetab). Aga miks ma kohe ei teinud jäätisekokteili, kui mul poes selle isu oli ja koju jõudsin? Ei tea, ei mäleta, sõin vist midagi muud ja isu läks üle. 😁

Ja vahel on nii, et lükkad millegi külmiku tagumisse nurka, teised asjad paned ette ning nii see lahtine juustupakk ära seal hallitabki.

TÄIELIK RASIKAMINE, häbi kohe hakkab. Peab ikka vist poenimekirju hakkama koostama! Või siis suurema külmkapi ostma, et kõik asjad oleksid piisavalt nähtaval kohal, et midagi ei saa kahe silma vahele jääda. 😂

Kas kellegi on veel selline probleem, et liiga palju toitu läheb ära viskamisele? 🤔