kolmapäev, 20. detsember 2017

abielluda või mitte?

Tavaliselt, kui ma pikemaid sõite autoga sõidan, beebiga kahekesti, siis on mul aega mõelda omi mõtteid. Ning ma ei tea miks, aga reedel hakkasin ma mõtlema sellisele asjale nagu abielu.
Eks pea kõik tüdrukud on väiksena unistanud sellest elu ilusaimast päevast - uhkest pulmast, valgest kleidist, suurest peost, printsist valgel hobusel. Mina ka.

Aga nüüd ei olegi ma enam selline inimene, kes tahaks abielluda. Ma olen küll pere inimene, ma armastan oma meest, aga abielu on minu jaoks ajapikku väärtuse kaotanud.
Miks? Hea küsimus, veel parem vastus. Nimelt on mul palju tuttavaid, kes on abiellunud. Aga, sama kiiresti ka lahutanud. Või siis ollakse ikka abielus, aga üks petab teist. Hetkel kui kiiruga mõtlesin, siis tean viit sellist paari. Ja kui ma mõtlen, et kui palju ma üldse tean neid paare, kes on abielus, siis hmm kaheksat?

Tähendab viis paari kaheksast on kas lahutanud või siis õnnetus abielus.  Päris palju tegelikult. Ja see ongi koht, kus mul tekib küsimus, milleks siis üldse abielluda? Abielu peaks olema tõotus kogu eluks. Abielu pole selline asi, et ok 3 kuud olen abielus, leian kellegi teise ja siis lahutan. Natuke nõme ju? Meenutab mulle natuke seda pubeka aega, kui iga natukese aja tagant mindi kutiga lahku ning suht kiiresti leiti uus.

Tegelikult ütlesin ma postituse alguses natuke valesti. Mitte abielu pole väärtust kaotanud vaid inimesed ise on abielu väärtuse kas unustanud või siis võtavad nad seda liiga kergelt.
Abielludes võiks ikka kindel olla, kas Sa tahad selle inimesega kogu ülejäänud elu veeta või mitte. Kui Sa pole selles kindel, siis ma arvan, et ei ole mõtet ka abielluda.
Nii jääbki mulje, et abielu on paljude jaoks vaid paberileht, kus on all teie mõlema allkirjad.

Mina tahaksin küll kunagi abielluda, aga seda vaid korra. Samas ei näe ma sellel ka erilist mõtet, sest niikuinii tahaksin ma elu lõpuni olla oma perekonnanimega. Mis ma siis ikka abiellun. :D Minu jaoks nii kahe otsaga asi.

Armastada saab ka ilma abieluta. Ja armastataksegi.
Ja mulle nii meeldib näha nied paare, kes on õnnelikus abielus. Loodetavasti igavesti.
Eks meil kõigil tuleb ette neid tõuse ja mõõnasid, aga koos saab neist ka üle. Muidugi juhul kui tegemist on tõelise armastusega.

Ma ei heida ette seda, et inimesed nii kergekäeliselt abielluvad. Eiei, mulle on neist luhtunud abieludest jäänud mulje, et abiellumine näitaski neile kahele inimesele, et nad tegelikult polegi üksteise jaoks loodud.
Niiet võta siis näpust, mis nüüd õige on.. Kas rutakalt abielluda või mitte?

Kas Te olete abielus (olnud)? Millised on Teie mõtted abielust?




1 kommentaar:

  1. Mina olen abielus. Abielus lapsepõlve armastusega. Kaks last, kodu, kooselu 12 aastat.
    Me kunagi ju ei tea mis elu toob.
    Samas palju kurvem lugu on see kui peres on lapsed ja minnakse laiali. Abielu on püha, seda vôiks väärtustada, aga lahutades on see väike osa sellest, kui pered laiali lähevad. Kui sa saad aru mida mõtlen :D
    Vanasti oli lahutus patt, nagu lapse saamine abielu väliselt. Sp oli lahutusi vähe. Mis ei tähenda, et nad kôik ônnelikud olid.

    VastaKustuta