kolmapäev, 6. september 2017

Esimesed lasteaia päevad

Mul oli plaanis panna Karl Hendrik juba augustis lasteaeda, täpsemalt öeldes 7. augustil, aga kui see päev kätte jõudis, siis me mõlemad reaalselt Karliga magasime sisse ning nii jäigi sel päeval lasteaeda minek ära. Mõtlesin siis veel paar päeva ja otsustasin, et panen ta siis ikka alles septembrist lasteaeda. 

Reedel oligi siis käes see kaua oodatud 1. september, mina isiklikult olin rohkem elevil sellest lasteaeda minekust kui kunagi kooli minemise pärast, samas ma nii pelgasin seda, sest ma ei teadnud ju kuidas ta hakkama seal saab. 

Kell 7 käiski äratus ning olime Karliga plaks üleval. Panime riidesse vaikselt ja kella kaheksaks suundusime siis lasteaeda. Panin talle terve kotitäie igasuguseid riideid kaasa ning ise veel pärats vaatasin, et kellelgi polnud riiulis nii palju asju kui meil. :D
Eesruumis veel kuulsime, kuidas mõni laps juba nuttis ja karjus "emme", minu süda muutus nii härdaks ja kartsin, et mind ootab sama saatus. 

Aga nii kui Karl Hendrik rühmauksest sisse sai, läksid tal silmad särama nagu harakal, suundus ta kohe mingi riiuli juurde ja tõmbas sealt kolinal mänguasjakasti välja, ise lahinal naerdes ja ümberringi vaadates, kas keegi ütleb ka sellepeale midagi. :D

Mina pidin veel paar paberit allkirjastama. Ja siis kasvataja veel küsis, kas ma jään siia paariks tunniks nagu harjutama, aga mina ütlesin, et Karl Hendrik on nii seltsiv laps, et pole vast mõtet jäädagi ja nii ma lahkusin "külma" südamega sealt ruumist. Eesruumis veel Henriga seisatasime ja kuulatasime, kas hakkab mingit nuttu, jonni või karjumist tulema, aga ei, oli vaid haudvaikus. 
Pool tundi hiljem tundsin end juba väga halvasti, et ma ta üldse sinna lasteaeda viisin. Tund aega hiljem oli veel hullem tunne ja Henri juba ütles, et ma läheks talle siis järgi, kui nii suur igatsus on. Aga mõtlesin, et ei, las ta olla seal ja las harjutab. 

Läksime talle siis pool kuus õhtul järgi. Oleks varem läinud, aga järsku kell tiksus nii kiiresti, et märkamatult oli kell juba viis läbi saanud. 
Uksest sisse astudes oli laps juba riidesse pandud ja kasvataja ütles, et hakkas temaga just õue minema, sest ta oli viimane. 

Uurisin siis kasvatajalt, kuidas päev möödus ning ta ütles, et täitsa hästi, et muidugi oli vahepeal jorinat, aga saivad hakkama. Isegi lõunaund oli karl maganud. Küsisin ka söömise kohta, siis ta ütles, et Karl sõi ilusti, aga autos lasi Karl kogu aeg "mämm-mämm" ning tundus, et tal jäi siiski kõht tühjaks. 

Kasvataja siis ise uuris veel selle mähkumajanduse kohta ning küsis kas karl Hendrik küsib ise potile. Ültesingi siis, et ta üldjuhul küsib küll. Lõunauneks olid nad siiski talle igaks juhuks mähkme alla pannud. Aga kasvataja kiitis ja ütles, et neil pole veel ühtegi sellist last olnud, kes nii varakult oleks põhimõtteliselt mähkmevaba. Ning ütles, et väga tore, et oleme nii varakult harjutanud juba potil käimist. 

Esmaspäeval oli siis teine lasteaia päev, siis oli juba natuke raskem ning kui Kalr Hendrik nägi, et ma ukse kinni panin ja ära lähen, siis kuulsin ma suurt nuttu.
Õnneks päev oli üsna kenasti läinud, piss oli küll kogemata püksi tulnud, aga sellest polnud midagi. Kasvataja kiitis, et kõik lapsed olid jäänud peale lõunasööki 20 minuti jooksul magama.

Eile oli taaskord väike nutt, kui ma ära läksin, aga see vaibus päris kiiresti. Aga see eest täna hommikul Karl Hendrik hakkas nutma juba siis kui ma ta autost välja võtsin. Ja no nii meeleheitlik nutt oli, et ma korra mõtlesin, et lähen siis temaga koju. Aga kasvataja tuli ette ruumi vastu ja võttis ta endaga kaasa ning ütles, et tuleb lihtsalt üle elada see, kuna tegu siiski keskkonnavahetusega.

Ma loodan, et ta harjub kiiresti ära selle lasteaiaga, sest endal küll nii paha tunne, et laps nutuga sinna läheb. :(

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar