esmaspäev, 15. mai 2017

Emadepäev - üks tore päev

Eile oli emadepäev. Minu TEINE emadepäev, olles ise ema. Eilne päev oli tegelikult eriti tore. 
Meil on Henriga välja kujunenud tegelikult selline igaaastane traditsioon käia 10. mail Võsul. (2015. ja 2016. aastal käisime). Sel aastal oli aga kahjuks 10. mai päris külm ilm ning kuna see oli ka nädalasisene päev, mil Henri oli tööl, mina koolis ja arstil, siis jäi see aasta see 10. mail tegemata. Aga otsustasime, et Võsule lähme ikka ja seda, siis kui ilus ilm. 
Ilmataat õnneks oli armulik ja õnnistas meid see nädalavahetus erakordselt sooja ja ilusa ilmaga. Nii me siis otsustasimegi eile minna Võsule. 
Kuna oli emadepäev, siis võtsime minu emme ka kaasa. Cärolin liitus ka meiega. 
Kui me eelmine aasta käisime Võsul, oli Karl Hendrik alles 3-kuune, seega ikka päris pisipisi ning seega ta ei teagi mida rand endast tegelikult kujutab. 
Eile oli küll tema elu kõige õnnelikum päev. Ta sai joosta niipalju kui tahtis, Ta sai kiikuda ja vees jalgupidi solistada.  Imelikul kombel Karl aga pelgab liiva katsuda. Eks see tema jaoks "imeasjandus" vaja veel harjumist. 
Emme võttis aga papud jalast ja läks jalgu pidi vette. 
Oi ja kui Karl järsku märkas selle kollase liivaranna kõrval, et ees on olemas üks suur LOMP, siis ta jooksis emmele järgi. Algul mõtlesin, et laseme tal kummikutega seal plätserdada. Aga lõpuks otsustas Karl Hendrikul kindlalt, et tema istub sinna "lompi". Siis mõtlesime, et tühja kah, autos on ju olemas vahetusriided ja võtsimegi tal siis kummikud ja ära ja lasime tal paljajalu vees solistada. Vesi oli muidugi soe. Laps oli niiiiii õnnelik. Vahepeal tuli muidugi temaga tükk tegemist, sest küll ta ikka tahtis sinna vette istuda ja küll ta võttis kive, et neid suhu pista. Nii oligi ta lõpuks mega märg ja mega must. 
Kaua me seal solberdada tal ei lasknud, sest kuigi oli ilus ja soe ilm, siis mingi väike tuuleiil siiski eksisteeris. Nii me siis läksime lõpuks autosse ja panime talle uue mähkme ja puhtad ja kuivad riided selga. 
Autos jäi ta muidugi päris kiirelt magama ja kui me lõpuks maale jõudsime, siis ta küll korraks ärkas üles, kui me ta tuppa viisime, aga jäi seal sama kiiretsi uuesti magama - muidugi ööunne, sest päev oli ju väsitav tema jaoks. :)
Peale Karl Hendriku rõõmustas Võsul käigu üle veel rohkem, aga minu emme, korrutades mitu korda, et see oli ikka parim emadepäeva kink, et me ta kaasa võtsime. Materjaalset kingitust emme ei tahtnud, sest ütles, et see meenutaks talle isa. Aga siiski viisin emmele ühe ilusa potilille. Küsisin poes kaks korda selle nime, aga ikka ei jäänud meelde see nimi, haha. :D
Lapse jätsime maale, sest minul oli täna koolipäev, aga õhtul lähen talle jälle järgi. 
Eile õhtul enne koju jõudmist käisime Tapa pitsakohvikust läbi ja tellisime endale ühe suure suitsukanapitsa. Pitsakohviku pitsad mulle räigelt maitsevad, aga teistkorda lasevad mind sõna otseses mõttes üle. Eelmine kord tellisin salaami pitsa, aga sinna peale poldud pandud rukkolat ja seekordsel suitsukanapitsal ka see puudus, kuigi menüüs on koostisosadena mainitud neil pitsadel ilusti rukkola. Valisin eile spetsiaalselt sellise pitsa, kus oli rukkola. Pitsa sain, aga mida polnud, oli rukkola. Kas nad enam äkki ei kasutagi seda :O ? Kui ei, siis võiks menüüst koostisosade alt ka maha võtta. :D Rukkola pitsa peal minu arust NIIII HEA!!!

Kuidas teie emadepäev möödus?


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar