pühapäev, 27. märts 2016

Olen ikka üks õnnelik inimene

Ma siin istusin ja mõtlesin. Mõtlesin pikalt, et ma olen ikka ütlemata õnnelik inimene.
Ma olen ema ning mul on maailma kõige armsam poeg.
Kuigi minu päevad on sisustatud nutu ja naeruga, mähkmete vahetusega ning unele kussutamisega. Ööd mööduvad ärkvel olekuga ja lapsega tegelemisega ning hommikuti on nii raske ärgata.

Kuigi minu näost on ehk näha, et ma olen väga väsinud, siis minu silmadest võib välja lugeda, et ma olen tõesti õnnelik.

Enne lapse sündi ma kartsin.. kartsin, kas ma saan hakkama emaks olemisega.. Aga nüüd võin öelda, et see kartus oli ilma asjata, sest emaks olemine tuleb iseenesest.
Minus on peidus emalõvi, kes iga hinna eest kaitseb oma last ning armastab teda üle kõige.

Ma olen õnnelik, et minu ümber on kõik need toetavad inimesed, kes igal võimalusel aitavad mind.. meid.. nii palju kui suudavad.
Ma olen tänulik neile armsatele inimestele, kes tihti kirjutavad mulle ja uurivad kuidas MEIL läheb. Ja kuigi ma olen väsinud ja vastan tihti napisõnalisest ja pika aja jooksul, siis tegelikult olen ma väga õnnelik ja tänulik.

Ja kõige südantsoojendavam on see, kui keegi vaatab Karl Hendrikut ning ütleb, et ta on nii armas ja nunnu laps. :3

Sest tegelikult seda ta ju ongi - tõeline südametevallutaja.
Ma ei oskagi elult rohkem tahtagi, sest olen rahul sellega, milline ta hetkel on.
Mu pisike silmarõõm saab nädala pärast juba kahe kuuseks. Kujutate ette KAKS KUUD täis õnne ja rõõmu ning armastust - imeline tunne.

Teised on mulle öelnud, et mulle sobib emaks olemine ning minus pidavat olema selline ema olek juba - ja ma ise tunnen sama.
Ja veel kord ei saa ma mainimata jätta, et ma olen tõesti ÕNNELIK.<3

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar