pühapäev, 21. veebruar 2016

Natuke meist kolmest. :)

Nonii, kuni reedeni olime maal. Seal oli elu nagu ikka, selline vaikne. Käisime lapsega neljapäeva hommikul taas õues jalutamas vankriga - 15 minutit, kuna rohkem ei tahtnud sellise külma ilmaga õues lapsega olla. Aga värsket õhku saab ta tegelikult tihemini, sest jalutame ju linnas bussile ja rongile ning turvahällis jääb Karl Hendrik ideaalselt magama. Seega ka autosõidud on tema lemmikud. Minuga oli väiksena see lugu, et mina jäin autosõidul alati magama ja siis mu vanemad käisidki minu magama panekuks ringi sõitmas, aga nagu auto seisu jäi, siis olid minul plaks silmad lahti ja mina ärkasin. Õnneks Karl Hendrikuga seda muret pole. :D

Tulime reedel linna, sest Henri pidi laupäeval minema sadamasse töökaaslasele laeva vastu, et saada tema käest metrookaart, kuna Henri ise läks täna Rootsi.
Kui reedel linna tulime, siis läksime Ülemistel maha ja käisime Ülemistel shoppamas - sain endale üle pika aja taas mõne uue hilbu osta.

Eile hommikul käis siis Henri sadamas, mina nii kaua sain kodus koristada, sest poiss magas. Peale lõunat käisime Kadaka Säästumarketis ja Konsumis, et Henrile Rootsi söögikraami kaasa osta. Kui koju jõudsime, siis Henril tuli vist hellushoog peale ning hakkas mulle romantilist õhtusööki tegema.
Ei lubanud ta mul isegi kööki piiluma minna, ütles, et pean teises toas olema. :D
Üllatas ta mind siis südamekujulise kanafileega. :) Koos praetud juurikate, peekoni ja dipikastmega. :P



Aga patustasin ka eile - jõin Fantat ning sellele järgnesid ka täna tagajärjed - lapsel gaasid. Terve päeva ta ainult nuttis ja röökis, ainus hetk kui ta tasa jäi oli siis, kui talle rinda andsin. Ja nii ta pool päeva mul rinna otsas istuski. Vahepeal käi tissi otsas tukkuma ja kui ma ta enda voodisse panin, tegi plaks silmad lahti ja hakkas nutma. Alles kell pool neli sain ta magama.
Kell veerand viis läks Henri kodust minema, bussile ja siis laevale. Siis ärkas korra laps ka üles, andsin talle rinda ja siis magas ta edasi. Nüüd kell pool 7 ärkas ta uuesti, andsin jälle rinda ja nüüd magab ta jälle rahulikult.

Nii ja nüüd räägin veel sellest mis täna juhtus. Kui Henri oli kodust ära läinud, siis kella viie aeg helistas mulle mu ema, võtsin kõne vastu, aga mitte midagi polnud kuulda. Helistas veel kord, ikka ei kuulnud. Siis helistasin isale, et küsida, et mis värk on. Isa teatas mulle aga et ema on Tallinnas. Mina olin jumala shokis - ema telefon katki, midagi pole kuulda, smse ta lugeda ei oska ja ta on Tallinnas ja ta ei oska ju täpselt mu koduni tulla. Oi see tekitas minus paanika. Ta helistas mulle mitmeid kordi, aga midagi polnud teha, mitte midagi polnud kuulda. Kuna Henri õde tõi Henri venna ka täna laevale, siis helistasin Meritile ja uurisin kas ta veel linnas ja siis küsisin kas ta saaks äkki minu juurde tulla, mõtlesin et lähen koos temaga ema otsima, sest ma ei tahtnud ju pojaga jala küll kuskile kondama minna.

Õnneks pool kuus helistas mulle lauatelefoni nr, võtsin vastu ja ema ütles, et ta on Maxima ees. Läksin talle sinna siis vastu. Ta oli proovinud mulle juba rongis helistada, aga telefon ei funganud. Oli küsinud inimestelt et kas nad saaks helistamiseks telefoni laenata, aga see on ju Tallinn - keegi ei aita. Lõpuks läks ta Maxima apteeki ja küsis apteekrilt ja apteeker oli nii lahke ja aitas ema hädast välja.
Samal ajal jõudis ka Merit minu juurde, käis korra toas ja vaatas last ja rääkisime mõne sõna juttu ka.
Nüüd ma naudin aega, kui laps veel magab. :)
Niiet olge tublid ja musid!
Leanika




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar