kolmapäev, 10. veebruar 2016

Meie pisikese Karl Hendriku sünnilugu ehk siis lühiülevaade sünnitusest

Viimane kõhuga pilt haiglas. :)
Pole nii kaua kirjutanud - põhjust Te ilmselt teate isegi - eelmisel kolmapäeval, 3. veebruaril sündis meie armas Karl Hendrik.
Esmaspäeval käisin veel rõõmsalt koolis ning plaanisin tegelikult ka teisipäeval minna, kuid õnneks Henri ütles, et ära hakka minema, kuna ilm oli kehv ja ma tundsin end ise ka päris väsinult.

Päeva aeg hakkasin tundma alaseljas valu. Aga ei teinud esialgu eriti sellest välja, olin voodis pikali ja mõtlesin, et küll üle läheb.
Kella nelja aeg käisin veel vannis, et seljavalu leevendada, kuid peale vannis käiku tundsin end et seljavalu on hullemaks läinud. Umbes kella 18:00 aeg avastasin ma alles, et see seljavalu käib iga mingi aja tagant - mõõtsin siis ära, et 7 minuti tagant tuli see jube valu mu alaselga.

Ei osanud ise midagi arvata ningmõtlesin, et kirjutan Hanna-Liisale. Tema muidugi kohe ütles, et läheksin haiglasse. Kell 19:30 istusimegi koos Henriga bussile ja sõitsime Ida-Tallinna Keskhaigla. Valu vahepeal oli süvenenud. Kui vastuvõtu laua taha jõudsin, siis hakkas seal pihta paras koomika. Ma ei osanud mitte kuidagi olla, viskasin oma rasedakaardi lauale ja ütlesin (ise naerdes) "Rase". Tädike vaatas imelikult otsa ja nagu ootas minult rohkemat, mina ei suutnud aga midagi muud öelda, siis võttis Henri mu kõne üle ja selgitas, et mul iga 7 minuti tagant alaseljavalu. Mina ise millegi pärast ikka naersin ja tundsin end lõbusalt.

Tädike küsis minult siis, et kas ma arvan, et hakkan sünnitama. Ma muidugi ütlesin, et arvatavasti. Siis tema ütles sellepeale, et kui mul nii lõbus on ja kui ma naeran siis tema küll eriti ei usu et ma sünnitama hakkan, aga võttis mu siiski vastu. Läksin teise ruumi, kus tehti mulle KTG-d ja kontrolliti avatust. Selleks hetkeks oli avanenud juba 3 cm ning valu sagedus oli iga 5,5 minuti tagant. Mind viidi üle sünnitustuppa. Henri läks aga koju haiglakoti järgi, sest algul me kohe seda kaasa ei hakanud võtma. Kella 23:00ks jõudis ta tagasi haiglasse. Vahepeal rääkisin telefonis Karolinaga, ise endiselt väga lõbus. Karolina veel ütles, et üldse pole tunnet et ma sünnitama hakkan, sest ma naersin ja olin lõbusas tujus. :D

Umbes kella ühe aeg öösel jäi Henri tugitoolis magama. Mina üritasin ka pikutada, aga kuna valu oli päris sage ja tugev, oli mul suhteliselt raske seda teha. Käisin kõnidisin vahepeal mööda sünnitustuba ringi, sest see leevendas tsipakene valu. Aga mingi hetk oli ma juba nii väsinud, et ma ei jaksanud enam ringi ka liikuda. Tahtsin vaid magada. kella kahe aeg oli aga valu juba nii tugev, et ma äratasin Henri üles ja palusin, et ta läheks küsiks arstilt midagi seljavalu leevendamiseks. EII, mulle ei antud valuvaigistit, vaid mulle toodi soojakott seljale. Noh jah, Henri asetas selle mu seljale ja natukene see tõesti leevendas mu valu. Henri jäi uuesti magama Kell kolm aga ma ei jaksanud enam ja ajasin jälle Henri üles, siis olin juba meeleheitel nende valude pärast ja saatsin ta uuesti arsti juurde, et ta küsiks mulle midagi seljavalule. Ämmaemand tuli ja pani KTG jälle mulle külge. Soojakotti käis ka vahepeal soojendamas ning tõi mulle naerugaasi. Valud oli metsikud ning iga paari minuti tagant ning avatust oli 6 cm. Ahmisin endale seda naerugaasi sisse, iga kord kui valu tuli. Vahepeal ütlesin henrile, et ta ütleks, kui numbrid kõrgeks lähevad (siis tuleb valu), sest ma ise kippusin tukkuma jääma ja siis magasin selle valu tuleku hetke maha ja ei jõudnud naerugaasi sisse hingata.
Karjusin meeletult, endal kõrvus siiani see enda karjumise hääl.

Kartsin tegelikult enne sünnitust kõige rohkem, et ma hakkan Henrit sõimama ja kuna ta on selline "hella"hingega siis kartsin, et ta hakkab mulle vastu lahmima. Aga lõppkokkuvõttes, ma ei suhelnudki temaga põhimõtteliselt, mul polnud aegagi, Henri oli terve aja mu kõrval nagu abitu linnuke, üritas mind vahepeal rahustada.

Mingi hetk oli siis juba täisavatus, valud olid meeletud, ämmaemand käis vahepeal ära, mina aga tundsin, et vaikselt nagu hakkab midagi tulema. Siis hakkas pressimine pihta. Kõige pealt pea, siis peale teist pressi küsisin meeleheitlikult ämmaemandalt, et kaua veel? Siis ta ütles mulle, et ta ei tea, et võib-olla ongi järgise pressiga tita väljas. See andis mulle nii palju enesekindlust ja motivatsiooni et ma lihtsalt võtsin kogu oma jõu kokku ja pressisin ta välja.  Ma tegelikult ei jaksanud, aga ma lihtsalt ootasin selle jubeda seljavalu lõppu. see tunne kui ta välja tuli, oli puhas kergendus. Karl Hendrik sündis siis 3. veebruaril kell 5:18. Beebsu asetati mu rinnale ja ma armusin hetkega. Ta on kõige armsam beebi üldse. See tunne oli imeline, kui ta mu kõhul oli. Henri lõikas läbi nabanööri. Siis näidata mulle, et beebsu nabanööri oli juba kergelt sõlmes ning öeldi, et laps tuli õigel ajal välja.
Mind natukene õmmeldi, aga see ei olnud midagi hullu. Siis aga uuris ämmaemand, et millal veed mul ära tulid, seda ma ei osanud aga öelda, sest otseselt mul midagi korraga ära ei tulnud. Siis pandi, et umbes kell 2 tulid ära.

Siis viidi mind ühispalatisse, kus Henri natukest aega oli mu kõrval ja siis saadeti ta koju. Mina aga mässasin pisikesega ning üritasin talle rinda anda. Õhtul viidi mind üle ema ja lapse palatisse. Minu suureks kurvastuseks, aga Henrit minu juurde neil päevil ei lastud, sest gripilainete tõttu on ITK-s külastuskeeld ning isa lastakse ainult perepalatisse.

Mul oli sünnituse aeg kõrge palavik ning selle tõttu oli pisikesel nabaväädipõletiku näitajad. Esimesel päeval oli 1%, teisel päeval aga 6% (norm protsent pidi olema 5%, aga mitte kõrgem) Pidin algul reedel (5. veebruaril) välja saama, juhul kui see 6% langeb. Reedeks oli ta langenud küll normi, aga igaks juhuks hoiti siiski laupäevani mind haiglas, et olla täiesti kindlad et see protsent veel langeb.
Laupäevaks oli protsent ilusti langenud 2,9 peale ning saime koju. :)


Nimi: Karl Hendrik Vetka
Sündis: 3. veebruar 2016 5:18
Sünnikaal: 3324 g 
Pikkus: 49 cm

Täna õhtul või homme siis üritan kirjutada meie kodus veedetud ajast. :)

Õnnelik emme,
Leanika











2 kommentaari: