pühapäev, 28. veebruar 2016

25 päeva täiskohaga emme


Olen tänaseks juba 25 päeva olnud ema. 

Täiskohaga emme, kelle õlul ning rinnul lasub suurim vastutus, mis üldse ühel inimesel olla saab - laps. 
Poeg, keda kandsin oma kõhus 9 kuud ning kes mind lähitulevikus ootavate aastatega loodetavasti palju üllatab ja paljuga õnnistab.


Mul on nüüd kaks päris oma meest - ning isegi kui üks neist peaks mu hülgama, siis teine - mu poeg, armastab mind loodetavasti ikka tingimusteta. 

Mis tunne on olla ema?
Seda saan kirjeldada ka ainult ainuüksi üheainsa sõnaga - IMELINE.

Kuigi ma saan minimaalselt magada ning minimaalselt oma enda asjadega tegeleda, siis oma pojaga tegelemine on ka puhas rõõm. 

Isegi kui ta paar tundi magab - tekib mul vahel tea järgi igatsus. Kuigi ta õnnistab mind tihti karjumise ja jonnimisega, siis on ta kõige armsam laps maailmas. (Seda peaks iga ema oma lapse kohta ütlema ja enamus seda teevadki.)

Mul ei ole enam OMA AEGA, vaid kogu minu aeg kuulub talle.
Kuigi ma olen tihti nii väsinud ja mõtlen, et ei jaksa, siis piisab sellest kui ma vaatan tema sügavatesse silmadesse ja saan aru, et minu kohustus on jaksata.

Jah, emaks olemise teine nimi on KOHUSTUS. Kohustus olla oma lapse kõrval, kohustus armastada, hoolida ja hoolitseda. Kohustus anda endast parim ning rohkemgi. Kohustus seda oma laps kõige suuremaks eesmärgiks.

Oma lapse teine nimi on ARMASTUS. Armastada ja olla armastatud - just kõik see ongi IMELINE.
Ma ei suudakski enam ette kujutada oma elu ilma temata, selle pisikese inglita. 
Ta on ÕNN ja õnnistus. 

Juba neljapäeval saab ta ühekuuseks. Kui üks kuu nii kiirelt on möödunud, siis varsti on ta juba aastane, varsti teeb ta oma esimesed sammud ning ütleb oma esimesed sõnad. Kõik see võrdubki tõelise armastusega. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar