neljapäev, 14. jaanuar 2016

Raseduse "rõõmud"

Mul on saanud juba rutiiniks vist see, et ükskõik mis kell ma ka magama ei läheks, ärkan ma hommikul kell 4 või 5 üles, käin vetsus ja siis enam magama ei suuda jääda.

Siis tavaliselt leban voodis ja sirvin facebooki ning ootan et kell saaks juba 6. Miks just 6?
Sellepärast, et siis ärkab Henri üles, sest hakkab tööle sättima. Siis räägime tavaliselt kas 7-ni või 8-ni, täiesti oleneb mis hetk ma ära hakkan vajuma.

Siis jään uuesti magama, tema hakkab tööd tegema ja nii ma magan veel paar tundi. Ja nii on mul juba viimased nädal aega olnud.

Rasedusega annab väsimus tegelikult väga palju tunda. Hea meelega tegelikult magaksin vist terved päevad, aga ma lihtsalt pole selline inimene, kes tahab päeva magades raisku lasta.

Ja ega mulle ei meeldi päevasid ainult arvuti taga ka mööda saata, siis ma ikka sunnin end koristama ja süüa tegema. Tegelikult meeldib mulle mõlemat teha.
Täna oligi just see päev, kus võtsin ma selle suurema koristamise ette. Motivatsiooni oli mul igal juhul täiega. Võtsin tolmu ja isegi pesin põrandaid.

Oi, rasedus ja põrandapesu - milline kooslus. Ausalt, ma pidin iga natukese aja tagant puhkama, sest põrandapesu rasedana on ausalt nagu mingi 20 km maratoni jooksmine - võtab igal juhul täiega läbi. Vahepeal mõtlesin, et viskan mopi nurka ja saadan pikalt, aga samas ma ju pole inimene, kes jätab alustatu pooleli. Nii ma siis vahepeal puhkasingi ja tasa ja targu viisingi oma põrandapesu lõpuni.

Umbes kella nelja aeg hakkasin süüa tegema, praadisin kartuleid ja liha. Juurde tegin kurgi ja paprika segu ning lisandiks dipikaste - mmm, üle pika aja üks väga hea toit.
Söömisega on mul ka nagu ta on - kogu aeg tahan midagi süüa. Kogu aeg on vajadus millegi näksimise järgi ja isud ei saa otsa ka ja eks ma sellepärast paisungi nii meeletult. :D

Helistasin täna Karolinale ka, rääkisime telefonis - mmmmmm..... üle kahe tunni. Tunne oli küll nagu oleks ainult 15 mintsa rääkinud, aga jah üle kahe tunni. Huvitaval kombel meie telefonikõned ongi alati ülipikad, sest alati on niiii raske kõne lõpetada.

Ega Beebsu pole ka mulle täna üldse rahu andnud, kogu aeg ainult togib. Vahepeal katsudes tunnen isegi ta jalgu ja peput. See nii imeline tunne. :3






2 kommentaari:

  1. Puhka Leanika, see on rasedale kõige tähtsam. Minagi seda ei uskunud. Rapsisin terve esimene päev, õhtul tundsin nõrka kõhuvalu, mis andis mulle märku, et peaksin maha rahunema. Aga kangekaelsena rapsisin ka teisel päeval, tulemuseks kuu aega enneaegne beebi, kes kaalus 2290 grammi ja oli 45 cm pikk. Kosumise ja hea tervise nimel pidime ka võitema, esimesed kuu aega tema elust, mis ta oleks veel pidanud kõhus olema, olid meie peres väga rasked, laps kaalus juurde ei tahtnud võtta ning sattusime isegi lastehaiglasse ühe õnnetusega. Aga, nüüdseks on sellest vaprast preilist kasvanud kangekaelne preili ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ohjh, eks tulebki puhata ja rahulikult võtta! :)

      Kustuta