laupäev, 16. jaanuar 2016

eilsed seiklused

Nagu vastukajana minu üleeilsele postitusele, kus ma mainisin, et viimased nädal aega olen kogu aeg hommikuti nelja-viie aeg ärganud, ärkasin ma eile kell 8:15.

Uni oli üle pika aja üli rahulik, ei ärganud ma kordagi öösel üles ega näinud vist isegi und.
Rääkisin kuni 9ni Karolinaga FB-s, sest siis hakkas tal eksam. Siis helistasin isale ja rääkisin temaga kuni poole kümneni.
Ja siis tegin endale süüa - kiirnuudleid, paprika-kurgisalatiga ja soojasid saiasid ja maasikateed. Kui Kõhu täis oli söönud, siis oli juba Karolinal eksam läbi ja ta helistas ja küsis kas ma hessi viitsin kohe minna. Kõht oli jube täis, aga siiski seadsin sammud Nurmenuku Hesburgeri poole. Karolina ise tuli koolist bussiga.

Rääkisime taaskord terve tee telefonis juttu ja lõpetasime kõne alles, siis kui ta bussilt maha tuli.
Kui Hessis oli söödud, siis istusime seal veel pea pool tundi, sest nii raske oli edasi kuskile suunduda.
Siis läksime vaatasime kõrval olevatesse poodidesse, sest mul oli vaja isale homseks sünnipäevakinki otsida.
Kui poodides ka käidud, siis läksime minu juurde. Rääkisime juttu, samal ajal ma koristasin ja sättisin toad korda.

Siis läksime bussile ja sõitsime Balti jaama ja sealt 14:12 rongile.
Vahepeal helistas mulle ka isa ja ütles, et ta ei teagi, kas jõuab mulle rongile vastu, sest teed on endiselt lahti lükkamata.
15:15 jõudsin Tapale ja õnneks isa siiski oli jõudnud vastu tulla, kuigi vaevaliselt.

Siis läksime Kadrina, viskasime Karolina ära ja siis tulime koju.
Kodus (maal) ootas mind kartulipuder ja hakklihakaste. <3 Mm üks lemmikumaid toite üldse.
Siis otsustasin minna Kadrina,  tahtsin külastada Tristvere rahvast ja Karolinat veel. Ega ma paningi end mingi 18:15 riidesse ja hakkasingi minema, aga pärale ma ei jõudnud.
Miks?

No sellepärast, et kui autoga maanteele olin jõudnud, ja paar kilomeetrit sõitnud, siis hakkas auto turtsuma, arvasin, et nüüd saab bensiin otsa, kuigi armatuuril näitas, et bensu peaks veel kindlasti olema nii palju, et ma saan Kadrinasse ja isegi vot kaugemale.
Aga auto ei lõpetanud turtsumist ja peale Kõverjärve tee otsa otsustasin, et jätan ise auto seisu, sest ees pool hakkas tulema "surmakurv", kus paljud surma saanud. Mõtlesin, et kui bensiin tõesti otsa saab, siis vähemalt ei jää ma kuskil kurvis seisu.
Istusin siis tee ääres, ohutuled peal, helistasin Henri õele ja ütlesin, et vaja abi, tema kohe ütles et "jah, tulen võtan, bensiini, igaksjuhuks köie ja võtan mehe ka, et äkki midagi muud viga" ja nii ta minu poole süstiski.

Kui ma tee ääres seisin, siis ega ükski auto ei peatunud.
Aga kohe kui Henri õde jõudis, siis ka peatus esimene auto, küsis kas abi vaja, tagant juba teised autod lasid talle signaali, ütlesime, et abi juba saabus ja nii said need maasturivennad sõitu jätkata.
Natuke aega läks mööda, siis peatus veel üks auto, autojuht venelane ja kõrvalistuja vene aktsendiga, küsisid kas on abi vaja. Ütlesime, et enam pole vaja abi, et abi kohal. Siis venelasest noormest ütles teisele, et küsiks ikka üle, kas me kindlad et mingit abi pole vaja.
Ühesõnaga, mõni inimene väga armas ja hooliv.

Otsustasime auto slepis ära vedada, mulle koju.
Aga täpselt mingi 1 km enne mu kodu on üks suur mägi ja olin kindel et nagunii me sealt üles ei saa ja natukene tõesti jäigi puudu, et me sealt mäest üles oleks saanud.
Lükkasime siis calibra mäe alla ja mõtlesime, et proovime suurema hooga minna üles.
Aga siis tuli juba tagant auto, tegu oli jahimeestega ja kuna neil oli nelikveoline suzuki, siis pakkusid nad et tõmbavad parem ise meid üles ja veavad koju.
Nii siis lõpuks saingi peale kahte tundi maadlemist koju.
Ja nii ma ei jõudnudki eile Kadrinasse :(
Aga samas seiklusi jagus küllaga.

Kõike armast,
Leanika :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar